Saagikas 2015

Möödunud aasta näis olema aasta, mil paljud meist taasavastasid tarbeaiandust või tegi sellega esmast tutvust. Säärane mulje jäi meie Eesti aiablogisid lugedes ja ka laiemas plaanis paistab, et omale toidupoolise kasvatamine tõuseb taas enam ja enam ausse. Ja miks ei võikski, kindlasti on iga omakasvatatud vili palju rohkem andev, kui poeletilt korjatu, nii emotsioonilt kui sisult. Mind see tendents rõõmustab, sest me vajame lähemat kontakti maaga, oma toitjaga. Ja ka esivanemate omandatud ning põlvest põlve kantud oskusi ei tohiks unustada lootuses, et küll kaupluselett toidab.

Maalapsena olen kindlasti aegade vältel kõik aia- ja põllutööde armastamise-vihkamise varjundid läbi käinud, kuid jõudnud tagasi ja üha süveneva veendumuseni, et oma kasvatatud taimed ja toit on mulle kõige paremad. Ja kuigi ideaalsi meeldiks mulle kasvatada kõik, mis tarvilik, siis hetkel pean ma veel jääma oma argisesse reaalsusesse ja tootma seda, mis reaalselt võimalik. Ja ma usun, et see on ka täiesti piisav, et ennest ühe-teisega aeg-ajalt turgutada. Eks pikem perspektiiv kord näitab, kuhu ja kuidas see lõpuks areneb.

Niisiis aiamaad, kasvuhoonet ja kartulipõldu on meil alati peetud. Ega maal ju muud moodi üldiselt elu ei tuntagi. Kui aga aeg ja lood inimesed kodust laiali viis, jäi paraku kõik soiku ja maad sööti. Suviti kasvatasin näpuotsaga ikka supirohelist ja maasikataimi aga tõsist juurkakasvatust enam ei olnud. Samas tundus pagana kummaline maale tulles linnast kõik toidupooline kaasa tuua, eriti näiteks kartulit, peeti, porgandit - seda, mida kõike oleks võinud ka omal kohapeal olla. Ja mis saab olla maitsvam, kui oma esimene värske kartul, ahjus röstitud imemagusad porgandid-peedid, hautatud oad või praetud kabatšokid? Nii sai omal soovil ja ema õhtusel sel kevadel meie aiamaalapike taas üles haritud.    

Aiamaa suure kaerapõllu veerel/ Our little veg plot on the edge of vast oat field

Algselt oli aiamaa meil maja juures, suure muruplatsi asemel. Kuna see aga tabandus tugevalt karvasest võõrkakrast, siis otsustati see maha jätta vähemalt 7 aastaks, aga muru alla on ta jäänud siiani. Sealtpeale on lapike aiamaad olnud suure põllu servas ja sinna sai ta ka nüüd jälle tehtud. Kerge see ei olnud, sest jagu oli vaja saada heinakamarast, milles rohkelt ka orasheina ja põldohakat. Aga kõigest saab asja, kui olla piisavalt südikas ja järjepidev!

Vennasega tegime peenrad ja külvasime seemned. Kuus vagu kartulit pani ta puhtanisti üksi. Nädal hiljem tegin veel ise sibulapeenra lisaks juurde, sest tehtud vaod olid juba kulunud muule. Niisiis peenrajagu herneid, vagu porgandit, punapeeti, põlduba ja aeduba, kolm vagu varajast kartulit ja kolm hilisemat ning sibulapeenar, mille otsas veel kaks kabatšokitaime. Parajalt väike, kuid alustuseks küllalt. 

Kartulid ja sibulad/ Potatoes and onions

Mäletan, et vahetult peale külve sadas, kuid siis läks kuivaks ja peedid-porgandid tärkasid küllaltki pikkamisi. Aedoad aga ei tärganud üldse, vaid seitse taime ühes vaootsas. Vahetult enne jaanipäeva külvasin kõik uuesti. Samal ajal kenasti tärganud põldoad kannatasid kõvasti lehetäide käes ja mõni taim jäi nende tõttu päris kängu. Sibulad said hea hoo sisse, kuid kippusid putkuma. Murdsin õievarre algmed aegsasti ära, kuid ikka kasvatasid nad lihakad varred, mille ilmselt oleks pidanud samuti eemaldama. Tippsibul oli ka suurevõtu. Valin sel kevadel pisut väiksema. Hernes ja kartul kasvasid suurepäraselt ja viimane pakub rõõmu ja suurepärast maitset siiani, saak oli väga-väga hea. Ja peedid-porgandid kasvasid ka väga hästi.

Kartulisaagid/ Potatoes freshly lifted

Sibulakoristus/ Onion harvest

Teist aastat kasvatan ma toa juures aga lattube, millest on saanud minu ühed suured lemmikud. Võrreldes türgiubadega on tegemist pisut nüansirikkama maitsega ubadega ja neist saab teha imemaitsvaid roogi või tarvitada lihtsalt hautatuna muude toitude kõrvale. Lattubade puhul märkasin juba teist aastat järjest, et suvekuumuses ei taha õied viljuda ja kaunu moodustada, augusti teises pooles tuleb aga saaki küllaga. Lattoad tahavad muide ka palju vett, mis mõjutab samuti viljade moodustumist. Olen neid ikka võimalusel kastnud, kuid kõige soojematel aegadel ei pruugi vaid nädalavahetustel antavast veest piisata.

Lattoad saaki kandmas/ Runnerbeans full of crop

Oad kasvavad taevasse/ Runner beans growing to the sky

Tomatite kohta olen kuulnud, ja näinud isegi mõnes aias, et paaril viimasel suvel pole head kasvu olnud ja saagidki on olnud viletsapoolsed. Minu sellesuvised tomatitaimed kasvasid ubade kombel pea taevasse, ehk kasvuhoone lakke, 2-2,5 meetri peale. Eks muidugi oleks võinud/pidanud neid lõpuks kärpima, kuid kuna viljade moodustumine oli hea, siis lasin ma neil sirguda vabalt. Vaid külgvõrseid lõikusin korralikult. Haigused taimi ei kimbutanud ja kahjurid ka mitte. Tomatid ongi ainus kasvuhoonekultuur, mida kasvatan, kuna taluvad hästi "kord nädalas" hooldustsüklit. Kurgiga nii ei saaks. Tomatid olid väga head ka ülemöödunud aastal.

Tomatisaagid/ Tomatoes from past summer

Olen mitmeid tomatisorte katsetanud, kuid tundub, et praegu jään kodumaise 'Malle' ja 'Tolstoi' juurde. Need on maitsvad ja mahlased sordid, minu maitse järgi. Maitsetutest lihatomatitest, mida proovisin ka sel suvel, loobun vähemalt mõneks ajaks. Truuks jään aga veel kollasele kirsstomatile 'Sungold' ja eelmise suve leiule 'Indigo Rose', mis on tõeliselt vahva tomat - vaadake ise!

Tomato 'Indigo Rose'

Tomato 'Indigo Rose'

Puuviljaaed oli möödunud aastal õuntest tühi. Ainsa sordina kandis vilju 'Valge klaar', kuid need olid suuresti koitanud. Seevastu andsid maguskirsid ehk murelid esimese tõiselt korraliku saagi. Mu enda istutatud 'Arthur' on nüüd päris suureks puuks kasvanud, kuhu kannatab julgelt ka otsa ronida. Tolmuandja 'Meelika' sai istutatud aastaid hiljem, peale seda kui 'Arthuri' esimene paariline mingil põhjusel välja läks. Hästi kandsid ka omajuursed 'Läti Madalkirsid'. Kirsimoosi on kelder täis!

Murel 'Meelika' on täisküpselt must/ Sweet cherry 'Meelika'

Maguskirsid 'Arthur' on suured ja maitsvad kui lõunamaa murelid/ Sweet cherry 'Arthur'

Metsa- ja aiaannid - kukeseened ja 'Läti Madalkirss'/ Crops from forest and garden

Niiviisi natuke siit ja natuke sealt ning metsastki juurde annab kenakese talvevaru. On hoopis teine maitse ja teine tunne, kui saad suhu pista oma kasvatatut. Loodan, et sama tõdemusteni jõudsid ka kõik teised, kes katsetusi tegid ning keegi tarbeaiandusele tuleval kevadel käega ei löö. Mina plaanin vanad tuttavad taas kasvama panna ja mõne uuegi ehk katsetusse võtta. See lisab vaid põnevust!