Meie kodu elab kolmandat talve omapead. Eks ka suvel on omapäi olemise aegu, kuid talveks elu peatub. Veed on väljas, uksed-aknad kõvasti suletud, asukad aga laiali pudenenud. Vaid toalilled jäävad hingelistena kohale, need saab kogutud kahte tuppa kokku kevadet ootama. Päris üksi nad siiski seda aega mööda ei saa, vahel tuleb kastmas käia.
Sel aastal pidas külmadega jaanuarini, nii sai maja ja lilled kokku paikitud uue aasta esimesel nädalal. Sinnamaani olid nad tubades laiali, ilma kütteta. Karastunud tüübid! Talve südameks tuleb siiski tööle panna väike soojendus. Ja nii nad on.
Täna oli vaja siis kastma minna. Kaks nädalat sai viimasest korrast mööda. Kuna teele oli plaanitud ka sõprade külastus, ja heade sõpradega läheb aeg ju ruttu, jõudsin pärale alles õhtul kuueks. Ega mul muud peale kastmise polnud plaanitudki, kuigi hea meelega oleks tahtnud ka aeda päevavalges vaadata. Nüüd pidi leppima sellega, mis akende valguses paistis.
Ilus oli. Värske lumi, ca 7 cm. Juba enne Viljandit muutusid maastikud heledaks ja puud lumiseks. Kodus oli kogu õu ja aed kaetud värske koheva vaibaga. Nii sai lisaks kastmistöödele ette võetud lumelükkamine ning õu sai kenasti puhtaks. Kühveldasin lund ka seinaäärsetele peenardele. Sinna ju teda ilma tugeva tuuleta ei satu aga külma kaitseks on taimedele vaja katet. Veidi paksema kuhja tõstsin veel buddleja põõsastele ja roosidele. Mine tea, mis see ilm vahepeal ette võtab ja kunas järgmine kord maale saab. Kindlam ikka.
Külm majja sisse polnud veel murdnud. Meie kandis jaanuari esimesel nädalal olnud külmalaine ajal temperatuurid ka -20 kraadini ei küündinud. Ning nüüd on pehmem olnud. Tubastes aedades oli õitsema hakanud minu indigosinine salvei. Kogu suve ta mõtles ja istus niisama, ei tihanud teha uusi õisi. Ta muidugi kippus oma potis ka kuivama ja päris mitmel korral leidsin trepilt longus lehtedega. Mõnikord oli ka tuul vaesekese pikali lükanud. Sügisel tuppa tuues kuivas ta samuti nädalase intervalliga ära ja nii otsustasin viimaks taime suuremasse potti istutada, kuigi esialgu oli plaan seda tuleval kevadel teha. Pott oli tihedalt-tihedalt juuri täis ning substraati praktiliselt polnudki järel, sealt siis algasidki kõik probleemid. Uues potis hakkas taim aga kiirelt kasvama, kuigi hilissügisesed temperatuurid olid toas alla kümne. No ja nüüd on siis esimesed õied valla. Rumalake küll. Nüüd kõige pimedamal ajal. Eks loomulikult võrdsed on veninud ja lehed õhukesed ning ega mingit suurepärast vaatepilti tast pole, aga no samas tore ikka. Kevadel teen talle värskendava lõikuse ning väetan korralikult, ehk siis tuleb uus õitsemine. Loodan väga!
Lilled kastetud, oma õunamahl, moosipurk ning kotike aiamaa juurikatega kaasa pakitud, asusin tagasiteele. Kodu ja aed jäid valge teki alla unele.
Sel aastal pidas külmadega jaanuarini, nii sai maja ja lilled kokku paikitud uue aasta esimesel nädalal. Sinnamaani olid nad tubades laiali, ilma kütteta. Karastunud tüübid! Talve südameks tuleb siiski tööle panna väike soojendus. Ja nii nad on.
Täna oli vaja siis kastma minna. Kaks nädalat sai viimasest korrast mööda. Kuna teele oli plaanitud ka sõprade külastus, ja heade sõpradega läheb aeg ju ruttu, jõudsin pärale alles õhtul kuueks. Ega mul muud peale kastmise polnud plaanitudki, kuigi hea meelega oleks tahtnud ka aeda päevavalges vaadata. Nüüd pidi leppima sellega, mis akende valguses paistis.
 |
| Talvised vaated/ Winter Views |
Külm majja sisse polnud veel murdnud. Meie kandis jaanuari esimesel nädalal olnud külmalaine ajal temperatuurid ka -20 kraadini ei küündinud. Ning nüüd on pehmem olnud. Tubastes aedades oli õitsema hakanud minu indigosinine salvei. Kogu suve ta mõtles ja istus niisama, ei tihanud teha uusi õisi. Ta muidugi kippus oma potis ka kuivama ja päris mitmel korral leidsin trepilt longus lehtedega. Mõnikord oli ka tuul vaesekese pikali lükanud. Sügisel tuppa tuues kuivas ta samuti nädalase intervalliga ära ja nii otsustasin viimaks taime suuremasse potti istutada, kuigi esialgu oli plaan seda tuleval kevadel teha. Pott oli tihedalt-tihedalt juuri täis ning substraati praktiliselt polnudki järel, sealt siis algasidki kõik probleemid. Uues potis hakkas taim aga kiirelt kasvama, kuigi hilissügisesed temperatuurid olid toas alla kümne. No ja nüüd on siis esimesed õied valla. Rumalake küll. Nüüd kõige pimedamal ajal. Eks loomulikult võrdsed on veninud ja lehed õhukesed ning ega mingit suurepärast vaatepilti tast pole, aga no samas tore ikka. Kevadel teen talle värskendava lõikuse ning väetan korralikult, ehk siis tuleb uus õitsemine. Loodan väga!
Lilled kastetud, oma õunamahl, moosipurk ning kotike aiamaa juurikatega kaasa pakitud, asusin tagasiteele. Kodu ja aed jäid valge teki alla unele.
Tundub mõnusahõnguline "ärakäimise" hetk sul olnud. Meeleolukas ka see õhtune vaade.
VastaKustutaSee oli väga lühike viiv, aga jättis väga ilusa ja hea tundega mälestuse. :)
Kustutaaah, kui hea vaade :) ja taimed on sul tublid. Hoian salveile pöialt.
VastaKustutaHea, et lumekatte peale tõmbas ja kihikestena juurde antakse, aedniku süda on siis rahul.
Mina usun ka, et taimed on mul tublid! Küll taimed teavad, kui neid armastakse! Ja kui hooldus polegi kõige eeskujulikum, siis armastatud taimed peavad ikkagi vastu! Teevad kõike endast oleneva ja võimaliku. Olen selles absuluutselt veendunud! :)
KustutaSa ikka kirjutad ilusti - et valge teki alla unele... Loodan et Su juurikad ja mahlad ara ei kylmu, pool talve alles ees. Salveist voinuksid pilti teha, jutu juba raakisid ara :) Aga good luck anyway!
VastaKustutaAitäh-aitäh! No ma loodan ka, et nendega läheb hästi. Hetkel ei paista tugevaid külmi jaanuari lõppu ja veebruari algusesse. Endal on tunne, et ega neid vist ei tulegi. Jääb kõikuma külma-sula piirile, nii nagu ta on juba mõnda aega (täiskuust alates).
KustutaSalveist ma muidugi püüdsin pilti teha, aga pimedas ja välguga ei tulnud midagi head välja. Küll ta õitseb veel järgmine kord ka ja siis pildistan päevavalges. Tema õite värv on lihtsalt imeline!!!