Kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Kartulikotiga teadmisi ehk uutest raamatutest

Elus pidi olema kaks peamist küsimust - kus tuleb tolm ja kuhu läheb raha, minu puhul lisaks veel ka kuhu kaovad sokid. Viimases pesus oli kaheksa musta sokki, mis ei leidnud paarilist, kaheksa! Õnneks oli ka 38 õnnelikku paari (mis siiski jalas nagu vahel tunnetuslikult päris kokku ei passi). Aga tulles tagasi kahe esimese juurde, siis raha osas olen ma peaaegu jõudmas tõe jälile - suvel on selleks taimed, talvel raamatud. Tolm on veel lahenduseta.

Raamatuhuvi on mul kindlasti päritud mõlemalt vanemalt. Sest ema oli juba vene ajal usin raamatutellija ja isal oli kabinetis oma, minu jaoks nii põnev raamaturiiul jahinduse, loodus- ja aiaraamatutega, millest oli võimatu eemale hoida. Minu erilised lemmikud seal olid linnu- ja liblikamäärajad ning pomoloogia raamat oma imeisuäratavate piltidega. Ning muidugi vanad köidetud "Eesti Looduse" aastakäigud.

Mulle on raamatud ühtelt poolt muidugi tarkusekandjad, kuid ennekõike esteetika. Seetõttu on minu kogus peamiselt pildiraamatud - aiandusalased teosed, loodusraamatud, fotokogud. Pildiraamatu võid mõne aja pärast jälle kätte võtta ja vaadata kui uut. Proosaga päris sama lugu pole. Nende kogumisel ma erilist mõtet ei näe, kuigi mõnd autorit ostan. Ja kuna mulle meeldib ka süüa teha, siis üks arvukam artikkel on kindlasti veel kokaraamatud.

Aiaraamatuid soetan puhtalt emotsioonide ajel - mis leian ja meeldib, selle ostan. Või siis jätan meelde ja ootan sobiva aja. Viimase tellimuse tegin detsembris. Leidsin soodsa raamatumüüja, tema valikust kaks ahvatlevat raamatut ja nii saigi tellimus teele. Kolmanda ostuks ootasin soodsat hetke pikemalt, ja nüüd tegin lihtsalt ära. Kui tavaliselt tulevad saadetised Euroopast nädalaga, siis aasta lõpp ja pühade aeg pikendasid selle neljale. Olin juba pisut mures, kuid eelmisel nädalal sain rõõmustava teate - on kohal, ja veel korraga, kuigi kahest erinevast paigast. Ja siis ma nad sain, kartulikotiga! Šveitsi moodi!?

New Books
Uued aiaraamatud/ New gardening books in my collection
Grasses
Roger Grounds "Grasses" on suur ja ilus raamat kõrrelistest. Raamat koosneb laias laastus kahest osast - kõrreliste olemus ja kasutusvõimalused ning kõrreliste galerii. Galeriisse on valitud enamlevinud liike ja sorte, mis sobivad parasvöötme aedadesse. Rühmitatud on taimed üheaastasteks, jaheda perioodi (kevad-) kõrrelisteks ja sooja perioodi (suve-)kõrrelisteks ning veel tarnad ja muud sarnased taimed. Järjekord on juhuslik ning mitte alfabeetiline. Kahjuks ei ole antud taimedele külmataluvuse tsoone. Kirjeldused ise on napid ja varieeruvad. Mõne liigi puhul keskendutakse sortidele, mõne puhul enam kasvunõuetele, mõne puhul aga kasutusvõimalustele. Aga nagu öeldud, kirjeldused on tõesti lühidad. Galerii on galerii. Informatiivsem on raamatu esimene pool, milles antakse ülevaade kõrreliste kasutusvõimalustest ja sobilikest kooslustest. Ka see osa on rikkaliku pildimaterjaliga. Minu jaoks ongi tegemist ennekõike pildiraamatuga, mida sirvida ja millest mõtteid ja inspiratsiooni ammutada.    
                                                                                                                
Gardener Cooc
Christopher Lloyd'i "Gardener Cook" on seevastu nii aiaraamat kui kokaraamat, nagu ütleb pealkirigi "Aednik-kokk". Autor (1921-2006) oli kuulus inglise aednik ja mitmete raamatute autor, tuntud Great Dixter aia pärandi edasikandja. Oma kokaraamatut alustab Lloyd mälestustega lapsepõlvest Great Dixteris, kus maja oli hoolitsetud teenijate poolt ning mahukas köögis toimetasid palgatud kokk ja kokaabi. Just nagu meile Downton Abbey'st tuttav.  II maailmasõda tõi oma muutused aga ka Great Dixterisse ja 1944 lahkus viimane teenija. Sellest ajast toimetas köögis pererahvas ise ja sageli sõprade seltsis valmisid traditsioonilised inglise road oma aia saadustest. Sellest kõigest on inspireeritud ka Christopheri kokaraamat, mis kahtlemata on omamoodi. Sellest ei leia ühtegi pilti roogadest või toiduainetest. Keskmes on tarbeaia peamised saadused ja nende kasvatamise traditsioonid Great Dixteris ning iga peatüki lõpetuseks mõned väga lihtsad inglisepärased retseptid. Muhe kirjaviis ja siin-seal pillatud tarkuseterad vaheliti ilmekate piltidega teevad sellest raamtust tõelise pärli!
Landscapes in Landscapes
Piet Oudolfi "Landscapes in Landscapes" oli see raamat, mis oli ammu soovitud ja siiani lihtsalt raamaturiiulilt puudu. Loomulikult on Oudolfi looming vaimustav, kuid mind seob temaga ennekõike armastus samade taimerühmade vastu. Kogu tema hilissuvine taimevalik on see, mis mindki väga paelub. Ikka siilkübarad, ogaputked, metssalveid, iisopid, tuliürid, kukeharjad ja sügisastrid vaheldumisi kõikvõimalike kõrrelistega. "L in L" on puhtalt pildiraamat Oudolfi töödest koos istutuskeemidega. Ülevaade on 23st objektist, alates kõige väiksemast (350 m2) kuni suurimani välja (25 000 m2). Muuhulgas on pildirida ka Oudolfi enda Hummelo aiast. Toodud on muidugi ka kuulsaimad objektid nagu The High Line New Yorkis, RHS Wisley ning Scampston Hall aiad Inglismaal. Minu enda ainus külastatud Oudolfi projekt on Millenium Park Chicagos 2009. aastal. Aga siis ma Oudolfist ei teadnud veel ööd ega mütsi. Pildid selles raamatus on tõepoolest kaunid. Oudolfilt on minu kollektsioonis veel "Dream Plants for the Natural Garden" ja "Planting: a New Perspective".

Book order have arrived
Välja valitud raamatuid on veel küllaga, kunas aga tellimiseni jõuan, ei tea veel. Ilmselt enne kevadet peaks ikka veel mõne ette võtma, muidu tuleb aed ja taimed peale ning krabisev jälle läinud!



Summary: Potato sack full of books

There seems to be two major issues in life - where the dust comes from and where the money goes. With me, there's a third - where the socks disappear. After last laundry wash there were eight black socks with no match. Eight! Luckily, 38 pairings were witnessed nonetheless.

Regards to my money, some clarity begins to emerge. It tends to be spent on plats in summers and on books in winter time. So, only mystery with ever forming dust remains.

My love for books is surely heritage from my parents. My mum is long time book collector and my father had a book shelf by his own, filled with extremely interesting books on hunting, nature and gardening. I was very drawn to them. My favourites were field guides to butterflies and birds, and also book of pomology, with irresistibly delicious pictures.  

Books for me are practical, but further more esthetical experience. So I mainly purchase books with good photography, whether on gardening, nature or art. It is always exciting to explore some old photo book as new; it never happens so with novels though.

My last book order was made in December and it took nearly four weeks before arrival. Usually it takes a week but the delay was probably due to Christmas and holiday season. So I was really relieved, when they arrived, even though packed to big white bag like sugar or potatoes.

Roger Grounds "Grasses" is a nice big book with good quality gallery of species and varieties of different grasses. It begins however, with the anatomy and designing opportunities of grasses. Descriptions in gallery are rather short and variable. I'm missing given hardiness zones in them. But the photographs are really good and inspiring in both parts of the book.

Christopher Lloyd, the late owner of famous gardens at Great Dixter has among all his gardening books a cook book too! It is not another cook book; it's a gardener cook book. First, Lloyd goes back to his childhood in Great Dixter, remembering large kitchen they had and hired cook and maids in it. Great World War II changed all and family had to start to cook their own dinners so on. Experiences gathered both in garden and kitchen have been put together in this beautiful book "Gardener and Cook". Every chapter dedicated to some crop plant is summed up with some classic English recipes. Nice and simple.

Piet Oudolf is a legend and needs no introduction really. His book "Landscapes in Landscapes" was one I longed for quite some time. It is largely a collection of photographs of Oudolf's projects around the world. 23 objects in ascending order, enriched with original planting schemes and excellent photography makes this book a real treasure.

Before spring arrival and my focus moving on plants, I might have some book orders. If there's an interest, I may coverage those as well.  

32 kommentaari:

  1. Et pesumasinad söövad sokke, see on ammu tõestatud, Sinu pesumasin pole mingi erand :)
    Nendest raamatutest on mul olemas Oudolf, olen ka tema stiili suur austaja. See kõrrelisteraamat kõlab ka põnevalt, kokaraamatut ma endale ilmselt ei hangi, mulle ei meeldi süüa teha. Huvitaval kombel ei näe ma pilte?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Näib et hetkel on mingi häire Bloggeri ja Flickeri vahel. Mul on pildid Flickeris ja vaid lingitud Bloggerisse. Lingid siiski töötavad. Ehk olukord paraneb.

      Kustuta
  2. Oo jaa, uue, oodatud raamatu postist kätte saamine ja pakendi avamine (isegi kui see tõesti kartuliukotti meenutab ) ja lõpuks oodatuga tutvumine, ma tean, mis tunne see on. :D

    VastaKustuta
  3. Nii tore, et sa meid oma raamaturiiuli äärde aiaraamatuid sirvima kutsusid. Tundub väga põnev valik, mida uuriks hea meelega ka päris elus - eriti seda kõrreliste raamatut. Seniks aga aitäh ülevaate eest. Ja see sokisööja elab meie pesumasinas ka!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Navat. Ma annaks talle midagi toekamat järada, mõne vana T-särgi näiteks. Aga jätku mu sokid rahule!

      Kustuta
  4. Hea raamat on parim, mis üldse olla saab :)

    VastaKustuta
  5. Tegin täna kuumavee vanni jalgadele; pliidi all oli tuli, süia ei viitsinud teha aga vee panin kausiga pliidile, et oleks ikkagi energia paremini ära kasutanud. Istusin jalad vees ja vaatasin tugitoolil olevat erinevat värvi sokipaari ja kujutlesin, et on üks hea inimene, kes sokid üles leiab ja ära peseb ja ootab kuni neile järgi tullakse, aga mina ei tea kuhu minna.
    Ma olen Piet Oudolfi aedade juures mõelnud, et nad on "Tagasi loodusesse" aiad: merelt võidetud maale ja kivist linna ehitatud ja nende visuaalne virr-varr tekitab nõutust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oudolfi puhul, jah, nii ta sageli on. Näiteks see ainuke Millenium Park, mida mina näinud olen, klaasi ja metalli vahele surutud, moodsad jooned, eriskummalised väikevormid jne. Aga on ka aedu-projekte, kus aed läheb üle looduseks nii, et piiri seal vahel ei märkagi. Aed ise on juba kui loodus.

      Kustuta
  6. :) isuäratavad, raamatud.....vaataks nagu mingit " toidublogi".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahel mõtlen, et tahakski siia tehagi päris toidublogi postitusi. Sellest mis aiast parasjagu võtta on ja meeldivaid maitseelamusi pakub. Seega, ma ei välista väikest rakursimuutust siin keskkonnas! :)

      Kustuta
    2. No vaat kui tore! :) ootan siis huviga. Olen isegi vahel mõne korra neid "söögiga" postitusi teinud, aga need nähtavasti jäävadki mul sellisteks juhuslikeks. Mitte et köögis ei sehkendaks, aga fotokaga pigem vist ei sehkendaks ....õues on kuidagi parem. Toa jaoks ei piisa isegi mu nendest vähestest pildi peale püüdmisoskustest.

      Kustuta
    3. Siis võibki läheneda teemale nagu Christopher Lloyd oma raamatus - pilt aiast ja retsept juurde! Hea tervise juures söögitaimed on vägagi ornamentaalsed. Just nii näen ma ka oma tulevasi "suupooline" postitusi. :)

      Kustuta
    4. Aa võib-olla tõesti :) mõte tore igatahes!

      Kustuta
  7. Mulle meeldib ka raamatutesse "kaduda". Aiandusalane kirjandus on eriti ahvatlev. Oudolfi joon on huvitav ja tema lähenemine maastikukujundamisele on inspireeriv. Eks me kõik miksime erinevaid stiile ja lähenemisi, see teebki aiad huvitavaks. Jääb loota, et meie linnahaljastus ka edenema hakkab. oleks juba aeg.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina jälle vaatan, et meie tavaline Eesti koduaed vajab arenguhüpet. Või suisa restarti. Saaks esiteks selle riga-räga ja laiali asjadki maja ümbert kokku korjatud, oleks ka juba kõva samm edasi. Mõtlen siin just vanemaid majapidamisi, mitte uusarendusi põldudel. Loomulikult on ka ilusaid paiku ja aedu aga üldpilt on ikka selline pisut nukravõitu. Ma ei teagi, kas ei taheta või ei osata, aga no õue võiks ikka puhtaks pühkida.

      Kustuta
    2. Eesti koduaedade ebühtlane pilt on tingitud meie maa ajaloost. Rootsi maastikupilt on ühtlane.
      Meie maakultuuri lõhkus ära nõuka-aeg: talud hävitati, tekkisid tööliskülad jne; ka talumaja arhitektuur kadus - ehitati keskasulate eramuid jne. Viimase 20 aasta jooksul on vajadus maainimese järgi vähenenud... restart ei aita. Meil lihtsalt on selline olukord. Kurb.
      Aga ega Eesti maa-koduaedadel niiväga midagi viga ka ole. Minu meelest on päris palju aiataguseid vrakke kadunud. Samas, olen olnud tunnistajaks, kus küla kõige korrastatuma majapidamise inimesed viisid oma rämpsu naabrite aeda - igat "ilusat" pilti ei maksa ka imetleda. Ah, see on nii lai teema... . Küll maakultuur tasapisi edeneb. Vahest suudan keset eesaeda traktori rehvi sisse istutatud ebajasmiinipõõsast ilma hinnanguta vaadata...

      Kustuta
    3. Tegelikult pilt tõesti paraneb, tasapisi, aga paraneb. Me vajaks ilmelt ühte tugevat aiandusseltsi, mis laialdasemalt propageeriks aiandust, kujundusvõtteid, sobilikke taimi, haiguste ja kahjuritega võitlemist (loodust hoidval moel muidugi) ja kõike muud vajalikku. Meil pole kahjuks aga korralikku aiaajakirjagi, korüfeed on tuntud vaid kitsastes ringkondades, eeskujud ja head nõuanded ei jõua laiema publikuni. Ilmselt on arenguhüpe vaja ennekõike siin.

      Kustuta
  8. I hope you really enjoy reading your books, I have the one by Christopher Lloyd and have used some of his recipes. The Piet Oudolf one looks very good, I do like his style of planting.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Beautiful books are always a pleasure! And I really enjoy Christopher Lloyd's witty style of writing. So it is a good choice of books!

      Kustuta
  9. Jah, luger ei saa iial ühe korraliku raamaturiiuli vastu.
    Ning see on ammu praktikas kindlaks tehtud, et sokkidel on täitsa oma eraelu ja kohe kui mõne üksiku minema viskad, ilmub teine ka välja.:) Nõnda siis on sokisahtlis ka siuke üksikute pansionaat, kus iga nuttev sokk oma tõispoolt otsida saab ja neid kohtumisi on ikka iga nädal. Minu arust on siin ka mingi kerge dimensiooninihkeline seos diivanitaguse ja veel mõnede kohtadega kus sokid süstemaatiliselt kaduda ja siis jälle ilmuda võtavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma peaks korraldama ühe ekspeditsiooni nendesse salajastesse paikadesse, ehk õnnestub mõni nukker nägi taas rõõmsaks muuta! :D

      Kustuta
  10. Mul on üks paras kirstuke, kuhu kõik üksikud sokid kolivad ja siis aeg-ajalt käin seal revideerimas ja saan nii mõnegi paari jälle kokku. Ja muidugi on nii, et kui mõne aasta-paar üksi konutanud soki lõpuks ära viskad, sisi hiljemalt nädala jooksul ilmub paariline kuskilt välja. Ehh, sokielu!
    Kõrrelisteraamatut lehitseks mina ka väga hea meelega. Ja kulinaarseid postitusi ootan ka huviga.

    VastaKustuta
  11. Üks lehitsemine kunagi korraldada ei näi ületamatu ülesanne. Tuleb lihtsalt ükskord need elemendid (aiad ja raamatud ja kohad) kokku viia ja siis on kõik võimalik! Suupoolise postitused tulevad, kui viljad on küpsed!

    VastaKustuta
  12. Oh, Tistou, you made me laugh writing about your problem of disappearing of socks. Ha, ha, my youngest son every week after laundry ask me where his socks are. Seriously, I liked your choice of books and I'd liked to purchase one about grasses. I wrote in my last post about the book I was gifted.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Life of socks is true mystery. One should write a doctoral thesis on this subject, puttinig special attention on their weird dissappearing habit.

      Kustuta
  13. Ma ei ole Tulbiga päris nõus. Oli meil ka nõukaajal väga ilusaid aedu ja huvitavaid kollektsioone. Just tookordsed kollektsionäärid hoidsidki meie iluaianduse elus. Kuna BA-de võimalused olid piiratud, jagasid just kollektsionäärid neile nii taimi, seemneid, pistoksi jne. Korralikult tegutsesid aiandus-mesindusseltsid, korraldati kohalikke ja rahvusvahelisi lillenäitusi. Nüüd ei tee seda keegi, väike Võhma üritab midagi elustada.
    Ka Lätimaal oli nõukaaeg, aga sealne iluaiandus õitses ja õitseb kuni tänaseni. Nad varustasid istutusmaterjaliga kogu "suurt kodumaad" Paljud maailmakuulsad selektsionäärid- sordiaretajad on just Lätist pärit. Nende väga sisukas aiaajakiri ilmub juba üle 50 aasta. Selle peatoimetajad on ise olnud nimekad aednikud ja teavad, millele tähelepanu pöörata. Meil arvatakse, et meie inimesed ei viitsi sisukaid pikki tekste lugeda, piisavat nupukestest ja ilusatest piltidest.
    Sel ajal, kui lätlaste aedu ja taimi käidi ka siitpoolt uudistamas, kasvatati meil müügiks kapsast, kartulit, kurki ja sibulat. Muidugi jättis nõukaaeg oma halva jälje, aga probleem on sügavam ja mitmekihilisem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Elus, jah.
      Jah, ma olen nõuka-ajal elanud ühes linnas ja kahes maapiirkonnas. Need maapiirkonnad olid väga erineva kultuuritasemega. Ühes kohas toimetasid inimesed tööst vabal ajal usinasti aias, käidi Türi lillelaadal ja kaubareisidel Lätti ja vahetati taimi omavahel - praegugi on mu lillepeenras taimi, mis meenutavad neid inimesi; tegeleti ka töökeskkonna kaunistamisega. Aga oli ka teistsugune maapiirkond, kus inimesed töötasid lollilt; vaba aega ei olnud, neil oli mulje, et teenivad kõva palka, mis tegelikult oli vale - terve see maapiirkond oli rõõmutu koht; inimesed isegi magasid kõndides... mulle jäi mulje, et iluaiandus oli tabu ja kuidas sa jaksakski nõnda.
      Olen sattunud Rootsi kohal lennukiga lendama; pilt on selline nagu see oleks olnud ka meil, kui poleks olnud nõuka okupatsiooni; ka meil oleksid hajali talud häärberite ja suurte puudega. Aga talukultuur ju hävitati: kes küüditati siberisse ja elamised sunniti keset küla tooma... 1950ndate linnastumine toimus üle maailma, Eestis oli see tingitud suuresti maaelu masendavast olukorrast. Mulle meenub nõukaaja kaubareisist Lätti, et palju oli ühe(1)lehma-pidajaid ja külad ja alevid jätsid luitunuma mulje kui Eestis - iluaiandust ei osanud siis uurida.
      Mul vanaisa oli mesinik ja vist pühapäeva hommikuti 11 ajal oli ENSV tv-s veerandtunnine aiasaade. Vanaisa käskis siis vait olla, aga kui raske on lapsel käsupeale vait olla. Ju siis oli saade informatiivne; võibolla info vähesuse tõttu kuulati ka kõige väiksemat kildu suure huviga. Nüüd on infokilde rohkem, aga aiasaatelõigud on nii katkendlikud ja kaootilised, et polegi mingit huvi vaadata, ei mingit süsteemset sruktuuri, selline jalalt jalale kekslemine. Riigitelevisioonis pole head hullu saatejuhti ja arenevaid teemasi. Saatejuhid on lihtsalt inimpapagoid.
      Eestis võiks olla mitmeid silmapaistvaid avatud aedu (kasvõi hooajal 1 päev nädalas ja 2 € piletiga) ja mitmepärasemaid taimemüügikohti. Nõnda saaks hobiaednikud teha ennast harivaid ja saagikaid retki. Ja see on hea, kui keegi kusagil (näiteks Võhmas) loengu peab jne. Kuidas aiandus ikka areneb. Olen töötanud "kinnises" puukoolis ja mõelnud, et aednikud ei peaks töötegemist ja higiseid nägusi häbenema. Eesti ühiskond on nii väike, me võiksime üksteisega kodusemad olla. See on hea, et eelmine majanduslangus on meid pisut sinnapoole lükanud, sest 7 aastat tagasi oli taimemüük ainult mõne suurema kaupleja asi.

      Olin siin ise kaootiline, aga teema on mitmekihiline... . Andestage, kui olin mõtlematult lahmiv, andestage. Õnneks kõigest, mis mõttes, ei jaksa kirjutada...

      Kustuta
  14. Ei olnud ei lahmiv ega mõtlematu. Lihtsalt teema on huvitav ja äärmiselt mõtlemapanev. Just see näide, et ühes piirkonnas oli nii ja teises naa. Miks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle väga meeldis selle arutelu teke. See vääriks oluliselt laiemat publikut ja rohkemaid arvamusi ning kaasaütlemisi. Enamat kui siin blogis ja ühes sokijutuga alanud postituses üldse võimalik. Aga ma arvan, et ma teen sellest teemast kord eraldi postituse ja hea meelega tsiteeriks lahkel loal teie arvamusi siit sinna juurde. Või viitaks vähemalt siia.

      Kustuta
  15. Jaaa, ilust ja aiast ja taimedest me juba hoolime. Hoopis rohkem on mul kahju puupliitidest, kus Tulp omale jalaleotusvett soojendab, ja kook saab monusalt soojaks... Tulle vaadates tulevad motted kultuurist ise-enesest... et kuidas ikka inimene arenes kui oppus tuld tegema ja liha kypsetama.. Ja palju muud. Pakun et kuvari ees tekivad teised motted.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kahtlustan, et need pliidid ja ehedad tulekolded tulevad üha enam tagasi. Mitte massiliselt aga tasapidi siiski. Ilmselt peab enne ringi ära käima, ka kuvari ees, et osataks väärtustada ehedust.

      Kustuta