Hortensia-aasta

Kätte on jõudmas hilissügis ja värskeid uudiseid õuest tuppa tuua eriti ei ole. Seega on aeg ehk pilk heita tagasi möödunud suvesse ja vaadata üle seda, mis kajastamata siiani on jäänud. Tahan teid kindlasti viia Tartu botaanikaaia ürdiaeda, kirjutada vahvatest kimalastest ja pisut ka mägisibulatest. Aga alustan pildipostitusega hortensiatest, kelle õiteilu võib avatud meele ja silmaga nautida kevadeni. Srutktuursed kuivanud õisikud püsivad aedhortensiatel hästi.

Hydrangea paniculata 'Vanilla Fraise'

Hortensiad on meie aias olnud tegelikult väga lühikest aega, kuid kahe ühise suve järel juba tunnetan teatavaid suundumusi nende olemistes ja soovides. Õitsemise järgi ei olnud möödunud kasvuaasta nendele kõige soodsam ja seda mitte vaid meie aias. Õisikud olid mitmetel eksemplaridel väikesed ja hõredad. Ka ühe sordi piires võisid erinevates kasvutingimustes olevad taimed näida väga eriilmelised. Nii oli näikeks päikselisel peenraserval kasvanud 'White Diamonds' õitelt päris niruke, kui tema poolvarjus, niiskemal kasvukohal kasvaval õekesel olid õied ülisuured, kuigi õisikud ise samuti väiksemapoolsed. Istutatud said nad mõlemad samal ajal eelmisel sügisel.

Murus kasvav noor aedhortensia 'White Diamonds'/ Young Hydrangea paniculata 'White Diamonds' growing in grass

 
Sort 'White Diamonds' on kaunis täidlaste õisikutega taim, kelle õied on algul rohekad, seejärel nimele kohaselt pikalt kirkalt valged ning lõpuks omandavad roosa õhetuse.



Õite moodustumise aeg juulis oli meil võrdlemisi kuiv ja väga kuum. Oskasin kasta regulaarselt vaid oma seinaäärses tulbipeenras kasvavat hortensiapõõsast. Teised jäid aga unarusse ning tulemus ei andnudki kaua oodata.

Kuivas tulbipeenras kasvav 'Vanilla Fraise'/ Hydrangea paniculata 'Vanilla Fraise' in tulips bed

'Vanilla Fraise' kasvab tulbipeenra nurgal, kõige kuivemas ja kuumemas kohas võib olla üldse. Oma teisel suvel on ta äärmiselt õierikas ja kauniste suurte õisikutega, nagu möödunud aastalgi. Teda kastsin ma kord nädalas ja korralikult - mitu kastekannu korraga. Kahtlemata üks minu lemmikuid!

Hydrangea paniculata 'Vanilla Fraise'

 
Kauniste täidlaste õisikutega laimikarva 'Limelight' oli eelmisel aastal istutades õiekobaraid täis nagu pisike pallipõõsas. Sel suvel kasvasid võrsed tugevalt, kuid õisikud tulid otsa vaid üksikutele. Kuigi vähe, siis need laimikerad olid võrratud. Sel sügisel võrreldes eelmisega nad eriti värvi ei võtnud. Loodan, et järgmine aasta on õisi taas rohkem.

Võrratu rohekas 'Limelight'/ Hydrangea paniculata 'Limelight' has a wonderful greenish colour

Aga just eelmise aasta suurimate õite omanik 'Pinky Winky' kandis sel aastal kribumast kribumaid, hõredaid õisikuid. Samuti asudes päikeselisel ja kõrgemal kasvukohal, kannatas ta selgelt kuivuse käes. Kavatsen kõiki istikuid multšida lehekompostiga ja edaspidi vajadusel kasta. Ümber kedagi esimese hooga istutama veel ei hakka.

Hydrangea paniculata 'Pinky Winky' in summer

Hydrangea paniculata 'Pinky Wiky' in late fall

Usun, et tänaste kogemustega võin juba veidi kindlamini tulevasele suvele vastu minna. Ja kui olud peaksid jällekord ebasoodsaks kujunema, oskan olla enam abiks nendele kaunitele õitsvatele põõsastele. Tõesti, korralikult süüa ja juua nad tahavad! Oma võrratu õievahuga on nad selle igati ära teeninud.



Summary: A Year of Hydrangeas

 Late fall is about to arrive and there are very few news from the garden to bring in with me. And even if decay can be seen as a progress, there is not much to write about it. So instead, I plan to have some back sights to past summer and things that were left uncovered, in one reason or another. I would like to invite you to one exciting herb garden, write about busy bees of this summer and why not to have something on sempervivums too. But I start off with my gorgeous paniculata hydrangeas. 

If I look to my pictures and think back to past summer, I have to admit that it wasn't an easy one for hydrangeas. Spring was moist and cool and they had really good strong start. Then however, in July high temperatures arrived with bit of a drought and that what put them off in some extent. Difficult times along with forming flowers resulted in poor flowering on some cultivars, like 'Pinky Winky', which produced the largest blooms in last year. 'White Diamond' I have in two different situations - one on bright sunny border had smaller flowers as the other one in more shady aspect and frown in grass produced the largest blooms of this year. However, it is a lovely cultivar with lime green flowers at the beginning, diamond-dusty when mature and aging peach pink.

The only one I watered this summer was 'Vanilla Fraise' in my tulips bed. It is hot dry bed, completely opposite what hydrangea would prefer. But with reasonable irrigation we've managed well. 'Vanilla Fraise' is consistently producing best inflorescents. I'm very happy with it.

Another one I absolutely adore is 'Limelight' and that for its colour. It is so fresh and so soft.

For more successful coming year I plan to mulch all my hydrangeas with leaf mould and give them a good soak if the rain is in short. With the lessons learned today I hope to do better in future.       

Urgu pugeda, talveunne jääda?

Mõnes mõttes kadestan taimi, kes selle pimeduse ja külma kõik vahele oskavad jätta ja võtta elust vaid parimat - kevade värskust, suve soojust, sügise rikkust. Ei ole vaja neil hoolida kontoritundidest või kella keeramisest - päike käib ju ikka omasoodu ja dikteerib kõik. Meil siin aga eksperimenteeritakse inimvaimu ja -võimuga, lükates sisskujunenud rütme siia ja sinna, andmata seejuures aru sügavamalt, milliseid tagajärgi see meile kaasa toob või mida elust minema viib. Ei istu mulle see kellakeeramine.

Sellistel pimedatel, sajustel, tuulistel päevadel nagu eile ja täna, tekib tõesti tahtmine peitu pugeda ja väga vaikselt olla. Ja ega selles pole midagi imelikku - arvatavasti vägagi loomupärane omadus kõigile elusolenditele, miks see inimenegi peaks erand olema. Aga pole hullu. Tegelikult olen ma ju väga rahul meie aastaaegade ja nende vaheldumisega. Pakub, vaheldust, puhkust, ootust. Suudaks/oskaks ma vaid neid rahulikumaid aegu ka rahulikumalt võtta. Aga kui on kokkuvõtted, lepingute lõpud, eelarved, tööplaanid...

Berberis thunbergii 'Orange Rocket'

Eelmise nädala tugev külm ning neli päeva järjest miinuse poolel viibinud temperatuur tegi järsu lõpu kuldsele sügisele. Värvid on pildilt lahkunud, alles vaid pruunid-hallid ja okkarohelised toonid. Paras ootamatus see arktiline hingus meie mail mulle muidugi oli, sest kõik õrnad taimed olid veel väljas ja maas. Eks saab näha, kui suured kaod on, aga võimalik, et kahju on tõsine. Paljad mullapinnad olid 5-8 cm ulatuses külmunud ja seda on palju. Kannajuurikad olid valdavalt sügavamal ja ehk mõni elus juurejupp ikka jääb, kuid daaliate juurekaelad olid küll keset kivikõvasid mullakamakaid, kui laupäeval neid üles võtma pääsesin. Mõni hilisest odavmüüdist võetud sibul jäigi maha pistmata, sest kangi ja kirkaga ma seda tegema ei hakanud.

Kaks õitsejat, kes selle hullu külma veel vastu pidasid, olid kukehari 'Herbstfreude' ja juhuslik sarvkannike murus. Nemad ka viimasteks jäävad.

Sarvkannike ei näi hoolivat külmast üldse/ Honrned pansy is not afraid of deep frosts

Paraku jäi mul ka õunasaak enamas osas koristamata. Veidi sai moosi, natuke on varju all, kuid suurem osa on nüüd lindude-loomade heaks. Puus olevad pakuvad nokatäidet lindudele, maasolevaid käivad nosimas kitsed ja kährikud. Meie suurelt muruplatsilt, mida kaks viimast sügist on käinud sead sonkimas (sülgab kolm korda üle vasema õla ja rohkemgi veel, kui teaks, et aitab), leidsin nüüd kaheksa kitsede magamisaset. Korralikud hoolikalt kraabitud küljealused.

Malus 'Karksi Renett'/ Frost biten apples

Malus 'Talvenauding'

Tubastes aedades õitseb aga tsümbiidium. Tiia kinkis mulle ta juba aastaid tagasi äraõitsenud taimena. Päris pikalt kasvatas ta vaid lehti aga 2013 jaanuaris avanesid esmakordselt ka õied meie juures. Veidi vähem kui kaks aastat hiljem õitseb ta taas, seekord kahe õievarrega, seitse õit mõlemal varrel.

Tubased aiad: tsümbiidium/ Indoor gardens: Cymbidium

Cymbidium

Sellises õitsvas urus võiks vaikselt konutada küll ja aknast piiluda tormavat ilma!


Summary: To crawl to lair and hibernate over winter?

Sometimes I envy herbaceous plants, which can skip all the cold and darkness that comes with winter and just enjoy the happy times - fresh spring, summer warmth and bounty of autumn. They never have to think about office hours or disturbing clock changes in spring or autumn. All goes by Sun and that is all that matters. In humans world however, experiments with time shifts are made biannually, not considering how it affects our lives really. Personally, I hate it.

In those suddenly very short, dark, windy, rainy late autumn days I abruptly feel the urge to hide away, stay in my warm bed or couch and just let the unfavourable times past. Just like plants do. Unfortunately, it is not my fortune. And if the first frustration passes, I admit that I like all seasons and they all are really needed, as they provide change, rest and expectation. Only if I could take naturally slower times bit slower. In contrary, end of the year tends to be one of the busiest times in year.

Deep frosts last week came too suddenly for me too, as all my tender plants were still outside. On Saturday, when I finally had the chance to lift my cannas and dahlias, they were covered with frozen soil, about 2-3 inch thick. I will see in spring weather they made it or not. Now they are stored in my cellar however. It would be such a tragedy to lose my exotic beauties. Most of the apples became victims of this cold spell as well. Now they will be left for birds and roe deer, for whom most of the crop would have been left anyways.

Last bloomers in my garden despite the frosts are sedum 'Herbstfreude' and horned pansy. Latter is truly spectacular plant for our climate, blooming almost around the year! In my indoor gardens however, our only cymbidium has opened its blooms. In this time two spikes, seven flowers on both. It is almost two years from last blooming.  

Rooma õied ehk hetkeks tagasi suves

Väljas on vingumas kõle sügistuul, mis rebib viimaseid kollaseid lehti puudelt ning keerutab neid mööda pimedaid nurgataguseid. Külm. Sügav sügis meretuultele valla pealinnas. Nädala algul (21. oktoobril) sadas idapoolsetes Eesti piirkondades juba ka esimesi valgeid helbeid. Viimased päevad on olnud püsivalt miinuste poolel.

Möödunud nädalal aga oli mul mõneks päevaks õnne olla tagasi soojas suves. Need mõned päevad +28 'C kraadiga Roomas tuletasid meelde meiegi möödunud sooja suve. Kuidagi kergelt ja omaselt mõjus see vaheviiv. Just ilma poolest. Õnn oli ta tegelikult roomlastelegi, sest tavaliselt on oktoobris sealgi juba mõnevõrra jahedam. Aga juhtus nii, et sattusin olema mina ja samal ajal soojalaine põhja Aafrikast - täiuslik kohtumine selles iidses linnas!

Õigupoolest ega ma ei teadnud ega uurinud, mida eest oodata. Instiktiivselt soovisin sooja, päikest, lilli ja rohelust, arvestamata, et eks saabub sügis ju ka Vahemere äärde. Soe oligi ja eks õisi ja rohelustki siin-seal, kuid ehk mõnevõrra oodatust vähem.

Vahemerelised toonid/ Mediterranean colours 

 

Rooma ei hiilga just oma haljastusega. Vähe või pea olematu on avalike lilleamplite ja -peenarde esindatus. Õitsvaid põõsaid (valdavalt oleandrid) on, kuid ka need on pigem juhuslikud ja tagasihoidlikult hooldatud. Rohelus ümbritseb peamiselt vaid iidseid Rooma varemeid. Need on kui oaasid selles kivilinnas.

Rooma/Rome

Colosseumi piirkond/ One of the few parks in central Rome, near Colosseum

Oleandrid ja Colosseum/ Oleanders next to Colosseum

Oleander

Samuti on tänavapuid äärmiselt vähe ja vaid mõni üksik tänav on palistatud plaatana ridadest. Meenub, et Madriid oli seevastu väga roheline ja pea iga tänava ääres kasvasid robiiniad (või sellelaadsed).

Via Merulana plaatana allee, sügismärkidega/ Via Merulana in Rome with slight signs of autumn

Kus linnaisad hooletud, seal loodus abiks. Mitmel pool võis kohata huvitavaid umbrohte veel õitsemas. Näiteks meile sarnased sügisesed seanupud. Üks levinuim aga meenutas väga meie aedade harilikku rõngaslille. Roomlane oli vaid väiksem ja roomas pigem mööda maad.

Beautiful weeds in Rome

Seda, mis jäi müüride taha ja eraõuedesse, palju näha polnud. Vaid mõnest avast või värava pilust andis sisse piiluda. Varjatud hoovides ja aedades on ilmselt kõik palju rikkalikum kui väljas tänaval. Ühest praost märgatud rohelus sai pildile üle värava upitatud kaameraga huupi "tulistades". Sai päris kenasti pihta.

Ka rõduhaljastuses jäävad itaallased hispaanlastele oluliselt alla- vähe on potte ja õitsvaid taimi rõdudel-terrassidel. Hispaanias korrusmajad ja nende katused vahel lausa mattuvad taimede alla. Roomlane justkui kaob suveks oma suletud akende taha, märkamata, mis võiks olla akna ees. Mõni erand siiski on.

Hidden secret gardens behind walls seem much more lush

Rõduhaljastus Piazza Navona'l/ Balcony with summer pots on Piazza Navona

Kõige uhkem boungainvillea/ Lush blooming of boungainvillea

"Ei seedrid ei palmid kasva me maal" saame laulda meie, põhjamaa rahvas, täiel rinnal. Küll aga võivad roomlased hoobelda oma kuusega, rääkimata siis palmidest. Harilik kuusk kasvab Hispaania Treppidel ning kaaslaseks on tal - palm!

Norwegian spruce and palm tree together next to Spanish Steps in Rome

South meets North

Püüdes võimalikult palju ringi käia ja kohti näha resulteerus ruttu teatavas küllastumuses. Tõsi, iidset ajalugu ja tuhandeid aastaid vanu varemeid on kõikjal. Seetõttu kaob sellest küllaltki kiirelt uudsus, kui jõuad järjekordse ümber kukkunud ja välja kaevatud sambani. Üllatusi jääb vähemaks, sest sa ei jõua üllatuda. Nendid vaid, et jah, on varemed, on kaunid kirikud ja katedraalid, lõpmata pikad uhkete majade read.

Kuid kolmanda päeva õhtul veelkord juba hoopis rahulikumal sammul ja meelel ringi jalutades hakkas mulle juba tekkima teatav võlu selles linnas. Kui oli aega peatänavatelt kõrvale keerata, avastada hubaseid nurki ja kohvikuid. See Rooma hakkas mulle isegi meeldima ning võib-olla kutsub ta mind ükskord ka tagasi.

Cosy corner on side street in Rome 

 

Summary: Blooms in Rome - back to summer for a moment

Days have turned really cold in past few days here as temperatures have stayed below zero. Bitter northern winds are ripping the last yellow leaves from trees and twirl in dark corners. It is deep fall.

But, last week I had a lucky chance to be back to summer for a brief moment. Rome welcomed me with mild sun but very high temperatures, up to +28'C. It reminded me past summer, which was sunny and hot for us. So it felt really cosy and not exhausting at all to be there in such heat. Rather homey.

As I did no homework for my trip, I had no special expectations for it, just to go with the flow. I only hoped it to be warm (which it was), green and flourishing, no matter of mid October.

Despite my hopes, Rome turned out to be rather stony and not so green. Very dense in housing and streets mainly with no trees on them. I saw only very few parkways. The only green areas were sites of ancient ruins. And there were lot of them, a lot! So many, that eventually they looked all same and lost appeal in my eyes. Streets of Rome on the other hand were rather dirty and smelly, garbage lying everywhere.

Tempio di Saturno

What surprised me the most, was the lack of flowerbeds and containers in the city environment. Only few oleanders here and there. It seems like Romans are not interested in greenery and plants. I remember big houses in Madrid, all over covered with pots and plants. Flourishing balconies and rooftops everywhere. Well, not in Rome. People rather tend to hide behind the window covers for whole summers, not caring for the outside.

Evening on river Fiume Tevere

On the third day however, if the first rush had settled and my mind was eased a bit, I turned to side streets and those turned out to be completely other Rome. Narrow calm streets, soft lights, cosy restaurants and cafes. I liked it a lot more than those crowded tourist streets and sites. And who knows, one day I might be back.

Colosseum late evening

Kolletamispäeval

Kuupäev: 14.10.2014, kolletamispäev
Temperatuur: +11 'C
Ilm: Hommik pilvine ja sompus, õhtupoolik päikseline, Lõuna-Eestis sajune

Kolletamispäev tähistatavat talve saabumist loodusesse. Lehed olla kollased ja viljad valmis. Leidsin, et naaberkihelkonnas Paistus olla kõneldud järgmist: "Puu kolletave sis kõllatses. Kui kaselehe häste kõllatse, saab töine aasta häid kõllatsit kesvi, kui pihlapuu punatse, saab tulekahju ja tuleb pailu marju." Vot sis!

Aga lauluritsikad saevad veel põõsastes-puudes oma lugulaulu ja talvele on justkui raske mõelda. Isegi kontoriaknast oli vaade täna päris kollane-kuldne. Nii sees kui väljas.

Golden autumn day from my office window, 14.10.2014

Kõrte lugemine

Tibusid olla õige lugeda sügisel. Noori kõrrelisi seevastu ilmselt maksaks siiski üle lugeda kevadel, kui kõige kriitilisem aeg nende jaoks on jällekorda ümber saanud. Kuna aga oma täisilu saavutavad nad sügisel, siis loengi oma kõrred korra ka nüüd üle.

Minu pisike kõrreliste peenar sai loodud möödunud sügisel ja talv läks pea kõigi jaoks õnneks. Vaid üks kollakate lehtedega aruhein pidas paremaks muudele aasadele kolida. Mures olin olnud ju hoopis hiina siidpööriste pärast, kes alles septembri lõpul mulda said. Aga kõik läks hästi ja siidpöörised talvitusid kenasti.

Pikemad kõrred ja lühemad kõrred/ Shorter straws and longer straws in my grass border

Kui mul sügisel oli veel mõte, et peenrasse mõni kõrreline juurde istutada, siis kevade ja suve jooksul olen lisanud vaid püsikuid kas õrnades sinistes või roosades toonides, sest selline on selle peenraserva temaatika. Nii istutasin paar metssalveid 'Rose Queen' ja Borgat ogaputke. Aga ka hiidiisopi 'Black Adder', odaja raudürdi 'Pink Spires' ja mugul-tuliürdi 'Amazon '. Kuna valge täiendab ja mahendab kõiki kooslusi ühtviisi hästi, siis sai peenrasse ka kaks siilkübarat 'Virgin'.

Oktoobrikuine kõrrepeenar/ Grass border in October

Noor kujunev kooslus/ Young forming community

Siidpööriseid on mul kokku kolm, ja kaks neist kõrreliste peenras - 'Gracillimus' ja 'Variegata'. Mõlemad on edenenud suvega kenasti, eriti 'Garcillimus'. 'Variegata' ärkas kevadel mõnevõrra hiljem ja võib-olla ongi see ta loomuses. Väiksem oli ta juba istutades. Loodan, et nad kohanevad minu aia oludega ja kujunevad olulisteks telgpunktideks. Siidpöörised on ka asendamatud talvises aias. Kuni kevadeni lendlevad nende lokki tõmbunud lehed tuules.

Miscanthus sinensis 'Variegata'

Miscanthus sinensis 'Gracillimus'

Siidpööris 'Morning Light' sai püsikupeenrasse istutatud teistest veidi varem, möödunud suve algul ning tema jõudis kindlasti kõige paremini juurduda. Veidikene katsin siiski tedagi talveks kuivade lehtede ja kuuseokstega. Sel aastal kavatsen panna vaid kuuseoksi koonusjalt kõrte vahele, need juhivad hästi vihmavett taime südamikust eemale ja ehk aitab kaasa taimede paremale talvitumisele. Siidpööristest on kindel plaan tuua aeda veel amuuri siidpööris sügiseseks sulgjaks õieiluks. Ja kuna 'Strictus' (või 'Zerbinus') on niivõrd erilise värvumisega, siis vist peab ka selle kuhugi panema. Igal juhul on nendega väga huvitav katsetada, sest kogemusi Eesti eri piirkondadest on veel võrdlemisi vähevõitu.

Miscanthus sinensis 'Morning Light'

Hea aasta oli ka juusstepirohtudele ja kastikutele. Viimaste osas mu sümpaatia aina kasvab. Kunagi loon ma nendega pikad püsikupeenrad ja võib-olla terve kõrreliste aiagi. Avastamist on tohutult!


Summary: Counting My Straws

About a year ago I started my grass border. It was created as a widening of my perennials bed. Grasses got the sunny southern position. I planted different species of grasses, like miscanthus, festuca, molina, stipa and helictotrichon. I was bit worried about their overwintering, as all grasses should be planted in spring in our climate. My worry was greatest with miscanthus cultivars, as they are somewhat less hardy for us. But all wintered well. I lost only one yellowish festuca, which wasn't big loss.

I thought I would add some more grasses to the border for different structure, but over the spring and summer I have added only some light blue or pink perennials, like Salvia nemorosa 'Rose Queen', Eryngium borgatii, Agastache 'Black Adder' and Phlomis tuberosa 'Amazon'. And as white goes well with everything, I think two added cone flowers 'Virgin' won't do any harm either.

Young miscanthuses grew well this summer. 'Gracillimus' and 'Morning Light' in my perennials bed woke quite early and are nice specimens. 'Variegata' was bit slower to start growing but has grown to decent size as well. All have grown well for their first full summer in my garden.

There are many more grasses I would like to grow, like Miscanthus sacchariflorus for the nice airy blooms, Miscanthus 'Strictus' for its unice leaf margin, Calamagrostis species and cultivars for good structure and winter interest, stipas ... the list is almost endless. Well, our climate sets some limits after all. One day I hope to have long perennial borders with grasses and perhaps finally a garden for grasses by their own. What a dreams, he-he!

Tilkuva taeva all

Nädalavahetuseks oli mul suur plaan - käia üle kogu lillepeenramajandus, rohida viimased umbrohulibled ning maha panna kõik hüatsindid-tulbid, mis suvel üles võetud said, ning ka need uued pudinad-mudinad, millele kauplustes minu nõrk hing ei suutnud "ei" öelda. Aga, nagu ütleb mu hea töökaaslane - inimene mõtleb, jumal juhib.

Maale jõudes tervitasid mind paraku uttu mähkunud maastikud ja taevast tilkuv märg. Märg-märg-märg, kõikjal väga märg (alles pühapäeval sain teada, et muld on tegelikult hoopis kuiv-kuiv-kuiv). Üpris nõutuks võttis mind see olukord - mul ju suured plaanid ja pealehakkamised puha! Aga egas midagi, tuleb kohanduda, ellu jäävad vaid need, kes võtavad muutused omaks ja suudavad nendega elada. Läksin siis seepale seenemetsa. Ei, mitte nii nagu korrumpeerunud poliitik ja ta naine tuntud Eesti filmis, lihtsalt - kukekale.

Hommikused uduvihmapärlikeed/ Morning dew

Pärlimets/ Forest of pearls

Kuid värskelt alanud jahihooajaga pole nädalavahetusel metsaminek naljaasi, tuleb vaadata, et sind põdrapähe ei võeta! Jahilisi oli kuulda siin ja seal, kuid õnneks meie teed ei ristunud. Mõne seenega aga minu teed ristusid küll. Kollakaid kukeseeni võib metsast leida kuni hilissügiseni. Neist võib teha oivalist risottot valge veini ja parmesaniga, aga ka kasvõi tavalist seenesousti. Ülejäägi pistan praetult sügavkülma, saab ka südatalves maiustada, sest nood kukekad on tõesti imemaitsvad!

Kollakad kukeseened/ Basket of Golden Chanterelles 

Ka pühapäeva hommik ei toonud veel kaasa lubatud selgemat ilma. Aga midagi polnud parata, töödega tuli peale hakata. Rohimine jäi esialgu sinnapaika, eesmärk oli ennekõike sibulad maha saada. Ja maha ka kõik said. Hüatsindid ja tulbid, mõned uued võrk-iirised. Ja mõned uued tulbid. Ja mõned uued laugud. Tippisin neid siia ja sinna, õhtuni välja. Kevadest on taas paljut põnevat oodata.

Sibulapanek/ Bulb planting

Pärastlõunal välja tulnud päike tegi ilma soojemaks ja töötegemised rõõmsamaks. Kui hommikul olin jõudnud mõelda, et selle aasta kimalaste ja liblikatega ongi nüüd kõik, siis eksisin. Päike tõi välja veel mumme ja paar valget liblikatki. Ka üks seitsetäpp-lepatriinu sättis end siilkübara lehele soojendama. Taevas lendas aga jätkuvalt haneparvi, ikka lõuna poole. Kõrgelt.

Seitsetäpp-lepatriiunu/ Seven-spot ladybird

 

Lillherned aga õitsevad ja õitsevad. Kastepärlites olid nad eriti ilusad. Veidi nagu orhideed. Ja eks nende lõhngi on tugev ja justkui troopiline. Kollaste puude taustal mõjuvad nad veidi... kohatult. Neis on veel niipalju värskust ja õrna rohelust, õite ilu, samas kui kõik ümbritsev vaikselt hääbub.

My sweet peas are going on strong, no matter of autumn setting in strong 

Lathyrus odoratus

Õrnad värvid, tugev lõhn/ Light colours, strong scent

Summary: Under the Dripping Skies

I had a sound plan for weekend to do all my weeding and tidy up all my borders for the winter. And all my Hyacinthus orientalis bulbs needed planting as well as some new spring bulbs that my weak mind couldn't resist this autumn.

But things are not always going the way you plan or desire. Not this time however. When I reached my country home, I was welcomed by misty landscapes and dripping dew/light rain from the skies. The whole garden was very wet, not a good perspective for gardening tasks. But you have to adapt, if you want to survive, was once told by some famous man. And I did adapt- I went to forest to pick some mushrooms!

Wondering around forest these days isn't careless course as moose hunting season has just begun. You don't want to be mistaken by eager huntsmen as a moose! Luckily my path did not cross with huntsmen that Saturday, though they were close in the woods. But surely my way crossed with some golden chanterelles! They are really delicious, as simply fired on pan or in risotto with white wine and parmesan cheese! Leftovers I lightly fired and freeze for winter feasts.

Sunday morning was no better, same grey dewy weather. But I had no choice but to start planting my bulbs as I couldn't put this job on hold any longer. Luckily after few hours sun came out and changed all for better. And even if I had a thought that there won't be any bees and butterflies around this autumn, some crawled out in the afternoon and cheered me up with their presence. By the evening all bulbs were planted. What a relief!