Neljapäev, 4. aprill 2013

Tubased aiad: harilik vahalill

Vahalille õite limpsimine oli mul  selge juba lapsena! Need magusad läbipaistvad tilgad maitseid kui mesi ja mulle meeldis ennast mõelda mesilaseks ning õielt õiele lennata. Seda suurt lapsepõlve vahalille ennast enam ei ole, küll aga jätkab liini üks pojuke. Vanad vahalilled ei kannata asukohamuutust ja ju tema puhul oli see tõsi.

Hoya carnosa
Harilik vahalill/ Hoya carnosa
Linnas on mul Perenaise vahalill. Mis siis, et võõras, me meeldime üksteisele! Kirjandus ütleb, et vahalill õitseb suvel korra ja umbes kolme nädala vältel. Perenaise lill alustab vahel juba veebruaris, see aasta märtsis, ja väikeste vahedega õlmitseb oktoobrisse välja. Ka Maal oleva taime puhul olen märganud, et väike pott ja rikkalik valgus (otsene päikesepaiste, vaid vast mitte kesklõunane) aitab kaasa paremale ja sagedasemale õitsemisele. Ja ohh seda õhtust lõhna!

Hoya carnosa
Wax plant in whole

Vahalilled on väga vanad toataimed aga tublilt igasugused ajad ja trendid üle elanud. Näib, et kõige vana juurde tagasipöördumine toimub ka toataimede osas. Eks ma isegi, kunagi vaimustunud kõigest eksootilisest ja värvilisest, eelistan nüüd puhasrohelisi palme, asparaaguseid, sõnajalgu... no ja natuke värvilisi orhideesid. Ning siis lendan vahalille õielt õiele.

Hoya carnosa
Õied hommikupäikeses/ Vax plant blooming in morning sun

2 kommentaari:

  1. Very romantic, how lovely............. Sa kirjutad vaga hasti, nauditav lugemine.
    Mulle ehk eriti, kuna tean iga pisimatki varvingut Sinu lugudes.

    Varvisid mu paeva ilusamaks!

    VastaKustuta