Veebruari poolitaja

Lõppev nädal märgib kuu keskpaika. Nüüd on juba vähem minna kui oli tulla - veel vaid poolteist nädalat ja ongi juba märts, loodetavasti kevade toov kuu. Linnulisti teadete kohaselt on esimesed meie satelliitkured juba nokad koduteele pööranud. Kaua sel tugeval linnul kojujõudmine ikka võtab?!

Kodus on veel aga korralik talv. Ilus valge, lumine. Täna paistis ka päike. Lund tuli ööl vastu laupäeva veel ca 3 cm juurde ja muutis kõik veelgi värskemaks ja kirkamaks. Lumele jätavad jälgi igasugu põnevad tegelased, suuremad ja väiksemad. Meile on siginenud üks nirk või kärp - liigub teine usinalt hoonete vahel ringi ning poeb sisse maja ventilatsiooniaukudest. Vaatame, kas ta jääb pikemaks või on vaid läbikäigul. Jälgi lumel on teisigi.

Aias muidugi midagi ei õitse. Või siiski? Sõltub vaatajast.

Roos/ Rosa 'The Lark Ascending'

Ilu detailides/ Beauty in details

Roos/ Rosa 'Scarlet Hit'

Rosa 'The Lark Ascending'

Rosa 'The Lark Ascending'

Rosa 'Sweet Pretty'

Ja kuigi on ilus talv, siis viimasel nädalal mõtlesin ma juba väga palju taimedele ja aiale. Ootus on täitnud hinge. Lumikellukesed, teised varajased kirkad sibulilled, aiamaa, daaliate istutamine, hiirehostad... On niipaljut, mida ootan.

Lumeingel või saunaingel?/ Snow Angel or Sauna Angel?

Lumi. Käisin täna esimest korda sel talvel suusatamas. Mitte maratonil, kuigi seegi oli täna ja ma olen seal ikka käinud. Meiemail, siin. Mulle tegelikult väga meeldib ju see, kuid alati on raske üle saada sellest esimese korra esimesest hetkest, mil sõrmed ja varbad külmetavad, keha ei tööta õigesti, hapnik saab otsa. Ja siis see hetk saab ümber ja edasi on kõik hästi, võib veel minna. Tegelikult oligi hea, kuigi viimasel ajal mõtlen, et suusatades võiks kilomeetrite lugemise asemel ettevalmistatud radadel ületada hoopis laugeid põlde, põnevaid metsi, lihtsalt liikudes. Teha omi radu, nagu lapsepõlves.

Külma oli päeval neli kraadi, aga räästad hakkasid juba tilkuma!