Pühapäev, 31. märts 2013

Rõõmsaid lihavõtteid!

Easter Eggs
Happy Easter!
On olnud aastaid säänseid ja määnseid, ja neid ikka juba on olnud muuhulgas, aga sellist lihavõtte hommikut, kus munade värvimiseks väljast ühtegi rohelist liblekest pole võtta, mina lihtsalt ei mäleta. Võib-olla on sellised olukorrad niivõrd traumeerivad, et mälu tõrgub neid mäletamast. Eks ma räägin sellest kevadest, mis ammu kalendri järgi käes, kuid kui välja astuda, ei oska asjale nimetust anda. Lumi on Maal endiselt põlvini. Aga munade värvimine on kuulunud alati sellesse kevadpüha hommikusse ja sai hakkama väheste vahenditega seekordki. Ning pisut sai ka maiusi selleks ette valmistatud...

Easter Pasha
Pühade pasha/ Easter pasha
Võrreldes möödunud nädalavahetusega oli Maal siiski mingi kevadehõng tekkinud, kuigi laupäeval sadas kenake 3-4 cm lund juurde. Aga õhk oli pehme ja selles oli metsalõhnu. Hommikupoolne mägisibula- ja sügisel rajatud uus kevadlillepeenar on lumest lõpuks vabad. Ainumas lumikellukeste puhmas on õied valla löönud, kuid külm on lehtedele liiga teinud ning otsad jäävadki kolletama. Tõttöelda pelgasin, et ega õitesti asja ei saa, sest need paistsid läbipaistvad/külmavõetud nädala päevad tagasi. Mitmetel tulpide tõusmetel on samuti külm tippudele liiga teinud. Seega järeldus - päikesele avatud seinaäärne peenar võib küll tuua varaseid õisi, kuid kätkeb endas ka teatavaid riske. Päevased plussid ning öised miinused kuni kahekümneni ei ole soodus kombinatsioon tärkavale taimele. Ehk andestavad ja tulevased aastad toovad soodsamaid kevadeid. Teised peenrad ja lilled sügava lume all ei tea päikesest ja plusspoolele tõusnud päevasest soojast veel midagi.
Perennial Bed
Siin kuskil sügavustes on lemmikpüsikud/ Perennial Bed still in depths of snow!
Galanthus nivalis var flore pleno
Galanthus nivalis var flore pleno
Tulipa albo caerulea
Tulipa albo caerulea
Crocus sieberi  'Ticolor'
Crocus sieberi 'Tricolor'
Tulipa turkestanica
Tulipa turkestanica
Sempervivums
Mägisibulamaastikud/ Sempervivum Bed

Ja ühel lihavõttepühal ei ole kunagi liiga palju mune!
Easter Eggs
Easter eggs, coloured with natural herbal materials

Reede, 29. märts 2013

Möödunud suve tomatid maitsevad veel praegugi hea

Pikeerisin täna teise külvi tomatitaimi. Idanesid lõpuks 100%, kuigi algul näis, et kodumaised on nadid tõusma. Kollane kirsstomat 'Sungold' ja ploomitomat 'Torquai' tõusid 4 päevaga, kodumaistest 'Koidust' ja 'Termast' vaid mõlemast üks taim. Alles nädal hiljem tärkas teine ploomitomatitaim ning kaks puuduvat 'Koitu'. No lõpp hästi, kõik hästi. Kuigi lõpp on alles kaugel.

Sellest tekkis aga mõte heita pilk tagasi eelmisse suvesse ja meenutada, kuidas siis tomatid kasvasid. Kuulda oli, et niiske ja jaheda ning vähese päikesega suve tõttu paljudel tomatisaak pea täiesti ebaõnnestus. Inglise ajakirjad kirjutasid kõikvõimalikest mädanikest ja ikaldustest kasvuhoonetes. Mina ei saaks kurta.

Eelmise kevade külvid said tehtud eranditult oma kogutud seemnest. Mitte sellest, mis varasemalt kasvuhoones kasvamas, vaid mis poest ja toidulaualt maitsvana oli meelde jäänud. Üks must magus kirsstomat, põnev triibuline suurem kirsstomat ja 'Kumato'. Viimase seemet ei müüdagi, kuid kes saab mind takistada mõnd seemet võileiva pealt seemnepotti libistada. No hästi, ikka enne kuivatasin ka pisut. Külvid tegin veebruri lõpus.


Tomatoes
Tomatitaimekesed märtsi algul/ Tomato plants in the beginning of March 2012
Esimest korda katsetasin minikasvuhoonet. Linna tingimustes pole selline ettekasvatamine lihtne. Toad on liiga soojad, valgust vähe, aknalauad orhideesid täis. Aga õnneks on jahedam ja valgem koridor! Minikasvuhoone ennast muidugi ei õigustanud, võib-olla vaid esimestel nädalatel, sest hiljem lihtsalt kaan enam peale ei mahtunud.

Tomatoes
Kaks-pool nädalat hiljem/ Tomato plants 2,5 weeks later
Kasvuhoonesse istutamise aega ma enam täpselt ei mäleta, kindlasti oli see päris vara, sest taimed kasvasid kiiresti ja kippusid lõpuks õitsema. Istutamisel esimesed kirsitomatid juba õitsesidki. Arvan, et see oli aprilli lõpul ja kindlasti oli veel mitu nädalat mure öökülmade pärast. Õnneks kasvuhoonesse külm sisse ei murdnud. Taimed muidugi põdesid ja muutusid lillaks, kuid jäid ellu. Mis teha, kui nemad seal ja mina siin või vastupidi.

Tomatoes
Natuke lilla ja vaevatud, aga esimesed mammud otsas, 30.05.2012/ First crops emerging
No ja edasi läks juba mühinal. Kolm korda nii palju kui sisse jäi, sai välja lõigutud. Oleks pidevalt silma all, saaks ju tihemini võrseid näpistada. Aga no nii oli. Kastsime korra nädalas, tomatile täiesti sobiv. Esimene punane tomat oli juuli alguses, päris saak tuli juuli lõpuks.

Tomatoes
Mai lõpp kasvuhoones/ Coldframe in May
'Kumato' tomatid olid siis enda F2 generatsioon. Taimi oli kokku kümme ja kõik olid väga ühtlase suuruse, värvuse ja kvaliteediga. Mis annab alust arvata, et võib-olla ei olegi tegemist hübriidsordiga vaid stabiilsete kvaliteediomadustega sordiga. No kes teab. Keegi kindlasti, aga seda ei jagata. Küll katsetatakse seda kasvatada igal pool mujalgi tomatientusiastide poolt.

'Kumato's
'Kumato' tomat/ Tomato 'Kumato'

Tomatoes
Kasvuhoone augusti lõpul 2012/ Coldframe late August 2012 
                                                   
Tomatoes
Tomatoes

Lõpuks oli saak nii suur muidugi, et midagi ei mõistnud peale hakata. Eks sai ohtralt jälle võileiva peale pandud ja potti pistetud. Kuid seda tuleb öelda, et ega õiget keedust nendest magusatest ja happevaestest mustadest tomatitest saa. Küll aga on imemaitsvad ära kuivatada ja õliga purki panna!

Kuivatatud tomatid
Päikesekuivatatud tomatid, umbes 1,5 pange tomateid/ Own sun-dryed tomatoes

Kolmapäev, 27. märts 2013

Kannad, tomatid, külvid

Selle kevade tulek on eriti vaevaline. Erinevalt kalendrikevadest, mis igal aastal tavatseb kindlal ajal saabuda, on meteoroloogilisel kevadel kombeks olla hoopis ettearvamatum oma saabumisega. Niisiis hetkel näib, justkui ta ei kavatsekski siia kanti samme seada. Võib-olla on ta kuhugi  lõunapoole ennast unelema unustanud. Vaevalt et see rõõmustab siinseid põhjapoolseid ootajaid. Siiski teevad heameelt päikeselised päevad ning siseruumes tundub see eriti mõnus ja soe. Näib, et nii arvavad ka minu selle aasta esimesed taimehakatised, kes just viimastel päevadel on eriti jõudsalt edenenud. Sõbrapäeval said külvatud esimesed tomatid ja mõned päevad hiljem mulda pandud Inglismaalt saabunud kanna juurikad. 1,5 nädalat tagasi sai tehtud teine tomatite külv, ka nemad näitavad juba esimesi pärislehti.

Canna collection
Kannad/ Canna 'Pretoria', 'General Eisenhower' & 'Durban'
Tomatoes
Tomatid/ Tomatoes from collected seeds

Evening flame/Canna 'Durban'
Õhtupäikese sära/ Canna 'Durban' glowing in evening Sun

Nädalavahetusel sai Maal käidud ja kevadet lillepeenardest otsitud. Lootus oli nii suur, et võrreldes nädalatagusega on lumi enam sulanud ja seinaäärseid peenraid koormast vabastanud, kuid ei kedagist. Toll-paar ehk vaid oli valge piir taganenud. Siiski ühtteist oli juba ka näha.

Galanthus nivalis 'Flore pleno'
Lumikellukesed, kübe pikemad, kuid ikka külmast kollased/ Galanthus nivalis var flore pleno
Tulipa urumiensis
Tulipa tarda
Iris reticulata 'Harmony'
Võrkiiris/ Iris reticulata 'Harmony'
Tulips
Natuke lund, tulpi, habeiirist ja juus-stepirohtu/ Tulips, bearded irises & Stipa capillata
Tulipa albo caerulea
Tulipa albo caerulea
Maal peitsin lumme ka ühe külvi- alpi ogaputke seemnetega. Sügisel külvasin mõned Himaalaja magunad, kes samuti külvikastiga hanges talvitus. Loodan, et on olnud mõjus talveuni. Eks siis näis, mis edasi saab. 

Esmaspäev, 25. märts 2013

Kolmas, paastumaarjapäeval

Täna oli ehk selle aasta esimene tõeliselt kevadine päev. Lõpuks ometi suutis päike murda külma kirdetuule ja panna märtsi sulaveed tänavatel rõõmsalt vulisema. Oli kerget kevade hõngu tunda linnas ka laupäeva varahommikul õue astudes, kuid maale jõudes oli jälle valdav kõle tuul, kerge lumesadu ja talvine vaikus. Otsitud ja loodetud kevadet ei olnud eest leida. Kuid täna siis lõpuks siiski ometi!

Olles jõudnud oma kolmanda ja lubatud viimase numbrilise postituseni, oleks kohatu mitte pühendada mõned read oma päevaraamatu pealkirjakangelasele ja rääkida paar sõna sissejuhatuseks ka endast. Tehkem siis seda!

 

Tistou oli heatahtlik ja rõõmsameelne poisike, kes oli sündinud Säravasse Majja, proua Emale ja härra Isale rõõmuks. Tistou polnud küll ta päris nimeks, kuid nii lihtsalt juhtus, et Francois Baptiste hakati hoopis Tistou'ks kutsuma. Nii läheb ikka, kui lapsele juhtub keeruline ja talle mitteomane nimi pandama. Niisiis elas Tistou Säravas Majas, kus ümbritses teda headus ja hoolivus. Kui saabus aeg koolis käima hakata, juhtus imelik lugu - niipea kui Tistou õpetaja sõnu kuulis, jäi ta magama. See muidugi ärritas õpetajaid ning tekitas meelehärmi härra Isale ja proua Emale. Nii otsustati, et kool ei sobi Tistou'le ja igavad raamatud pole tema jaoks. Oma õpetused peab ta saama hoopis päris elust ja vaatlustest. Nii saadeti Tistou erinevate meistrite juurde õppust saama. Esiteks sattus ta aednik Valgevuntsi juurde. Tema ülesandeks sai täita mõned istutuspotid mullaga. Kuid niipea kui töö sai tehtud, võrsusid nendest begooniad, lopsakad ja õisi täis. Ja nii sai Valgevuntsile selgeks poisikese juures  hämmastav omadus - tal on rohelised sõrmed. Valgevuntsist, kuigi vähese jutuga ja tõsine mees, sai Tistou ustavaim sõber. Edaspidi pidi Tistou aga saama ka teisi õpetusi, õpetusi, et maailmas on ka vaesus, haigused, sõjad. Tistou oli selle üle väga kurb. Kuid ta leidis, et ta saab rakendada oma rohelised sõrmed selleks, et muuta maailma paremaks. Nii kasvatas ta lilled vangla ja trellide ümber, et vangid ennast halvasti tundma ei peaks ning unustaksid põgenemisplaanid, ta muutis roheliste sõrmede abil vaeste agulid rikkalikult õitsvateks aedadeks ning lõpuks peatas sõja, pannes lilled kasvama kahuritorudesse. Kõike mida ta puutus oma sõrmedega, muutus roheliseks ja õitsvaks.

Kuid ühel päeval sai Tistou väga kurva sõnumi,  tema parim õpetaja ja sõber aednik Valgevunts oli kadunud. Mõni ütles, et hea mees on nüüd taevasse läinud, mõni aga jälle, et ta on mulla all. Tistou oli väga kurb, et ta ei leia oma sõpra. Lõpuks läks surnuaiale ning leidis sealt Valgevuntsi haua. Ta surus oma näpud mulda ja kasvatas ilusaimad ja vaimustavaimad õied, mida maailm kunagi näinud oli, kuid ka see ei muutnud midagi, Valgevunts ei toonud miski tagasi. Tistou mõistis, et ainuke, mille vastu lilledega ei saa, on surm. Nii läks ta haljale aasale ja surus seal oma näpud mulda ning kasvatas kaks puud, mis kasvasid otse taevasse ja moodustaid redeli. Ta ronis mööda puid aina kõrgemale ja kõrgemale, et jõuda oma sõbra Valgevuntsi juurde. --- Ja Tistou kadus igaveseks sellesse nähtamatusse maailma, millest keegi, isegi need, kes temast kirjutavad, midagi ei tea. 

Minul muidugi Tistou rohelisi näppe päriselt ei ole. Ehk õige pisut. Küll on aga ka mind lilled lummanud varasest lapsepõlvest peale. Palju rohkem kui tavapärased karvased lemmikud. Ja nii on mind alati ümbritsenud rohelus, sest mulle on meeldinud end sellega ümbritseda. See loob minu keskkonna, minu turvalisuse ja kodutunde. Kuigi loomult ehk pisut aeglasemad, on taimed kindlasti samaväärsed sõbrad nagu iga teine kass või koer. Tunnevad armastust ja armastavad vastu.


Summer blooms 2012
Summer orchids 

Reede, 22. märts 2013

Teine

Ei maksa muretseda, et nüüd pealkirjad vaid numbrilisteks jäävad. Võib-olla veel üks, ehk siis "Kolmas", kuid siis on kohtuseadus täidetud ja võib üle minna palju huvitavamatele ja sisulistemale pealkirjadele.

Aga teiseks postituseks on tunded veel ärevad ja õhin suur. Mida kirjutada, kuidas kirjutada, kui palju ennast ja oma maailma siinsele publikule avada. Eks ühtpidi ongi eesmärk jagada ja teistpidi saada, kuid sellega peab balansseerima kitsal keskteel, et kõik oleks tasakaalus ja komistuskivid (millised tahes) välistatud.

Ma olen siiralt üllatunud, et minu esimese kirje on leidnud üle 30 inimese, näiteks Saksamaalt, Ameerikast, Mon Meer Inglismaalt ning mõned temale sealt lisakski, kodust Eestist. Olen oma avalikkusele suunatud saladuse hetkel vaid kahele inimesele avaldanud! Ma veel päris täpselt ei tea, kuidas jõuda nendeni, kellele mu tulevased põhiteemad suhetest taimede ja aiaga võiksid huvi pakkuda. Ehk leiavad nemad pikkapidi minu. Ja mis teha nende heade külalistega piiritagant, kellele meie kummaline laulev keel mõistatamatuks jääb? Kas peaks lisama väikse universaalses keeles sünopsise? Õnneks päevaraamatu teine oluline osa pildikeeles on kõigile ühtviisi hästi mõistetav. Sellised vaagimised selle otsa lahtitegemisega siin.

Kuid väljas on nii külm, nii külm. Tuul puhub kirdest muutumatult juba pea kaks nädalat. Teadjamad räägivad, et puhub pisut veel, enne kui võtab mõne malbema kaare. Mõned kaadrid eelmise nädalavahetuse kevade otsingutest:


  
Mid-March in Garden
Üldilme veel väga lumine ja tavine, rebaserada üle õue/ This is mid-March in Estonia!
Mid-March in Garden
Mõned püsikud/ Winter interest
Mid-March in Garden
Huvitavad detailid/ Winter interst can be in details
Mid-March in Garden
Floksipeenar/ Phlox paniculata
Sempervivums
Mägisibulad/ Sempervivums
Emerging tulips
Tulbid tulekul/ Can you see the tulips?
Cymbidium still in flower
Talve võib ka nii vaadata/ Winter can be observed this way too!

Neljapäev, 21. märts 2013

Kevade esimene, minu esimene

Usutavasti on esimese postituse kirjatamine kõige raskem. Vähemalt minu peas tundub see nii - olen seda mõtet mõelnud ehk juba kuid ja kuid, kuid teostuseni pole siiani jõudnud. Kas pole olnud piisavalt pealehakkamist, piisavalt ainest või veel midagi kolmandat, millele hetkel isegi nimetust ei oska anda.

Aga täna näis olevat just see päev. Algas kevad ning just sellega seoses näis olevat viimane võimalus (vähemalt sellel aastal) ka pihta hakata minu aia- ja taimepäevaraamatuga. Eks pikka aega huviga jälgitud aiablogid nii meilt kui mujalt olid toitnud seda mõtet, olla ka ise osaline. Ehkki mul päris oma aeda pole, on mul siiski omad nurgad ja omad taimed ja suur armastus elava ja kasvava rohelise vastu.

Niisiis saab siin olema taime- ja aiajuttu mulle endale ja ehk mõnele teiselegi. Ja kindlasti palju pilte. Minu enda jaoks on see isegi ehk kõige huvitavam.

Ahjaa, veel ehk selle päevaraamatu nimest "Tistou päevaraamat". Nimelt on üks armas raamat "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", kus peategelaseks poisike, kes armastas lilli ja kõike enda ümber olevat roheliseks ja õitsvaks lõi. Võibolla on minus pisut seda poisikest ja pisut rohelistki sõrmedes. Vähemalt üks kallis inimene tavatses nii mõelda ja mind hüüda. See oli küll päris ammu. Aga termin blogi lihtsalt tundub mulle juba kulunud.

Et sissejuhatus ei jääks vaid sissejuhatuseks, siis kaks-kolm sõna ka tänasest kevade algusest. Eks üllatavana on ta tulnud paljudele. Nii külm, nii läbilõikav. Isegi räästad ei taha tilkuda päikesepaistes. Siiski on päike sundinud lund taanduma mõne pöidla jagu minu mõnest nurgast ning eelmisel nädalavahetusel võisin tunnistada juba killukest kevadet!

Sempervivums & first Snowdrops
Kevade esimesed märgid/ The very first signs of Spring