Kolm aastaringi päevaraamatut

21. märtsil 2013 kirjutasin siia virtuaalsesse vihikusse oma esimesed read ja postitasin esimesed pildid. Kevad oli siis hädaline saabuma nagu ka praegu. Palju oli veel lund ja pööripäeva saabumiseks olid vaevu sulanud vaid seinaäärsete peenrade kõige seinaäärsemad osad. Olin kaua hoogu võtnud ja sümboolselt oli otsa lahti tegemiseks just kevade esimene päev hea. Niisiis kolm aastat. Kolm aastat aiatoimetusi ja noppeid piltide ja lausejuppidena siin. Paras poisike juba!

Kevade saabumine seekord polnud kuigi kevadine. Krõbedad miinuskraadid öösiti ja külma põhjatuule ning lumepilvedega palistatud päevad kujundasid selle sündmuse. Siiski on hea teada, et päev on ööst võitu saanud ja minna saab vaid paremaks. Tulevateks lihavõttepühadeks juba lubatakse soojemaid päevi.

Kevade lumised väljad ja pilved/ Snowy fields and clouds of Spring Equinox

Laupäeva hommikul kuulsin maal esimest kevadlindu - sookurge, kuskil üle nende lumiste väljade, jõeluhal. Pühapäeva hommikul kuulsin juba aga ka paari lõokest, kuigi ilm oli kõle. Päeval lendas üle üks hallhaigru paar. Tasahilju, aga vääramatult on kevad saabumas.

Aias on puude ümber vaid mõned laigud maad puhtaks sulanud, valdavalt on aga kõik lumes. Mainitult on seinaäärsed peenrad lumevabad, sinna paistab päike, on tuulevari ja soojus akumuleerub kivisse. Nii võis leida just sealt ka selle aasta esimesed õied ja pungad. Aimasin juba ette, et Danfordi iiris võib valmistada üllatuse ja lumikellukeste osas oli ootus selge.

Iris danforiae in Tulip Bed

Galanthus nivalis in my Tulip Bed

Galanthus nivalis var Flore Pleno in Garden Bed

Külmadel hommikutel olid vaesed lumikellukesed täiesti lamandanud. Päeva peale päikese käes taastasid taimed oma turgori ning tõusid reipalt püsti, et siis jälle uuele krõbedale ööle vastu minna. Kahju oli teistest. Aga ma tean, et nad peavad vastu.

Seinaäärsete peenarde koristamine saigi kevade esimeseks tööks. Lõikasin pealsed, buddlejade ja roosi varred, puhastasin iirised. Pelgasin, et pärast väga halba aastat tulpidele, ei ole mul tulbipeenrast enam kedagi oodata. Aga ei hullu kedagi, kenasti tulevad taas. Aedhortensiad 'Vanilla Fraise' ja 'Limelight' said omale uue kompaktsema vormi. 

Aiapeenrast lõikasin samuti kõik pealsed ning tegin esimese istutuse - Hortesest veebruaris toodud kuningliiliate sibulatel olid tekkinud juba idud ja ma leidsin, et parem on nad kohe kiirelt maha istutada. Räästaaluses peenras oli maa sula ja muld tahe. Usun, et neile oli see parim lahendus. Inglismaalt paar soetatud lumikellukest jäid veel aga ootele, sest õunapuude alused, kuhu nad peaksid saama, olid veel niihästi lume all kui külmunud. Ehk kannatavad järgmise nädalavahetuseni ära. Ja eile lõikasin õunapuid. Täna on küürutamisest ja puudel turnimisest keha suisa kange.

Tulbipeenras on igasuguseid ninasid, esiplaanil võrkiiris 'Harmony'/ There are all kind of buds and shoots in Tulip Bed, Iris reticulata 'Harmoy' in front

 

Tulbipeenar/ Tulip Bed

Korrastatud tulbipeenar/ Tidy up in Tulip Bed

Mitmed meist on kurtnud muret mägisibulatega, et on talvega silostunud. Minu vana peenar on hetkel ainsana välja sulanud ja see on suurepärases vormis. Kadusid seal ei ole. Mõned aastad tagasi panin tulbipeenrasse ka mõned sordid ja seal on küll üks sort - 'Leopold' - kaotanud kõige suuremad rosetid. Õnneks on tütartaimed alles ja päris kadunuks seda lugema ei pea. Võimalik, et need on mingil kindlal liigil baseeruvad sordid, mis selle talvega kõige enam pihta on saanud. Eks kui järgmised välja sulavad, saab raporteerida uusi uudiseid.

Mägisibulapeenar/ Sempervivum Bed

 

Pühapäev lubas teha veel ka ühe suusatiiru. Kes teab, võib-olla viimase sel hooajal. 15 km Holstre künklikel radadel. Tore oli, aga mul poleks üldse kahju, kui see jäigi viimaseks korraks. Kevad nüüd saabugu!

Meie kandi külamaastikud/ Rural landscapes of our neighbourhood