Õunapuude õievahus

Telekas käib hetkel dokkfilm "Rohkem kui mesi". See on tore ja õpetlik ning samas väga mõtlemapanev/murettekitav film. Olin seda isegi kinos varem vaatamas käinud, kuid visuaalselt kõnekaid asju on alati tore üle vaadata. Ja pisut samale filmile ja mesilaste olukorrale maailmas mõtlesin ka kodus olles, seistes sumisevate õunapuude all ning täites oma kopse mesimagusa hõnguga - kevadise maa lõhnaga. Kuivõrd õnnelik ma olen, et mul on aed, otsast otsani täis kimalasi ja mesilasi, kes kõik teevad tööd ja elavad rahulikult oma elu. Kuivõrd ehk on õnnelikud ka kõik need kimalased ja mesilased, et meil on üks puhas maanurk, kus mürkide, haiguste ja elukeskkonna vaesumise pärast muret tundma ei pea. Ehk on õnnelikud, ega ma päris täpselt ju ei tea.

Aga õunapuud olid õisi ja sumistajaid niivõrd täis, kui justkui ei iial varem. Õunapuudele olidki tegelikult kaks viimast talve rasked olnud ja külmad läänetuuled koos käreda pakasega õiepungadest elu viinud. Nüüd siis, pärast sunnitud puhkust ja uue võimaluse ootust, on võrad roosakasvalges õievahus mattunud. Ilus, puhas ja lõhnav.

Õitsev 'Tiina'/ Malus 'Tiina' in bloom

Õitsev 'Tiina'/ Malus 'Tiina' in bloom

'Tavenaudingu' roosakad õied/ Pinkish blooms of Malus 'Talvenauding'

'Talvenauding'

Õunaõie õrnus/ Delicacy of apple blossom

Sumisev õunaaed/ Humming orchard

Ilm on muidugi täiesti segi jälle. Ma küll rõõmustan sooja üle, aga ei rõõmusta ka. See on jälle liiga äkki ja liiga vara. Õitsetab liigkiirelt kõik õied. Täna pärastlõunal oli +27'C. Ja ma pelgan pisut, mille kõigega see lõppeda võib. Ennustused juba kõnelevad tugevatest äikestest, üle 20 m/s kaasnevatest tuulehoogudest ja rahest. Kui see tuleb, pole ei aial ega taimedel hõlpu.

Eile käisin üle väga paljude aastate Türi lillelaadal. Tegin endale väikese nimekirja taimedest, mida võiks vaadata ja kaasa osta. Nimekiri selleks, et mitte hulluda ja kahmata kokku kõike ettejuhtuvat. Niisiis käisingi enne kõik laada läbi ja ühtegi asja emotsioonilt ei ostnud. Ja tõttöelda, ega mul sealt nimekirjast suurt midagi pakkumises ei olnudki. Nimistu koosnes eelkõige kõrrelistest ja liblikapeenrasse sobivatest taimedest. Esimesi polnud praktiliselt üldse, teistest mulle mitte meelepäraseid sorte. Nii juhtuski, et ostsin pigem hostasid ja mõne muu nipet näpet asja, millega teadsin, et koha leidmisel hätta ei jää. Näiteks talisibulaid. Üks, mida ma eriti leida ei lootnud, oli süüria tuliürt (Phlomis russeliana). Aga oli! Oli ühel müüjal ja kümne raha eest! Ja nii ta ostmata jäigi. Üldiselt oli ju tore, aga väga palju rahvast ja mulle igavavõitu sortimendid. Aga ma ei saa öelda, et mul siiski seda kõike põnev poleks olnud uurida.

Täna aga õitsesid Viljandis sirelid ja Tallinnas kastanid. Kodus laulis peoleo. Seega vaid rukkirääku ongi veel oodata. Ja tulbipeenras õitses esimene aediiris.

First bloom of bearded irises in my tulips bed, along wit Tulipa 'Blue Parrot'