Saagikas 2015

Möödunud aasta näis olema aasta, mil paljud meist taasavastasid tarbeaiandust või tegi sellega esmast tutvust. Säärane mulje jäi meie Eesti aiablogisid lugedes ja ka laiemas plaanis paistab, et omale toidupoolise kasvatamine tõuseb taas enam ja enam ausse. Ja miks ei võikski, kindlasti on iga omakasvatatud vili palju rohkem andev, kui poeletilt korjatu, nii emotsioonilt kui sisult. Mind see tendents rõõmustab, sest me vajame lähemat kontakti maaga, oma toitjaga. Ja ka esivanemate omandatud ning põlvest põlve kantud oskusi ei tohiks unustada lootuses, et küll kaupluselett toidab.

Maalapsena olen kindlasti aegade vältel kõik aia- ja põllutööde armastamise-vihkamise varjundid läbi käinud, kuid jõudnud tagasi ja üha süveneva veendumuseni, et oma kasvatatud taimed ja toit on mulle kõige paremad. Ja kuigi ideaalsi meeldiks mulle kasvatada kõik, mis tarvilik, siis hetkel pean ma veel jääma oma argisesse reaalsusesse ja tootma seda, mis reaalselt võimalik. Ja ma usun, et see on ka täiesti piisav, et ennest ühe-teisega aeg-ajalt turgutada. Eks pikem perspektiiv kord näitab, kuhu ja kuidas see lõpuks areneb.

Niisiis aiamaad, kasvuhoonet ja kartulipõldu on meil alati peetud. Ega maal ju muud moodi üldiselt elu ei tuntagi. Kui aga aeg ja lood inimesed kodust laiali viis, jäi paraku kõik soiku ja maad sööti. Suviti kasvatasin näpuotsaga ikka supirohelist ja maasikataimi aga tõsist juurkakasvatust enam ei olnud. Samas tundus pagana kummaline maale tulles linnast kõik toidupooline kaasa tuua, eriti näiteks kartulit, peeti, porgandit - seda, mida kõike oleks võinud ka omal kohapeal olla. Ja mis saab olla maitsvam, kui oma esimene värske kartul, ahjus röstitud imemagusad porgandid-peedid, hautatud oad või praetud kabatšokid? Nii sai omal soovil ja ema õhtusel sel kevadel meie aiamaalapike taas üles haritud.    

Aiamaa suure kaerapõllu veerel/ Our little veg plot on the edge of vast oat field

Algselt oli aiamaa meil maja juures, suure muruplatsi asemel. Kuna see aga tabandus tugevalt karvasest võõrkakrast, siis otsustati see maha jätta vähemalt 7 aastaks, aga muru alla on ta jäänud siiani. Sealtpeale on lapike aiamaad olnud suure põllu servas ja sinna sai ta ka nüüd jälle tehtud. Kerge see ei olnud, sest jagu oli vaja saada heinakamarast, milles rohkelt ka orasheina ja põldohakat. Aga kõigest saab asja, kui olla piisavalt südikas ja järjepidev!

Vennasega tegime peenrad ja külvasime seemned. Kuus vagu kartulit pani ta puhtanisti üksi. Nädal hiljem tegin veel ise sibulapeenra lisaks juurde, sest tehtud vaod olid juba kulunud muule. Niisiis peenrajagu herneid, vagu porgandit, punapeeti, põlduba ja aeduba, kolm vagu varajast kartulit ja kolm hilisemat ning sibulapeenar, mille otsas veel kaks kabatšokitaime. Parajalt väike, kuid alustuseks küllalt. 

Kartulid ja sibulad/ Potatoes and onions

Mäletan, et vahetult peale külve sadas, kuid siis läks kuivaks ja peedid-porgandid tärkasid küllaltki pikkamisi. Aedoad aga ei tärganud üldse, vaid seitse taime ühes vaootsas. Vahetult enne jaanipäeva külvasin kõik uuesti. Samal ajal kenasti tärganud põldoad kannatasid kõvasti lehetäide käes ja mõni taim jäi nende tõttu päris kängu. Sibulad said hea hoo sisse, kuid kippusid putkuma. Murdsin õievarre algmed aegsasti ära, kuid ikka kasvatasid nad lihakad varred, mille ilmselt oleks pidanud samuti eemaldama. Tippsibul oli ka suurevõtu. Valin sel kevadel pisut väiksema. Hernes ja kartul kasvasid suurepäraselt ja viimane pakub rõõmu ja suurepärast maitset siiani, saak oli väga-väga hea. Ja peedid-porgandid kasvasid ka väga hästi.

Kartulisaagid/ Potatoes freshly lifted

Sibulakoristus/ Onion harvest

Teist aastat kasvatan ma toa juures aga lattube, millest on saanud minu ühed suured lemmikud. Võrreldes türgiubadega on tegemist pisut nüansirikkama maitsega ubadega ja neist saab teha imemaitsvaid roogi või tarvitada lihtsalt hautatuna muude toitude kõrvale. Lattubade puhul märkasin juba teist aastat järjest, et suvekuumuses ei taha õied viljuda ja kaunu moodustada, augusti teises pooles tuleb aga saaki küllaga. Lattoad tahavad muide ka palju vett, mis mõjutab samuti viljade moodustumist. Olen neid ikka võimalusel kastnud, kuid kõige soojematel aegadel ei pruugi vaid nädalavahetustel antavast veest piisata.

Lattoad saaki kandmas/ Runnerbeans full of crop

Oad kasvavad taevasse/ Runner beans growing to the sky

Tomatite kohta olen kuulnud, ja näinud isegi mõnes aias, et paaril viimasel suvel pole head kasvu olnud ja saagidki on olnud viletsapoolsed. Minu sellesuvised tomatitaimed kasvasid ubade kombel pea taevasse, ehk kasvuhoone lakke, 2-2,5 meetri peale. Eks muidugi oleks võinud/pidanud neid lõpuks kärpima, kuid kuna viljade moodustumine oli hea, siis lasin ma neil sirguda vabalt. Vaid külgvõrseid lõikusin korralikult. Haigused taimi ei kimbutanud ja kahjurid ka mitte. Tomatid ongi ainus kasvuhoonekultuur, mida kasvatan, kuna taluvad hästi "kord nädalas" hooldustsüklit. Kurgiga nii ei saaks. Tomatid olid väga head ka ülemöödunud aastal.

Tomatisaagid/ Tomatoes from past summer

Olen mitmeid tomatisorte katsetanud, kuid tundub, et praegu jään kodumaise 'Malle' ja 'Tolstoi' juurde. Need on maitsvad ja mahlased sordid, minu maitse järgi. Maitsetutest lihatomatitest, mida proovisin ka sel suvel, loobun vähemalt mõneks ajaks. Truuks jään aga veel kollasele kirsstomatile 'Sungold' ja eelmise suve leiule 'Indigo Rose', mis on tõeliselt vahva tomat - vaadake ise!

Tomato 'Indigo Rose'

Tomato 'Indigo Rose'

Puuviljaaed oli möödunud aastal õuntest tühi. Ainsa sordina kandis vilju 'Valge klaar', kuid need olid suuresti koitanud. Seevastu andsid maguskirsid ehk murelid esimese tõiselt korraliku saagi. Mu enda istutatud 'Arthur' on nüüd päris suureks puuks kasvanud, kuhu kannatab julgelt ka otsa ronida. Tolmuandja 'Meelika' sai istutatud aastaid hiljem, peale seda kui 'Arthuri' esimene paariline mingil põhjusel välja läks. Hästi kandsid ka omajuursed 'Läti Madalkirsid'. Kirsimoosi on kelder täis!

Murel 'Meelika' on täisküpselt must/ Sweet cherry 'Meelika'

Maguskirsid 'Arthur' on suured ja maitsvad kui lõunamaa murelid/ Sweet cherry 'Arthur'

Metsa- ja aiaannid - kukeseened ja 'Läti Madalkirss'/ Crops from forest and garden

Niiviisi natuke siit ja natuke sealt ning metsastki juurde annab kenakese talvevaru. On hoopis teine maitse ja teine tunne, kui saad suhu pista oma kasvatatut. Loodan, et sama tõdemusteni jõudsid ka kõik teised, kes katsetusi tegid ning keegi tarbeaiandusele tuleval kevadel käega ei löö. Mina plaanin vanad tuttavad taas kasvama panna ja mõne uuegi ehk katsetusse võtta. See lisab vaid põnevust!

Lumevalgus

Umbes jaanuari keskpaiku, kas olete tähele pannud, muutub hämarikuaeg kuidagi pikaks. Kui novembris-detsembris saabub pime mürtsti ja on absoluutne, siis jaanuaris enam mitte. Veel tund peale päikse loojumist on väljas küllalt valgust, et silmal seletada. Selle kõige eelduseks on aga lume olemasolu. Lumi, mis peegeldab ja võimendab oma puhtuses viimset kui valgusekübet ja kirka taustana joonistab teravalt välja kõik jooned ja detailid. On lumevalguse aeg.

Talve floksid/ Winter phloxes

Hetkel on lumevalgusele liidetud täiskuuvalgus ja olgu ilm selge või pilves, päris pimedaks ta ei lähegi. Ööd kui suve südames, kuid pikad-pikad! Kui ei usu, minge õhtul välja! Enam pole ka sellist külma, mis kindlalt toas hoiaks. Õigupoolest ilm on otsustanud sootuks sulale keerata. Täpselt kuu aega oli stabiilselt miinuskraadid, täna aga tõusid nad nulli ja lähipäevad võivad kergitada kuni + 5ni. Selle talve esimene sula.

Mõneti on kõigest sellest kahjugi, sest õige ilu alles saabus. Siiani polnud meie ürgorgudemaal sellist lumevaipa, kui põhjarannikul, nüüd nädalavahetusega saabus aga ka sinna korralik 30 cm paksune lumikate. Hea meelega naudiks veel neid vaateid ja valgusi.

Suvesiilikud talvelumes/ Summer coneflowers in snow

Liblikapeenar vaikses talveunes näeb liblikatest vaid und/ Bee&Butterfly bed is sleeping quietly and dreaming of summer butterflies

Aedhorntensial 'Pinky Winky'l on talvises aias oma kindel koht/ Hydrangea paniculata 'Pinky Winky' deserves a place in winter garden

Vaatasin nädalavahetusel üle ka keldris talvituvad kannad-daaliad ja teised külmaõrnad tegelased. Pelgasin, et pikk ja tugev külm võib olla keldrisse sisse pugegenud, kuid õnneks seda ei olnud juhtunud. Kõigiga on hästi. Vaid romariinid kuivatasin ma nüüd küll vist lõplikult ära. Vähemalt oli neist asja seaprae küpsetamisel ja paar praadi saab nendega veelgi. See ongi tarbetaaimede eesmärk, mis siin ikka leinata. Tarbetaimedest kavatsengi järgmisena pikemalt kirjutada.

Lumised vaated/ Snowy views

 

Üks lugu veel, imelugu. Nädal tagasi pühapäeval tulles suusatamast leidsin oma tallinna südalinna 5. korruse köögist ringi lendamas väikse valge kapsaliblika! See on täiesti võimatu juhtum, sest a) on südatalv, b) kapsaliblikad ei ela kunagi talve üle valmikutena, vaid nukkudena, c) juhtus kohas, kus üldse harva mõnd liblikat näha võiks. Aga siin ta nüüd on. Talvine ime. Ma ei osanud muud teha kui loomakese karbikesega külmkappi panna. Võib-olla juhtub veel üks ime ja ta peab kevadeni vastu.

Südatalvine imelugu/ Midwinter wonder story

Veidike juhtunust toibununa (ja alles mõned päevad hiljem) oskasin ma välja mõelda ainukese võimaliku loo liblikale: Kuskil siit kaugel-kaugel Hollandi, Itaalia või hoopis Põhja-Aafrika salatikasvuhoones, kõigi-kõigi mürkide-võrkud-lõksude kiuste sündis üks väike kapsaliblikas, kes sattus saagikoristusel kombainikõhtu. Ime kombel elas ta selle üle ning ka salatilehtede miksimine ja pakendamine ei lõhkunud tema õrnu tiibu. Edasi olid vaid pikad väntsutused külmikutes, veokites, lennukites - kuni Eestisse välja. Ka edasine polnud pooltki kergem, ikka külmikud, külmikud - oma aja poes ja nädalakese siin, kuni pool pakist lihtsalt kolletama ja mädanema hakkas. Ja siis saabus pääsemisvõimalus - nädalavahetuseks prügikasti jäänud poolavatud karp soojenes ja loomake sai eluvaimu sisse. Puges kõigest sellest ligast ja koledusest välja ja sirutas tiivad õhu kätte. Troopilisi õisigi siin ju jagub, kuid kas neist ka keelekastet oleks ... pole ju talvine korterielu liblikaelu.

Panin imelooma tagasi külmikusse, sest see annab mingigi teoreetilise võimaluse talle, kuigi see tundub külm ja brutaalne.


Summary: Light of Snow

About in mid January on our latitudes, which is in far north, suddenly the light in evenings changes. If in November and December darkness arrives in a blink of an eye as the sun sets, then from mid January everything changes. Even an hour later from sun set there is enough of light for eye to see. But, it only applies if there is a good blanket of snow covering gardens, parks, fields and forests. White snow as a background gives fine lines and solid figures to all structures outside, as well as reflecting and amplifying every last bit of twilight. It's a magical time!

January brought a lot of snow to northern part of Estonia. South (and my garden) had just a little, about 15 cm. Hopefully it was enough for plants and deep frost did no damage to them. Last weekend added some extra snow to our area as well and it was all together about 30-35 cm in depth. I have to say 'it was' as today we have a thaw already and month long cold spell has come to an end. In a way it is a sad, this snow was beautiful!

And finally, one wonder story! Little more than week ago when I came back home from another ski training, I found a little cabbage white butterfly flying around my kitchen! Can you imagine?! It was a sight of impossible as a) it is deep winter here and temperatures down to -30'C b) cabbage whites does not hibernate as adults but as chrysalis c) it is a fifth floor flat in a hart of our capital.

Few days later and giving a it a lot of thought I came up an only possible story for arrival of my winter butterfly: It was long weeks before, when our cabbage white, against all odds (fungicides, nets and traps), was born in some vast green house far away in Holland, Italy or North Africa. Her luck was short as she was caught by harvesting machines, collecting our table winter greens and salad leaves. Followed horrible challenges such as mixing leaves and packing, but in those, our hero had some more luck - her fragile wings were safe. Long travel to Winter Heart was in sleep - chill of refrigerators everywhere was to blame for that. It was only then when half of the salad pack was consumed and second half started to yellow and rot our winter wonder got another chance for life. The salad pack was thrown out from fridge and left in kitchen bin over weekend. Our butterfly had a chance to warm up, crawl out of misery and finally again to spread her wings. Will she have a third chance in her life?

I caught her, placed in a dry box and placed back to fridge, hoping that stable low temperature allows to hibernate and see a new spring in few months.

Taevast tulnud tali

Kuupäev: 14. jaanuar, taliharjapäev
Temperatuur: -9'C Tallinnas
Ilm: Kergete lumesajuhoogudega, harv päikesepaiste

Jaanuari esimene nädal tõi meie Maarjamaale tõelise arktilise külma. Võrreldes 20. detsembril sündinud kuu temperatuurirekordiga (+12,5 Tõraveres) langesid nüüd kraadiklaasi pügalad enam kui 40 ühiku võrra, olles külmeimail öil -30st kraadist allpool. Sellist külma pole alates 2012. aasta jaanuarist olnud. Ilmateenistuse vahendusel olgu meenutatud, et möödunud talve kõige külmem päev oli 7. jaanuaril Väike-Maarjas ja siis oli külma vaid 20,7 miinuskraadi. Aastad ja ilmad on meil väga erinevad.

Sellel nädalal andis aga külm pisut järele, valla pääsesid taeva luugid ja lumeveskid hakkasid täistuuridel jahvatama. Tallinnas sajab lund alates esmaspäevast ja Pääsküla on tõeliselt lumme uppunud. Lumevaiba paksus on nüüdseks juba üle põlve kerkinud. Lisa tuli ka täna, taliharjapäeval. Hetkeks paistis ka kindlasti päike, nii et ratsanik jõudis hobuse selga hüpata. Mina jõudsin sellest ühe klõpsu teha. Õige pea sadas taas.

Taliharja ilm/ Mid-Winter weather

Mida siis kõigest sellest järeldada? Talv on saabunud oma täies hiilguses. Möödunud talvel sain teha ainult kaks suusasõitu - ühe väikse harjuse Aegviidus ja Tartu maratoni. Täna tegin aga juba kolmanda suusatrenni ja maratoniks harjutada on aega ja võimalusi nüüd küll ja küll. Iseasi on muidugi see, mis ilm ootab ees veebruari kolmandal nädalalõpul. Nii mitmedki arvavad aga, et see lumi kestab nüüd aprilli välja.

Mõeldes aga olnud külmadele, siis see tekitab muidugi ositi meelehärmi. Ja teisalt on ka huvi, kes siis üle elas selle katsumuse ja kes mitte. Minu enamus taimi on aeda tulnud hiljem kui 2012. Muidugi on ka vanad, aia selgroogu moodustavad taimed, kuid need on paigas juba 25 aastat ja näinud igasuguseid olusid. Nende pärast muretsema ei pea. Kui nüüd ilma suladeta stabiilselt kevadesse välja veab, siis ehk ei tulegi hullemat karta? Või mis teie arvate? 

12 emotsiooni 2015

2015. aasta möödus väga kiirelt ja toimekalt. Jälle tuleks öelda, et justkui kiiremini kui ükski varasem. Targematel on selle kohta omad seletused. Iga üksik kuu tõi kaasa omi tegemisi ja elamusi. Kõiki neid üles lugeda ei jõukaski, kuid mõne olulisema teema kavatsen selle jaanuari jooksul üle käia meenutuseks ja kokkuvõtteks küll.

Alustuseks aga, sarnaselt möödunud jaanuarile, püüan ka see kord aasta pildipanga üle vaadata ja valida igast kuust ühe meeleoluka pildi iseloomustamaks kõige kirkamaid hetki, mis õnnestus hästi jäädvustada. Selline rida siis seekord.

Jaanuar on vormi ja tekstuuri kuu. Kui värvid on lahustunud, muutuvad oluliseks kõik jooned, kujud ja faktuurid. Lumi lisab kõigele oma nüansi. Jaanuaris võib  aiast puhata, aga ei pea. / January is a month of form and texture. As all colours melt to browns and grays in winter, shapes gain the greatest importance in garden. In January you can take a brake from garden, but you don't neccesarily have to.

 

Veebruar on tubaste aedade ja orhideede kuu. On Tallinna BA orhideenäituse aeg. See väike näitus on aga minu aknalaualt. / Ferbuary is a month of indoor gardens and month of orchids. It is also a month of Tallinn Orchid Show in Botanical Garden. This show is on my window cill however!

Märts on lumikellukeste kuu. Kuigi esimesed lumikellukesed avanesid juba veebruaris, siis põhiosas õitsesid nad märtsis ja aprilliski. See aasta tähistas uute hinnaliste sortide esimest õitsemist. Pildid Galanthus 'Spindlestone Surprise'. / March is a month of snowdrops. Even if the first snowdrops flowered in February, their primetime falled into March and some lasted to April. Here, Galanthus 'Spindlestone Surprise'.  

Aprill on varaste sibulillede kuu. Kevad ei olnud varajastele õitsejatele kerge - pidevad vihmasajud vetitasid õisi ja ei lubanud rahulikult õitseda. Pildil Iris reticulata 'White Caucasus'. / April is a month of early bulbs. Past spring wan't easy on them as constant rains soaked flowers and disturbed blooming. Iris reticulata 'White Caucasus' above.

Mai on tulpide kuu. Väga paljud liigid-sordid kannatasid möödunud kevadel niiskuse tõttu hallitushaigustes. Kui palju kahju tegelikkuses sündis, selgub sel kevadel, kui on näha, mis järel on. Siiski oli ka tublisid-tugevaid, siin Tulipa aucheriana. / May is a month of tulips. Many natural species and cultvars suffered from excessive moisture of this past spring and were prone to mold. Some perfomed strorg however - here Tulipa aucheriana.

Juuni on siniste õite kuu. Siberi- ja aediirised, naistenõgesed, metssalveid õitsevad siis. Teiste seas ka müstiline tõnnikeselehine ebamagun. / June is a month of blue blooms. Sieberian irises, nepetas and sages are blooming then. Among them, mystical Meconopsis 'Slieve Donard' (AGM, FCC).

Juuli on külluse kuu. Juulis õitseks justkui kõik. Pidu on liblikatel ja kimalastel. / July is a month of bounty. In July everything seems to be blooming and bees and butterflies are having a time of their lifetime.

August on siilkübara ja liblikakuu. Minu armastus siilkübarate vastu on vankumatu, nagu ka liblikate imetlus. Siilkübar 'Rubinstern'. / August is a month of coneflowers and butterflies. My love for echinaceas is unshakable as my admiration towards butterflies.Above, Echinacea 'Rubinstern'.

September on särtsuv-tuliste õite kuu. Jaheda kevade ja suve esimese poole tõttu ei saanud eksoodid hoogu sisse. Pikk ja soe sügis aga korvas kõik ja puistas üle õitesajuga. / September is a month  of sizzling-hot blooms. Cool spring and first half of summer set off all my summer excotics. Warm august and september compensated all and filled borders with rich flowering. 

Oktoober on kirgaste värvide kuu. Sel oktoobri algul oli veel õisi palju, hortensiatest siilkübarate ja daaliate-kannadeni välja. Esimene külm saabus alles oktoobri teisel nädalal ja sinnamaani oli õisi külluses. Mõnikord on sel ajal tulnud juba aga esimene lumi. Ülal aedhortensia 'Diamant Rouge'. / October is a month of bright colours. Beginning of this past October was filled with blooms and colours. First frost arrived on second week and until then garden was in very good shape. Some years it is a time for a first snow! Above Hydrangea paniculata 'Diamant Rouge'.

November on viimaste värvilaikude kuu. November võib olla vahel sügav talvekuu, vahel kottpime vihma ja udukuu. Seekord oli ta soe ja vihmane. Berberis thunbergii 'Orange Rocket' pildil. / November is a month of last colour patches. That month can be deep winter or dark rainy-foggy month that frustrates the most. This time it was warm and very dark, life like in a closed bag. Berberis thinbergii 'Orange Rocket' above.

Detsember on uue aiaaasta lootuste kuu. Sageli on just detsembris esimesed järgmise hooaja märgid ilmsed - kõikvõimalikud ninad-otsakesed, mis külma ja pimeda kiuste juba sätivad end kevadevalmis. Siin lumikellukesed. / December is a month of hopes for next gardening season. Often the first signs of spring emerge in December. Here above, sprouting snowdrops.

Selline see 2015 oli. Nii mitmetelegi meist jagus õisi aias veebruarist suisa detsembri lõpuni välja. Paljukest see siis "aiapuhkust" jätab? Vaevu kuu-poolteist. Aednik küll ei saa kurta meie kliima koledusest ja kuus kuud kestvast talvest!
Järgmisena siis mõnest asjast lähemalt.


Summary: 12 Emotions in 2015

Year 2015 went by very quickly, cognitively faster than any other year before. But isn't it the same case every year?! My 2015 was filled with all kind of activities and enriching experiences. To name them all would be impossible and needless, however, some are worth to recall. Like last January, I went through my garden galleries and pick up a photo from each month from last year. These are representing some of the highlights I had. In coming posts I will focus on some specific aspects in detail too. January will be a month of summaries.

Uusaastalumi

Nüüd on ta siis tulnud! Uus aasta ja ja talv ja lumi... kõik korraga. Natuke järsku ja liiga pika sammuga saabus see muutus aga selge oli ju ka see, et ega tali taeva jää. Pole kunagi jäänud. Moel või teisel on ta ikka tulnud - oleme põhjamaa.

Loomulikult oli mul väga hea meel eile hommikul aknast välja kiigates avastada, et ennustatud lumesadu ongi kohale jõudnud. Olin eelnevalt selle suhtes pessimistlik, sest tavaliselt kaasnevad sajud pehmema ilmaga - laupäeva õhtul oli aga veel -17 kraadi külma ja taevas pilvitu. Lund ootasin muidugi ennekõike taimedele, sest krõbedamad ööd on alles ees ja kaitsev puhverkiht on hädavajalik. Siinjuures paistab, et aastad on vahel vähemalt poolvennad - eelmiselgi jaanuaril olid samad mured. Siis kogusin lumelabidaga murult härmatist, et õrnematele natukenegi katet saada. Nüüd sai aga leevendust päris ehtsast kohevast lumest. Peenevõitu ta on, ja tüsedustki napilt 5-7 cm, kuid asjaks seegi.

Kõrred-varred talvel/ Agastache 'Blue Fortune' & Stipa capillata

Lumekatet vajavad mul eeskätt kõik seinaäärsed peenrad, kuhu laia räästa tõttu nagunii midagi ei saja. Suvel tassin vett ja talvel lund. Ja kuigi selline lahendus võib tunduda tülikas, siis ma ise ei kurda. Pigem vastupidi - tehtud tööst ja ilusatest taimedest on alati palju rõõmu. Ja mulle meeldibki, et igal ajal on aias midagi teha, kasvõi siis taimedele lund kühveldada. Mina ei taha talveks välja lülituda. Võib-olla vaid, kui on väga külm - see ei meeldi mullegi.

Lindudele saabuvad lume ja külmaga raskemad ajad. Meil jääb neid talveks väheseks, sest linnumaja ebaregulaarse varustatusega pidada ei saa. Mõni tihane ja puukoristaja siiski jääb ka meie maja ja aia juurde tegutsema. Seekord aga oli ka veel üks hallrästas. Ta vaeseke kostitas ennast kukerpuu marjadega, kuid need on üpris lõpukorral. Eks ta endale uue toidulaua otsima peab. Linnas on rästaid palju ja enamuses musträstad. Siin nad niiväga ka hätta ei jää - siit ja sealt pudeneb ühtteist, on aia- ja köögijäätmetega kompostihunnikud ning linnusöögilauad. Kontori akna taha, valgele pihlakale panin minagi täna kolm rasvapalli rippu, eks näis kes külas käima hakkavad.

Püsikupeenar jäi plaanipäraselt mul siis sügisel lõikamata, aga pärast torme korrastada teda ma ei jõudnudki. Nüüd on ta siis nii ja naa, veidi sikris-sakris, aga parem ikka kui lage maa. Minu silmale vähemasti.

Püsikupeenar esimese korralikuma lumega/ Perennials Bed with first proper snow

Sigri-sagri/ Tangle of perennials after late-autumn storms

Seekord tulin ma maalt üsnagi rahuliku südamega ära. Hea tubli kiht lumekatet sai õrnematele taimedele kuhjatud ja iga seinaäärne peenar oma vaiba. Tulgu siis kasvõi 30 kraadi külma, nagu ähvardatakse.


Summary: New Year's Snow

So it has arrived - a new year, real winter and a fresh snow, all at once. Of course, little too sudden and too intense. All plants and creatures have to adapt with harsh winter conditions that were absent until now. We are Nordic country and winter comes every year, in a way or other, so no one should be surprised about the change really.

I was especially happy discovering last Sunday morning that it was finally snowing too. Bare cold weather had arrived already a week ago and made me worry a bit because of the missing snow cover and possible cold damage to plants. Now the danger was diminishing, especially regards a very frosty nights predicted ahead. This past night and one before have been really cold in some parts of Estonia, down to -27 C in east of the country.

Snow is especially needed for the borders I have next to the house. These barely get any snow or rain in summer as they are under the eaves of the building. So I have to water them in summer and gather snow on them for protection in winter, but I don't complain! These are tasks I enjoy, especially in wintertime, whereas there is really little to do in the garden. I don't like to stay idle.

I also put some extra snow on my roses and buddleia bushes, lavenders and red hot pokers too. They surely benefit from some extra cover if extremely low temperatures are predicted. And my miscanthus grasses that were planted last summer got some too. They also need some extra care in first winters. My heart is restful now, as entire garden is sleeping calmly under feathery soft snow blanket.