Urgu pugeda, talveunne jääda?

Mõnes mõttes kadestan taimi, kes selle pimeduse ja külma kõik vahele oskavad jätta ja võtta elust vaid parimat - kevade värskust, suve soojust, sügise rikkust. Ei ole vaja neil hoolida kontoritundidest või kella keeramisest - päike käib ju ikka omasoodu ja dikteerib kõik. Meil siin aga eksperimenteeritakse inimvaimu ja -võimuga, lükates sisskujunenud rütme siia ja sinna, andmata seejuures aru sügavamalt, milliseid tagajärgi see meile kaasa toob või mida elust minema viib. Ei istu mulle see kellakeeramine.

Sellistel pimedatel, sajustel, tuulistel päevadel nagu eile ja täna, tekib tõesti tahtmine peitu pugeda ja väga vaikselt olla. Ja ega selles pole midagi imelikku - arvatavasti vägagi loomupärane omadus kõigile elusolenditele, miks see inimenegi peaks erand olema. Aga pole hullu. Tegelikult olen ma ju väga rahul meie aastaaegade ja nende vaheldumisega. Pakub, vaheldust, puhkust, ootust. Suudaks/oskaks ma vaid neid rahulikumaid aegu ka rahulikumalt võtta. Aga kui on kokkuvõtted, lepingute lõpud, eelarved, tööplaanid...

Berberis thunbergii 'Orange Rocket'

Eelmise nädala tugev külm ning neli päeva järjest miinuse poolel viibinud temperatuur tegi järsu lõpu kuldsele sügisele. Värvid on pildilt lahkunud, alles vaid pruunid-hallid ja okkarohelised toonid. Paras ootamatus see arktiline hingus meie mail mulle muidugi oli, sest kõik õrnad taimed olid veel väljas ja maas. Eks saab näha, kui suured kaod on, aga võimalik, et kahju on tõsine. Paljad mullapinnad olid 5-8 cm ulatuses külmunud ja seda on palju. Kannajuurikad olid valdavalt sügavamal ja ehk mõni elus juurejupp ikka jääb, kuid daaliate juurekaelad olid küll keset kivikõvasid mullakamakaid, kui laupäeval neid üles võtma pääsesin. Mõni hilisest odavmüüdist võetud sibul jäigi maha pistmata, sest kangi ja kirkaga ma seda tegema ei hakanud.

Kaks õitsejat, kes selle hullu külma veel vastu pidasid, olid kukehari 'Herbstfreude' ja juhuslik sarvkannike murus. Nemad ka viimasteks jäävad.

Sarvkannike ei näi hoolivat külmast üldse/ Honrned pansy is not afraid of deep frosts

Paraku jäi mul ka õunasaak enamas osas koristamata. Veidi sai moosi, natuke on varju all, kuid suurem osa on nüüd lindude-loomade heaks. Puus olevad pakuvad nokatäidet lindudele, maasolevaid käivad nosimas kitsed ja kährikud. Meie suurelt muruplatsilt, mida kaks viimast sügist on käinud sead sonkimas (sülgab kolm korda üle vasema õla ja rohkemgi veel, kui teaks, et aitab), leidsin nüüd kaheksa kitsede magamisaset. Korralikud hoolikalt kraabitud küljealused.

Malus 'Karksi Renett'/ Frost biten apples

Malus 'Talvenauding'

Tubastes aedades õitseb aga tsümbiidium. Tiia kinkis mulle ta juba aastaid tagasi äraõitsenud taimena. Päris pikalt kasvatas ta vaid lehti aga 2013 jaanuaris avanesid esmakordselt ka õied meie juures. Veidi vähem kui kaks aastat hiljem õitseb ta taas, seekord kahe õievarrega, seitse õit mõlemal varrel.

Tubased aiad: tsümbiidium/ Indoor gardens: Cymbidium

Cymbidium

Sellises õitsvas urus võiks vaikselt konutada küll ja aknast piiluda tormavat ilma!


Summary: To crawl to lair and hibernate over winter?

Sometimes I envy herbaceous plants, which can skip all the cold and darkness that comes with winter and just enjoy the happy times - fresh spring, summer warmth and bounty of autumn. They never have to think about office hours or disturbing clock changes in spring or autumn. All goes by Sun and that is all that matters. In humans world however, experiments with time shifts are made biannually, not considering how it affects our lives really. Personally, I hate it.

In those suddenly very short, dark, windy, rainy late autumn days I abruptly feel the urge to hide away, stay in my warm bed or couch and just let the unfavourable times past. Just like plants do. Unfortunately, it is not my fortune. And if the first frustration passes, I admit that I like all seasons and they all are really needed, as they provide change, rest and expectation. Only if I could take naturally slower times bit slower. In contrary, end of the year tends to be one of the busiest times in year.

Deep frosts last week came too suddenly for me too, as all my tender plants were still outside. On Saturday, when I finally had the chance to lift my cannas and dahlias, they were covered with frozen soil, about 2-3 inch thick. I will see in spring weather they made it or not. Now they are stored in my cellar however. It would be such a tragedy to lose my exotic beauties. Most of the apples became victims of this cold spell as well. Now they will be left for birds and roe deer, for whom most of the crop would have been left anyways.

Last bloomers in my garden despite the frosts are sedum 'Herbstfreude' and horned pansy. Latter is truly spectacular plant for our climate, blooming almost around the year! In my indoor gardens however, our only cymbidium has opened its blooms. In this time two spikes, seven flowers on both. It is almost two years from last blooming.