Kolm üllatust

Viimasest postitusest on möödunud juba üle kolme nädala. Plaanimatult pikk paus. Aga ju siis on olnud kiired ajad ning tähelepanu ja tegemised mujal. Vahepeal on tulnud suvi, olnud jaanipäev ... pojengide aeg on kiirelt sööstnud flokside aega. Jah, juba! Kuid vahepealgi on juhtunud üht-teist. Paari asja tahan siiagi jagada.

Esimese looga lähen tagasi päris jaanipäeva paiksesse aega. Neid lugusid on aednikel päris palju, kuidas taimed ise neid üles leiavad või tee nende aeda salamisi ette võtavad. Paari juhtumit olen isegi siin varasemalt jaganud - peetrilehtesest ja neiuvaipadest näiteks. Selle loo peategelane on aga liilia. Päris alguses ma isegi ei saanud aru, et tegemist on liiliaga - nii väike oli. Aga seda taipasin kohe, et päris umbrohi ta pole. Seega jäi, kuhu ta end asutanud oli. Aasta-paariga sai taimest niipalju juba asja, et mõistsin - tegemist on liiliaga. Eelmisel aastal jõudis taim juba niipalju suureks sirguda, et andis õielootust, ent siiski õitsema ei läinud. Sel jaaninädalal aga avas taim oma õied. Olin nädalapäevad varem, enne kodust minekut vaatanud õiepungi - mõistatades, et mis sealt küll avaneda võiks?! Mis kuju, mis värvus? Kirju liilia olemus paistis siiski juba siis välja. 

Jaanideks tagasi koju naastes oli lill aga õied valla löönud - suured ja oraanžid! 

Müstiline kaunitar/ Mysterious lily in my garden, blooming for the first time. It started out as a little piece of weed.

Selline peen kaunidus aga ei saa olla juhus ja hea õnn (kuigi eks sedagi võib juhtuda). Kuna liilia tekkis asukohale, kus varasemalt oli kasvanud üks aiasõbralt Futult saadud taim, siis küsisingi talt, kas talle selline liilia on tuttav. Oli tuttav küll - võiks olla Lilium martagon 'Orange Marmalade'. Vaadates internetist ka pilte üle ja kõrvutades mu oma taimega, võis tõdeda, et see ta tõesti on. Märv õige, viljatud tolmukad, mustjad varred ... kõik klappis.  

Lilium martagon 'Orange Marmalade'/ Strange beauty turned out to be named Martagon Lily. 

Ju pidi see olema liiliasibula soomus või sigisibulake (?) mullas, mis teisest aiast teise taimega siia sai ja kasvama hakkas. Igal juhul on see väga tore üllatus ja milline uhke veel!

Lilium martagon 'Orange Marmalade'

Kirjusid e. martagoni liiliad meie aias siiani ei olnud. Pole neid siin ka varasematel aegadel olnud, või ma siis lihtsalt ei mäleta seda. Küll aga istutasin ma neid oma esimesse lillepeenrasse metsa serval, tiigi taga (see ei ole tehniliselt võttes aed, vaid ikkagi mets), umbes 30 aastat tagasi. Sealt on taim levinud nüüdseks umbes paarikümnele ruutmeetrile. Taimed (50-100 ehk) on valdavalt heledad, populatsiooni on tekkinud ka üks valge eksemplar. Ja üks eriti tiheda õisikuga variant. 

Kirju liilia populatsioon metsa all/ Self sown Lilium martagon population under canopy of trees

Hele varieteet/ Light version

Hele varieteet/ Light colour variety

Valge varieteet/ Alba variety

Tumedam variant/ Darker/typical variety

Õiekas varieteet/ Floriferous variety

Selline lugu siis meie kirjude liilatega, keda nagu mõnes mõttes polegi ja teisalt on üllatavalt palju!

Teine lugu ja elamus viib aga Tallinna. Puhtjuhuslikult sattununa Lasnamäele, tunnistasin vaadet ja elamust, mis sundis veel fotoaparaati võtma ja tagasigi minema. Nimelt kanali veeres, kus kõik suuremad aiakauplused koos on, leidub lõiguke paemüüri, millel hulgaliselt tokkroose kasvab ja hetkel õitseb. Need on seal nii vahvad ja mõjuvad nii loomulikult-looduslikult. Ja eks nad seal loomulikult ka on - ise valinud paiga ja nüüd siis ka levinud, nagu minu martagonid metsas. Metsikult!

Tallinn, Lasnamäe/ Tokkroosid/ Hollyhocks, naturalized on banks of limestone

Tallinn, Lasnamäe

Tallinn, Lasnamäe

Tallinn, Lasnamäe

Tallinn, Lasnamäe

Mitte ainult tokkroosid, vaid ka õunapuu/ Not just hollyhocks but apple tree as well!

Tallinn, Lasnamäe

Tallinn, Lasnamäe

Tallinn, Lasnamäe

Tallinn, Lasnamäe

Selline elamus siis sealt, paepealsest linnast. Muide, seal samas astangu ees oleva maja juures oli ka üks (!) tokkroosi põõsas.

Kolmas lugu on aga tagasi koduaiast. Kirjutasin mõni postitus tagasi muruniitmisest ja orhideekaksruutmeetrist meie kesksel muruplatsil. Sinna olid ennast asutanud täpiliste lehtedega balti sõrmkäpad ning nüüd tärkas neid lausaliselt. Aga üllatus oli seekord see, et ma leidsin sellelt kaksruutmeetril, mis sellises ulatsuses on niitmata alles esimest aastat, veel ühe orhideeliigi - suure käopõlle! Tegeist on väidetavalt küll ühe Eesti tavaliseima orhideega, kuid meie maja ümbruses teda küll ei leidu ja seetõttu on tema ilmumine seda üllatavam! Vaat, mis võib juhtuda, kui jätta mõni murulaik niitmata - vaadake järele!

Nüüd siis kasvab meie murus kolm orhideeliiki juba. 

Väike ja ära õitsenud, kuid siiski selgelt täiesti olemas! Suur käopõll/ This year I left about two square meters of grass un-mowed as I found several spotted orchids in there. Now I found another species - the common twayblade (Listeria ovata), which is third natural orchid species in our garden (addition to Dactylorhiza majalis subsp. baltica and Epipactis helleborine). What a joy!

Sellised lood siis veidi tagasivaates. Varsti värskemaid sissekandeid.

Kevade viimane

Kevad, mis on olnud kui pool suve. Siiki kevad, oma tõusude ja mõõnadega, soojade ja külmadega, tuule ja päikesega - ikka mitmekesiselt, nagu meie laiuskraadile (muutuva kliimaga?) kohane. Aga jah, oli mis ta oli, saab ta tänasega läbi. Juba vähema kui tunni pärast (23.50) algab ametlikult suvi. Saagu ta soe ja vihmasabinatega, soodne taimedele ja aiale - on ju olnud viimased ajad katsumusterohked. 

Väga soe, kuiv ja päikeseline mai on meelitanud paljud taimed tavapärasest varem õitsema. Pojengide puhul on täheldatud, et sel aastal õitsevad nii varased kui hilised sordid korraga. Ja tõepoolest - meie aia nn jaanipojeng 'Bartzella' läks õide samal ajal valgeõieliste pojengisortidega, ehk siis tavalisest varem. Esmakordselt õitseb ema istutatatud 'Green Lotus'. Omamoodi imelik, aga ilus ikka!

Valgeõieline pojeng/ Paeonia lactiflora 'Green Lotus'

Olen aias paari pojengi püüdnud ümber istutada. See on õnnestunud selles mõttes, et taim on saanud uude asukohta, kuid mitte vanast asukohast ära. Vana-vanaema heleroosa pojeng oli mitukümmend aastat ühel kohal kasvanud ja naatidesse jäänud. Õitsemine oli ka justkui vähesemaks jäänud. Mõeldud-tehtud, istutasin ümber. Ka naadid said välja kaevatud ning asemele hostapeenar koos lumikellukestega rajatud. Paari aastaga tuli pojeng uuesti välja, sealjuures läbi 'Golden Waffles' hostapõõsa. Nüüd on ta võimsam, kui vana taim oligi. Vana ise on ka kõbus uues asukohas. 

Roosa pojeng esiemadelt/ Pink peony from the garden of my grand-grandmother

Valge sort oma tavapärases õierohkuses/ Profusely blooming white variety of Paeonia lactiflora

Sama lugu juhtus pojengiga 'Coral Charm'. Kaks aastat tagasi augustis otsustasin ta ümber istutada valgemasse kohta, kuna aiapeenras oli ta pisut ploomipuude varju jäänud ning suur 'Liberty' hosta rõhus ka peale. Tundus, et sain ta kenasti tervelt kätte, kuna taim polnud veel vana. Vanale asukohale istutasin loomulikult uued taimed. Eelmine suvi oli rahu. Ümber istutatud taim kohanes kenasti, vanal asukohal õilmitsesid uued taimed. Sel aastal aga tärkas vanas asukohas kolm võrset ja kahel neist on õis peal! No nagu polekski ümber istutanud.

Paeonia 'Coral Charm'

Kokkuvõte ehk siis selline, et pojenge on keeruline ümber istutada, Nagu mitmeid teisigi taimi - näiteks flokse (aga ka mitut metssalveid olen ma püüdnud mitmel korral ümber tõsta, kuid edutult) - sest nad lihtsalt tärkavad uuesti ja uuesti samast asukohast, peaaegu ei millestki.

Paeonia x itoh 'Bartzella' is early this year

Kogemata on 'Bartzella' pojenge meie aias juba kolm/ There are already three 'Bartzella' plants in our garden, partly as mistakes/ switched label plants. 

Varajased on sel aastal ka lühterpriimulad. Muidu on nad ikka sellised juuli alguse õitsejad. Mulle meeldib, et nad end meil hästi tunnevad ja edenevad. Nüüd püüan kuhugi sobivasse aianurka ka jaapani priimulad edenema saada. Need on ka väga toredad. See oli vist üks 'Gardens Illustrated' ajakirja pilt, mis mõjutas, kus roosamannaseid jaapani priimulaid oli üks õunaaed täis. Vägev vaatepilt oli! 

Lühterpriimulad/ Candelabra primulas are early this year too

Primula x bulleesiana

Niitmisest kirjutasin ma mõned postitused tagasi, et kui keeruliseks see muutub, kui püüad mingeid taimi säästa. No orhedeesid lihtsalt ei ole võimalik maha niita. Nii on meil paraadmurus paari ruutmeetrine balti sõrmkäpa kaitseala ja laialehised neiuvaibad tärkavad hajusalt pea kõikjal juba. Sõrmkäpad ongi nüüd õitsema jõudnud. Esmased saabujad ja ka esimesed nende seemikud. 

Balti sõrmkäpad murus/ Naturally introduced orchids in our lawn

Dactylorhiza baltica

Laialehine neiuvaip/ Epipactis helleborine

Veel jaanieelseid õisi ja taimi...

Torujaõieline vesikanep on kõige viimane tärkaja (kuskil mai keskel), kuid kõige kiirem kasvaja. Juba üle põlve/ Eupatorium fistulosum is the last plant to emerge from the ground in our garden (in mid May), but one of the fastest in growth! Above the knee height already! 

Klassikaline jaaniaegne õitseja/ Philadelphus coronarius is a classic Mid Summer bloomer

Pika peenra esimesed esinevad jätkuvalt tugevalt/ First bloomers of Long Border are going still strong

Ja meil on veel üks esmakordne õitseja. Neli aastat tagasi sai istutatud väikse vitsakesena roosa robiinia Hiiumaalt. Nüüd on tal esimesed õied! Väga lõunamaine!

Robinia pseudoacacia cv. planted four years ago bearing its first pink flovers

Robinia pseudoacacia cv.

Robinia pseudoacacia cv.

Robinia pseudoacacia cv.

Ilusat pööripäeva ja kesksuve kõigile!

Kus on kannatuse piir

Iga emotsioon on kõige eredam oma tekkemomendil, hakates siis tasapisi vaibuma ning kadudes lõpuks sootuks. Vähemalt enamus igapäevaemotsioonidest. Mõned muidugi ka jäävad. Tark on hoida häid ja lasta minna halvematel. Emotsioonitu elu on igav, kuid äärmused on vahel kurnavad.

Juuni algus aias/ Beginning of June in our garden

Tänaseks on juba vaibunud (aga mitte veel unustatud) ka see ahastus, mis tabas 1. juuni pärastlõunal, mil meile lõpuks väga oodatud vihmasadu jõudis, kuid paraku koos laastava rahega. Terade läbimõõt oli 1 cm ning see ei halastanud - kahjustusi said kõik, kel vähegi lehepind suurem või õrnema koega. Kõige õnnetumad olid peale sadu muidugi hostad - augulised on lehed kõige suurematest väikesteni välja, viimastel on lehed küll pigem lömastatud või rebitud, kuna nii suurt auku lihtsalt nii väiksesele lehele lüüa pole võimalik. 

Rahe kahjustusega 'Sum and Substance'/ Hail damaged Hosta 'Sum and Substance' 

Hosta 'Seducer'

Hosta cv.

Kuna hosta peamine väärtus on leheilu, siis see ilu on nüüd rikutud kogu hooajaks. Kaotatud aasta. Väike kahju võrreldes sellega, kui oleks kaotanud kogu taime, kuid meelehärmi siiski tekitav. Neis olukordades ma sageli hakkangi mõtlema järgmisele aastale või ootama uut hooaega, mil kõik võiks taas hästi ja korras olla. Kaitsereakstsioon. 

Olnud talv ja käesolev kevad on üldse katsumusterohked olnud. Heitlikud olud ja äärmused, rünnakud kahjurite poolt, nüüd see rahe... kas peavad vastu taimed, kas kannatab välja aednik?

Paraku tuleb ka kadusid tunnistada. Väga tõsiselt on kahjustada saanud talvel hiina siidpöörised. Enam just vanemad ja suuremad ekspemplarid. Lootsin, et ehk nad veel ikka tärkavad, kuid mõne osas on see lootus nüüdseks kustunud. Pikas peenras on hädised mesiohakad ja suureõisikulised jumikad. Kehvakesed on mõned kaelus-ussitatrad. Mis teha, see on aiaelu.    

Tegelikult on aga üldpilt ikkagi hea. 

Pikk peenar/ Long Border

Aed-iiris/ Iris germanica 'Jane Phillips'

Pikk peenar/ Long Border

Aga nagu ma ütlesin, emotsioone on mitmesuguseid ja kaugelt mitte kõik pole negatiivsed. Hoopis enam on positiivseid! Üks tore leid ja sündmus oli uue liblikaliigi määramine aias - igapäevaselt võib meil praegu leida sõõrsilmikuid. Tegemist on varjulembese silmikuliigiga, kel tiiva alumisel küljel kaunis silmade rida. Sõõrsilmik on hajusalt levinud üle kogu Eesti, kuid siiski arvatud III kaitsekategooriasse. Meil tegutseb mitu liblikat ja vahel nad ajavad veidi ka üksteist taga - küllap omad territooriumijagamised. 

Sõõrsilmik/ Lopinga achine/ Woodland Brown

Sõõrsilmik/ Lopinga achine/ Woodland Brown

Sõõrsilmik/ Lopinga achine/ Woodland Brown

Möödunud suvel oli aga meie aias näha paari nädala vältel veelgi haruldasem külaline - kirju-tumesilmik. Liiki, keda esmakordselt Eestis kohati alles 2018.aastal, on nüüd põhja-Lätist sisserände tulemusel enam märkama hakatud. Oma teistsuguse käitumise ja välimusega jäi ta mullegi kohe silma.

Kirju-tumesilmik meie aias 2013.a suvel/ Lasiommata megera/ Wall Brown in our garden back in summer 2028. This butterfly was seen for the first time in Estonia in 2018. 

Mõlemad liigid on metsaserva ja lagendike asukad - eks me olemegi metsa piiril.

Liblikasuvi on alles ees ja küll saab näha, kui rikkalikuks see kujuneb. Kui on päikest ja soojust, siis on ka liblikaid! 

Kui on häid emotsioonie, siis on ka kannatust ja aed kasvatab aedniku kannatust ju jõudsalt. Haprad hetked tuleb üle elada ja edasi minna, ikka rohelisema ja lillelisema tuleviku poole!

Aias/ In the Garden