Sempvember: tänasesse päeva, praegusesse aeda

Jah, ilus ja värviline oli see 2009. aasta suvi. Kõik see, mis oli olnud pikalt kättesaamatu unistus, oli ühtäkki mu omas peos. Kõik-kõik need kõige kirkamad värvid ja imelisemad vormid. Võib ju näida, et ega neil suurt vahet pole, kuid mina tundsin rõõmu nüanside tundmaõppimisest ja mõistsin, et kõik need maailmas enam kui 3000 sorti on omavahel eristatavad.

Kuid tegelikult on kõik veelgi keerulisem. Ka ühe sordi piires, sõltuvalt kasvutingimustest (mullastik/toitainete kättesaadavus, niiskustingimused, päiksesepaiste), võib esineda tuhandeid värvivarjundeid. Rääkimata aastajalistest muutustest. Üks on aga kindel, nagu öös on kõik kassid mustad, on varjus kasvavad mägisibulad rohelised! Päikest armastavad nad üle kõige ja seda tuleks pakkuda neile maksimaalselt!

Vormi ja varjundi mängud/ Many forms and colours of sempervivums

Elul on paraku aga omad keerdkäigud. Nii nagu sai otsa see aeg seal põhjarannikul, männimetsaveeres, sai otsa paraku ka minu sinna kogutud mägisibulakollektsioon. Olin pottides mägisibulaid varasemalt mitmetel aastatel ületalve hoidnud kasvuhoones, ilma igasuguste probleemideta. Seal põhjarannikul ajas asja ära sarnaste oludega kütteta palkon. Kahjuks tol viimaseks jäänud 2009/2010 talvel oli aga niivõrd külm, et palkonisse talvituma tõstetud taimekesed seal vastu ei pidanud. Praktiliselt mitte keegi.

Alles jäid vaid mõned looduslike liikide varaitsoonid ja kaks Heufelii liivsibulat kolmest olnust. Sortidest jäi alles kaks 'Cleveland Morgan' järeltulijat - 'Eisbär' (saksa k. jääkaru) ja 'Sweet Irish'. Veel üks sõsar 'Meelah' (samuti 'Cleveland Morgan' järeltulija) õnnestus päästa lehest üles kasvatades. Lehest sai üles kasvatatud ka 'Pacific Devils Food'. Mägisibulal külmub esmalt südamik ehk lühenenud vars. Vahel jäävad aga lehed ellu ja need juurduvad päris kergelt. Nii need paar mainitud sorti pääsesidki.

Mul on rakse öelda, millised sordid on vastupidavamad. Kui piir on ületatud, siis lähevad kõik. Ja pottides kasvatades kaasnevad alati teatavad riskid talvitumisel. Kui potid on talveks maasse kaevatud, siis üldiselt on talvitumine hea. Vaatamata oma suurele krahhile olen neid ka hiljem osalt ikka pottidesse pannud. Sakslased, kes armastavad kasvatada sibulaid samuti pottides ja sageli tõstetud lavatsitel, nägid väga suuri kahjusid kaks talve tagasi. Peale väga pehmet ja vihmast talve tuli veebruaris ootamatult kaheks nädalaks tugev külm, mis muutis kiviks vettindu potid ja lihavad taimed. Kahjud olid üle maa väga suured ja asjaarmastajad olid ahastuses, kuidas oma kollektsioone taastama hakata.

Enda brutaalse kogemuse najal siiski julgen arvata, et liigid on pisut tugevamad kui liikidevahelised sordid. Kuid loomulikult pole ka kõik liigid ühtviisi külmakindlad. Minul ei ole olnud avamaal kunagi probleeme lubjalembese mägisibulaga (S. calcareum), ometi peetakse seda pisut külmahellaks. Sempervivum atlanticum'ga pole meil mõtet aga katsetadagi vist.

Oma allesjäänud käputäie sortidega läksin tagasi maale. Seal ootasid vanad sõbrad teise loo peategelaseks olnud peenras. Veidi lohakile jäänud peenrast vajasid sibulad juba hädasti päästmist. Kõik leidsid oma uue koha eluhoone lõunaküljel. Peenra rajamisega tegin algust 2010. aasta sügisel, pikendus sai rajatud 2011 kevadel. Peenar on selline kivine, nagu ma neid harjunud tegema olen. Mägisibulad ja kivid passivad hästi. Nelja aastaga on üksikutest rosettidest saanud laiad padjandid. Ja värvid säravad jälle.

     

Ülal on pildid värkest istutusest. Esmalt said maha kollektsiooniriismed, seejärel hakkasin kohalikke juurde istutama. Teisi padjandilisi otsustasin mitte panna. Vaid kolm väikest Thunbergi kukerpuud. Hiljem lisasin looduslikke turkestani tulpe. Mõni külaline on peenrast ise läbi käinud. Sel aastal üheksavägine näiteks. 

Mägisibulapeenar 2011 kevadel/ Sempervivum bed 2011 spring

Mägisibulapeenar 2011 kevadel/ Sempervivum bed 2011 spring

Suvi 2011/ Summer 2011

Suvi 2011/ Summer 2011

Suvi 2011/ Summer 2011

Suvi 2011/ Summer 2011

Suvi 2011/ Summer 2011

Ma võiks nüüd siia panna veel kümneid ja kümneid pilte 2012. ja 2013. aastast, kuid see ajaks postituse ilmselgelt liialt pikale. Näitamaks nelja aasta progressi, toon siia vaid veel mõned pildid sellest suvest. Kuigi mulle vahel tundub, et selliseid värve, kui pottides kasvatades, ei õnnestu peenral saavutada (olgu see saladus siis milles tahes), siis tänavusuviseid pilte vaadates ma võib-olla mõtlen selles aga ümber.

Kevad 2014/Spring 2014

Kevad 2014/Spring 2014

Kevad 2014/Spring 2014

Kevad 2014/Spring 2014

Kevad 2014/Spring 2014

Kevad 2014/Spring 2014

Kevad 2014/Spring 2014

Kevad 2014/Spring 2014

Kevad 2014/Spring 2014

Kõik vanad olijad muidugi sellesse peenrasse ära ei mahtunudki. Seepärast sai mägisibulate päralt ka püsikupeenra lõunakülg ja natuke tulbipeenrartki. Kollektsiooniga uuesti alustamiseks sai otsitud üles vanad kontaktid ja tellitud uusi taimi. Sündis niinimetatud 50 varjundi peenar, kus koos kõige lemmikumad sordid. Eelmisel sügiselgi tellisin lisa...

Kui nüüd küsida, et kas mu vaimustus on peale kõike seda veidikenegi lahtunud, siis kindel vastus on ei! Jah, selle suure kogu kaotamine oli tugev löök ning 2010 ei tellinud ega ostnud ma ühtegi mägisibulat. Vahel mul on jäänud mulje, et kollektsionääridele on oluline taime omada-kasvatada vaid mingi perioodi ja siis võib selle lugeda "tehtuks". Mina nii ei saa, mina tahan taimedega koos kasvada, areneda, õitseda. Ja mägisibulatega ei ole lühikest teed - semper vivus - elu igaveseks! Minu puhul siis kogu eluks!

Sempvember kadripäeval: Volkmari sibulad

Kuupäev: 25.11.2014, kadripäev
Temperatuur: +0 'C
Ilm: Tihedalt pilves, hämar. Ajuti sajab hõredat jäävihma. Lumi õhukese kihina maas.

Kadripäev oli vanarahvale ikka oluline ilmaennustamise päev. Selle järgi võis vaadata, milline tuleb eesseisev hilissügis (Andrese päev), talv, ka küünlapäev ja tulev aasta üldisemalt. Tänane ilm pole õieti ei üht ega teist. Temperatuur on siin-seal kriipsuke üle või alla nulli, sajab hajusalt vihma või jäidet. Mõnel pool on pisut lund maas, kuid need pole kindlasti hanged.

Aga siis, et kui meil on täna sula, siis Andrese päev (30. november) võiks sedavõrd külm tulla. Või siis vastupidi. Ja küünlapäev samalaadne tänasega. Tuul on aga päris kõva ja see võib jõuluks ilusa ilma tuua! See oli siis ilmajutt.

November ise kisub muudkui lõpupoole, aga mul on veel mõned mägisibulajutud pajatamata. Täna võtan ette esimese välismaise tellimusloo Saksamaalt ehk kuidas suur maailm jõuab minu väiksele õuele.

Volkmar Schara's sempervivum cultivars in summer 2009

2000ndate algusaastad tõid minule viruaalmaailmade avanemise. Kui sinnamaani oli olnud tsit-tsätt ja mõni e-mail, siis nüüd leidsin enda jaoks sealt ka võõramaised aiad ja taimed ning kõige selle seas ka välismaised mägisibulad, mille olemasolust ei võinud mul olla isegi õrnemat aimdust. Oh boy, ma mäletan seda elevust, kui leidsin paljukiidetud Sempervivum index andmebaasi koos arvukate piltidega. See sisaldas küll vist kõiki sorte üldse, mis olemas tol hetkel oli. Et aga mägisibulaid võib olla erkkollaseid, süsimusti ja kirevpunaseid ning kõiki toone veel seal vahepeal, oli minu jaoks selline avastus, mida sõnades on võimatu kirjeldada. Ja sealt samast mäletan paraku ka painava ängistuse tekkimist - mida kõike on olemas, aga kuivõrd kättesaamatu see minu jaoks on.

Vahepeal läks aastaid, mina kasvatasin seda, mis meil kättesaadav oli. Vahel ikka kiikasin ka virtuaalmägisibula elu. Sest põnevaid sorte tuli iga aasta juurde ja pildibaas aina täienes. Murrang tuli aga 2008. aastal. Avastasin juhuslikult veebist ühe mägisibula aretaja kodulehe, kus oli ka müügikeskkond. Loomulikult pidasin ma tellimist esialgu võimatuks, kuid julgust kokku võttes ja mõned e-kirjad vahetases sai selgeks, et kõik on võimalik! Minu esimene tellimus sai Saksa aretajalt Volkmar Schara'lt.

Oh kui pisikesed ja oh kui hädised nad olid, kui lõpuks saabusid. Volkmar saatis paki tähitult ja selle saabumine võttis aega üle kahe nädala. Kõigile aga kes ei tea - lihtpost liigub oluliselt kiiremini. Istutasin oma pisikesed kassettidesse ja viisin maale kosuma, hinges mure, kas nii hädistest üldse mingit asja saab. Ja eks seal oli tera pettumustki võib-olla, polnud ju paki sisu toonud selliseid kirevaid rosette kui piltidelt nähtud.

Pärast kaht nädalat postis, valged ja hädised/ After two weeks in shipment, my new semps were very pale and weak; 14.05.2008

Aga kui üks taim üldse on elule võitleja, siis on see mägisibul. Jah, üks sort ei pidanud vastu, sest oli juba pakis kõvasti kannatada saanud, kuid ülejäänud kogusid end kiirelt. Juba kuu hiljem oli pilt oluliselt parem. Ja kuigi esimesel suvel ma neid värve, mida ma nii kaua oli igatsenud, veel ei näinud, siis lõpuks tulid nad ikkagi. Esimest aimdust andis sügis ja järgmine kevad oli juba tõeline pillerkaar valla!

26.05.2008 - already looking littlebit better

16.06.2008 - There is some growth and some colour, yey!

Hilissuvel istutasin taimed ümber, igaüks oma potti ning lõpuks ei meenutanud enam miski kevadist räbalust. Potid reastasin kivivundamendi äärde ja seal soojas nad rõõmsalt kasvasid ja tasapidi värvusid, pakkudes ühtlasi elupaika vahvale sisalikuperele. See oli tore aeg!

22.09.2008

22.09.2008

Sempervivum 'Killer' and lizard family

My sempervivum pots together were a good habitat for lizards

Peale esimest tellimust oli kui paisu tagant pääsemine. Avastasin endale Saksa mägisibulaaaretajad, fännilehed ja foorumi. Edaspidi vahetasin nii mõnegagi sorte, tegin uusi tellimusi nii Saksamaalt, Inglismaalt kui ka Slovakkiast. Kahe aastaga sai kokku üle 200 sordi. Mis sai edasi, sellest viimases postituses.

Teine tellimus Volkmarilt, sügis 2008/ Second order from Volkmar Schara in fall 2008

Kevad 2009/Spring 2009

Volkmari sibulad 2009. augustis/ Volkmar's cultivars late summer 2009

Sempvember: Volkmar's houseleeks
(to be added)

... ja valgeks sai maa

Reedel sadas selle sügise esimene lumi. Sadas vaikselt ja terve päeva. Alustas peenikese sajuna, pärastlõunal langes ka laiemat lund. Õhtuks sai kokku 7-8 sentimeetrit, siin pealinnaümbruses. Sadas tugevamalt veel ka Kesk-Eestis. Lõuna-Eesti, Läänemaa ja saared jäid seekord pea lumeta.

Otsustasin esimest lund minna vaatama mere äärde, Kadrioru randa. Seal on imelised kõrreliste luitekooslused, mida ma igal jooksuringil Pirita promenaadile ikka silmanurgast vaatan. Viimane aeg oli neid pisut lähemalt vaadata ja üles pildistada. Miks mitte siis juba koos esimese lumega.

Luitekooslused Kadrioru rannas/ Dune habitats on Kadrioru beach in Tallinn

Kadrioru beach in Tallinn

First snow on Kadrioru beach

Lahtistel liivaluidetel kasvab äärmiselt nägusaid kõrreliste kooslusi kõigil Eesti randadel. Olen neid leidnud ja imetlenud nii Põhja-Eestis, saartel kui Lääne-Eesti rannikul. Ja alati tundub, justkui oleks neid hoolikalt kokku komponeeritud ja istutatud. Eks loodus ise ongi suurim aednik.

Looduse kõrreaed/ Nature's grass garden

 

Kui reedel oli lumi värske ja kohev, siis tänaseks oli ta tegelikult juba muutunud sulaks ja vesiseks. Soe üle kolme kraadi ei lase tal ilmselt kaua olla. Teadagi, esimene lumi sulab alati... Aga tõeliselt meeli ülendav ja rõõmustav oli tema tulek. Ei kuulnud ühtegi kirumist või nurinat, kõigile oli ta elevust tekitav. Eks siin blogosfääriski.

Rosa rugosa on Kadrioru beach with first snow

 

Kadrioru beach and Port of Tallinn on the background

Bones of winter beach

Kadrioru beach

Kui esimene lumi on ilmselt juba kaduvikuteele asunud, siis huvitav on hoopis ettepoole vaadata ja mõelda tulevasele talvele. Nädalavahetusel andsid Põhja-Ameerika ilmateenistused välja ennustuse, mille kohaselt Euroopat (või vähemalt selle idaosa ehk meid) peaks tabama viimase 30 aasta kõige külmem talv. Kuidas siis seda võtta? Mitte just kõige parem väljavaade aednikele ja nende aedadele, või mis? Kui külm, siis olgu vähemalt lumine!

Tallinna laht/ Tallinn Bay

... and the land become white

On Friday we had our first snow of the season. It started slowly, very fine snow, falling thinly. By the noon, it got thicker and more intense. Good 7-8 cm by the evening. But not entire Estonia was lucky enough, only central and northern parts were blessed with this white freshness. I was really happy about it and I can't remember anyone complaining. That's the spirit of first snow - it charms all! I guess I sat whole day next to window, watching out hypnotized.

Today however I decided to go out and capture some of the snow to my photos. I chose a beach close to central Tallinn - Kadriorg. I knew that there are wonderful small sand dunes with beautiful grasses. And what a better way to photograph grasses than with snow; which brings out their delicate structure so well.

Grasses growing on dunes often look like well planned and planted beds. And this Kadrioru beach really looks like created grass garden. It appears that the nature really is the greatest gardener of all.

This first snow is not going to stay long I think. Today it was three degrees above zero and snow was already quite wet and melting. But this Friday, it was magical, as it always is with very first snow!

Kesknovembri hallahommikud

Väga pime, sompus ja võrdlemisi soe on olnud selle aasta senine novembriilm. Kui välja arvata üksik mõnepäevane külmalaine oktoobri viimases kolmandikus, siis tõsiseltvõetavamat külma siiani polegi olnud. Aga vähemalt selleks nädalaks on olukord pöördumas, kui põhjast surub peale kõle kõrgrõhkkond. Pühapäeva ja tänase hommiku muutis ta juba hallavalgeks, nädala teise poolde lubatakse aga veelgi krõbedamaid kraade. Vähemalt ilm on veidi heledam ja helgem. Kompensatsiooniks.

Kõrred, sabad ja kerad, novembri püsikupeenar/ Frosty morning in perennials bed

Eilne hommik maal oli kohe ilus, kuigi karge. Kahjuks tuli keskpäevaks lõunast pilvelaam peale ja varjutas kogu selle heleduse ja sätenduse. Õhtupoolikuks oli valge maast läinud. Seniks oli aga kõik kaunis. Tore oli ringi käia ja otsida huvitavaid detaile.

Valged murumetsad/ White grass

Aedmaasikas/ Strawberry leaves

Pune/ Oreganum vulgare

Rohelistel lehtedel oli härmatis eriti kaunis ja peenekoeline. Ühe ööga ei teki sellist paksu härmatist nagu talviti pikema perioodi vältel kujuneda võib. Siiski jõuab ta luua õrna pitsi kõigele, mis peenardele jäetud. Ja siit kooruvadki need väärtused, mida loovad ületalve jäetavad kõrred-varred. Lilled kui õitseks uuesti. Härmalilled.

Hydrangea paniculata 'Vanilla Fraise'

Sedum telephium 'African Sunset'

Monarda 'Pink Lace'

Laupäeval aga oli ilm veel pehme. Vahetevahel piilus pilvede vahelt päikesekiir. Kuigi pea kõik on hilissügiseselt värvitu, lõid päikse käes mõned värvilaigud siiski eredalt särama. Püüdsin needki pildile.

Berberis thunbergii 'Aurea'

Berberis thunbergii 'Orange Rocket'

Spiraea japonica

Iris sibirica

Buddleja davidii 'Black Knight'

Lavendula angustifolia 'Hidcote'

Aias oli mul aga ka üks uus õitseja! Pikk soe suvi meelitas õievarsi ajama mitmed sel suvel istutatud ogaputked, keda ma õitsemas näha ei lootnud. Õieti ei soovinudki - las juurduvad ja koguvad jõudu järgmiseks suveks. Aga võta näpust, nii mitmedki neist otsustasid ikkagi septembris veel õievart looma hakata. Kui lagedamal seiskas oktoobrikülm selle kasvu, siis üks seinaäärne eksemplar oli südikalt edasi kasvanud ja nüüd ka sinakad õied lahti saanud. Vaat siis milline jõud, kui tahtmine suur.

Lamedalehine ogaputk 'Blue Glitter'/ New bloomer in my November garden - Erynngium planum 'Blue Glitter'

Aias nokitsesin ma vaid ühe mägisibulapeenra kallal. Niiske pikk sügis on samblad vohama pannud ja vanarahvatarkus "liikuv kivi ei sammaldu" peab ülekantult paika ka mägisibulapeenras. Harvalt liigutatav mullapind sammaldub kiirelt. Niisiis pealmine pind ja sammal peenrast ja padjandite vahelt välja, värske kruusa-mulla segu asemele. Veeriselist kruusa kaunistuseks veel kõige otsa. Aga sellest eraldi postutuses.

Keldris kontrollisin kannasid ja kõik on õnneks korras - risoomid on terved, läikivad ja pringid. Ja ma tõesti kangutasin neid külmunud maast välja nii, et vaid suurte jäiste kamakatena kätte sain. Oi ma olin mures...

Kui järgmine kord lähen, siis polegi muud, kui võib-olla lehti riisuda ja kompostida. Ja mutte püüda. Aiahooaeg hakkab tõepoolest läbi saama.


Summary: Mid-November Frosty Mornings

Very dark and gloomy has been this first half of November. Except short cold spell in late October, it has been rather warm and frost free. This Sunday morning however, it was clear, bright and frosty after a long time. So at least for a while the weather is about to change as the cold high pressure is pushing in from north with Arctic air masses. Clear nights and dropping temperatures have created white frosty mornings three days in row now. I tried to capture some of it in my garden.

Another set of pictures is from day earlier, from Saturday. It was warmer then and rare sun rays from gaps in clouds lit the few colourful spots to shine. It was rather cheerful in our otherways colourless and dull late autumn.

Over the weekend I worked in one of my sempervivum beds. Moss tends to be a problem this year. It grows on bare patches and as well in pads of sempervivum plants. I removed it as much as possible and spread new gravelly soil on top. Time consuming work but well worth it. I also checked my canna tubers in cellar and thank God, they all are fine. When I lifted them at the end of October during the previous cold spell, the soil had frozen about 5-8 cm and there was real threat that the tubers might of been damaged by it too.

Deep frost on grass this Sunday morning

And for the last but not least - I have a new bloomer in my garden! It is Eryngium planum 'Blue Glitter'. I planted them in mid-summer and had no hopes to see them in bloom this year. So I was quite surprised in September, finding that they start putting out flower spikes. Well ofcourse, it was awfully late, but thanks to long and mild autumn, one has made it. It is not like it should be in normal circumstances - metallic and blue, but it's there and its blooming. One tough fella!