... ja valgeks sai maa

Reedel sadas selle sügise esimene lumi. Sadas vaikselt ja terve päeva. Alustas peenikese sajuna, pärastlõunal langes ka laiemat lund. Õhtuks sai kokku 7-8 sentimeetrit, siin pealinnaümbruses. Sadas tugevamalt veel ka Kesk-Eestis. Lõuna-Eesti, Läänemaa ja saared jäid seekord pea lumeta.

Otsustasin esimest lund minna vaatama mere äärde, Kadrioru randa. Seal on imelised kõrreliste luitekooslused, mida ma igal jooksuringil Pirita promenaadile ikka silmanurgast vaatan. Viimane aeg oli neid pisut lähemalt vaadata ja üles pildistada. Miks mitte siis juba koos esimese lumega.

Luitekooslused Kadrioru rannas/ Dune habitats on Kadrioru beach in Tallinn

Kadrioru beach in Tallinn

First snow on Kadrioru beach

Lahtistel liivaluidetel kasvab äärmiselt nägusaid kõrreliste kooslusi kõigil Eesti randadel. Olen neid leidnud ja imetlenud nii Põhja-Eestis, saartel kui Lääne-Eesti rannikul. Ja alati tundub, justkui oleks neid hoolikalt kokku komponeeritud ja istutatud. Eks loodus ise ongi suurim aednik.

Looduse kõrreaed/ Nature's grass garden

 

Kui reedel oli lumi värske ja kohev, siis tänaseks oli ta tegelikult juba muutunud sulaks ja vesiseks. Soe üle kolme kraadi ei lase tal ilmselt kaua olla. Teadagi, esimene lumi sulab alati... Aga tõeliselt meeli ülendav ja rõõmustav oli tema tulek. Ei kuulnud ühtegi kirumist või nurinat, kõigile oli ta elevust tekitav. Eks siin blogosfääriski.

Rosa rugosa on Kadrioru beach with first snow

 

Kadrioru beach and Port of Tallinn on the background

Bones of winter beach

Kadrioru beach

Kui esimene lumi on ilmselt juba kaduvikuteele asunud, siis huvitav on hoopis ettepoole vaadata ja mõelda tulevasele talvele. Nädalavahetusel andsid Põhja-Ameerika ilmateenistused välja ennustuse, mille kohaselt Euroopat (või vähemalt selle idaosa ehk meid) peaks tabama viimase 30 aasta kõige külmem talv. Kuidas siis seda võtta? Mitte just kõige parem väljavaade aednikele ja nende aedadele, või mis? Kui külm, siis olgu vähemalt lumine!

Tallinna laht/ Tallinn Bay

... and the land become white

On Friday we had our first snow of the season. It started slowly, very fine snow, falling thinly. By the noon, it got thicker and more intense. Good 7-8 cm by the evening. But not entire Estonia was lucky enough, only central and northern parts were blessed with this white freshness. I was really happy about it and I can't remember anyone complaining. That's the spirit of first snow - it charms all! I guess I sat whole day next to window, watching out hypnotized.

Today however I decided to go out and capture some of the snow to my photos. I chose a beach close to central Tallinn - Kadriorg. I knew that there are wonderful small sand dunes with beautiful grasses. And what a better way to photograph grasses than with snow; which brings out their delicate structure so well.

Grasses growing on dunes often look like well planned and planted beds. And this Kadrioru beach really looks like created grass garden. It appears that the nature really is the greatest gardener of all.

This first snow is not going to stay long I think. Today it was three degrees above zero and snow was already quite wet and melting. But this Friday, it was magical, as it always is with very first snow!

Kesknovembri hallahommikud

Väga pime, sompus ja võrdlemisi soe on olnud selle aasta senine novembriilm. Kui välja arvata üksik mõnepäevane külmalaine oktoobri viimases kolmandikus, siis tõsiseltvõetavamat külma siiani polegi olnud. Aga vähemalt selleks nädalaks on olukord pöördumas, kui põhjast surub peale kõle kõrgrõhkkond. Pühapäeva ja tänase hommiku muutis ta juba hallavalgeks, nädala teise poolde lubatakse aga veelgi krõbedamaid kraade. Vähemalt ilm on veidi heledam ja helgem. Kompensatsiooniks.

Kõrred, sabad ja kerad, novembri püsikupeenar/ Frosty morning in perennials bed

Eilne hommik maal oli kohe ilus, kuigi karge. Kahjuks tuli keskpäevaks lõunast pilvelaam peale ja varjutas kogu selle heleduse ja sätenduse. Õhtupoolikuks oli valge maast läinud. Seniks oli aga kõik kaunis. Tore oli ringi käia ja otsida huvitavaid detaile.

Valged murumetsad/ White grass

Aedmaasikas/ Strawberry leaves

Pune/ Oreganum vulgare

Rohelistel lehtedel oli härmatis eriti kaunis ja peenekoeline. Ühe ööga ei teki sellist paksu härmatist nagu talviti pikema perioodi vältel kujuneda võib. Siiski jõuab ta luua õrna pitsi kõigele, mis peenardele jäetud. Ja siit kooruvadki need väärtused, mida loovad ületalve jäetavad kõrred-varred. Lilled kui õitseks uuesti. Härmalilled.

Hydrangea paniculata 'Vanilla Fraise'

Sedum telephium 'African Sunset'

Monarda 'Pink Lace'

Laupäeval aga oli ilm veel pehme. Vahetevahel piilus pilvede vahelt päikesekiir. Kuigi pea kõik on hilissügiseselt värvitu, lõid päikse käes mõned värvilaigud siiski eredalt särama. Püüdsin needki pildile.

Berberis thunbergii 'Aurea'

Berberis thunbergii 'Orange Rocket'

Spiraea japonica

Iris sibirica

Buddleja davidii 'Black Knight'

Lavendula angustifolia 'Hidcote'

Aias oli mul aga ka üks uus õitseja! Pikk soe suvi meelitas õievarsi ajama mitmed sel suvel istutatud ogaputked, keda ma õitsemas näha ei lootnud. Õieti ei soovinudki - las juurduvad ja koguvad jõudu järgmiseks suveks. Aga võta näpust, nii mitmedki neist otsustasid ikkagi septembris veel õievart looma hakata. Kui lagedamal seiskas oktoobrikülm selle kasvu, siis üks seinaäärne eksemplar oli südikalt edasi kasvanud ja nüüd ka sinakad õied lahti saanud. Vaat siis milline jõud, kui tahtmine suur.

Lamedalehine ogaputk 'Blue Glitter'/ New bloomer in my November garden - Erynngium planum 'Blue Glitter'

Aias nokitsesin ma vaid ühe mägisibulapeenra kallal. Niiske pikk sügis on samblad vohama pannud ja vanarahvatarkus "liikuv kivi ei sammaldu" peab ülekantult paika ka mägisibulapeenras. Harvalt liigutatav mullapind sammaldub kiirelt. Niisiis pealmine pind ja sammal peenrast ja padjandite vahelt välja, värske kruusa-mulla segu asemele. Veeriselist kruusa kaunistuseks veel kõige otsa. Aga sellest eraldi postutuses.

Keldris kontrollisin kannasid ja kõik on õnneks korras - risoomid on terved, läikivad ja pringid. Ja ma tõesti kangutasin neid külmunud maast välja nii, et vaid suurte jäiste kamakatena kätte sain. Oi ma olin mures...

Kui järgmine kord lähen, siis polegi muud, kui võib-olla lehti riisuda ja kompostida. Ja mutte püüda. Aiahooaeg hakkab tõepoolest läbi saama.


Summary: Mid-November Frosty Mornings

Very dark and gloomy has been this first half of November. Except short cold spell in late October, it has been rather warm and frost free. This Sunday morning however, it was clear, bright and frosty after a long time. So at least for a while the weather is about to change as the cold high pressure is pushing in from north with Arctic air masses. Clear nights and dropping temperatures have created white frosty mornings three days in row now. I tried to capture some of it in my garden.

Another set of pictures is from day earlier, from Saturday. It was warmer then and rare sun rays from gaps in clouds lit the few colourful spots to shine. It was rather cheerful in our otherways colourless and dull late autumn.

Over the weekend I worked in one of my sempervivum beds. Moss tends to be a problem this year. It grows on bare patches and as well in pads of sempervivum plants. I removed it as much as possible and spread new gravelly soil on top. Time consuming work but well worth it. I also checked my canna tubers in cellar and thank God, they all are fine. When I lifted them at the end of October during the previous cold spell, the soil had frozen about 5-8 cm and there was real threat that the tubers might of been damaged by it too.

Deep frost on grass this Sunday morning

And for the last but not least - I have a new bloomer in my garden! It is Eryngium planum 'Blue Glitter'. I planted them in mid-summer and had no hopes to see them in bloom this year. So I was quite surprised in September, finding that they start putting out flower spikes. Well ofcourse, it was awfully late, but thanks to long and mild autumn, one has made it. It is not like it should be in normal circumstances - metallic and blue, but it's there and its blooming. One tough fella!

Sempvember: teise peenra lugu 2005-2007

Üldiselt olen ma oma mägisibulatega nagu kass poegadega - muudkui kolin neid ühest paigast teise. Ajapikku olen neid majale aina lähemale toonud. Nüüd on osa päris seina ääres juba ja osa püsikupeenra päikselisemas servas. Nagu kass poegadelegi, olen ikka soovinud neile parimat.

Aga teine peenar oli veel ikka päris kaugel - pereallee lõpus, sissesõidu käänakul, kuuseheki ääres. Teise peenra sünni tingis taimede kolimisvajadus, sest vanale kohale edasi nad jääda enam ei saanud. Teisalt aina laienev kättesaadav sortiment ning ülepeakaela uppumine sellesse "mägisibulamaaniasse" vajas ulatuslikumat mängumaad.

Kuna mägisibulad on individuaalselt võttes nii väikesed ja väga erilised, siis mulle on alati tundunud, et nad vajavad täiesti omaette olemise kohta. Ei saa neid sobitada suuremate taimede naabrusesse või vahele, seal kaoks nad kiirelt. Ja eks siis see teinegi peenar sündis kodustest talulillepeenardest eraldi ja eemale - vana kruusahunniku otsa! See veidi kõrgem ja päikseline küngas tundus hästi sobivat ja nii ta saigi.
 

2005 uues peenras/ My semps in new bed, 2005

Aga seda ma muidugi ei arva, et mägisibulad päris üksi peaksid olema. Lihtsalt nende kaaslased peavad olema enam vähem sama mõõtu ja mitte agressiivsed. Mõned pinnakatjad võivad küll probleemseks muutuda, kui neid piisavalt pügamisega ohjes ei hoia. Võistluses selliste mattidega kipub mägisibul ikka lõpuks alla jääma. Kõik kivirikud ja kukeharjad on head kaaslased, padjandfloksid ja akakapsad aga kipuvad liialt kiirelt laiutama. Aga veelkord, kõik on võimalik, kuid peab olema väga järjekindel.

Olen vaadanud ka siin blogisfääris väga toredate mini kivipeenarde sündi, kuid pea neis kõigis on ette aimata taimedega kiiret kattumist. Tänane väike raoke on ilmselt lai latakas taim kolme aasta pärast, mis katab kolmandiku su peenart. Ja ega mägisibulad isegi paljunevad jõudsalt ning katavad võrdlemisi kiirelt pinda. Seda on võimalik tuvastada järgnevast pildireastki.

Uus peenar kruusahunnikus/ New rockery laid on old gravel heap

Ma olen eksperimenteerinud erinevate peenrakatetega, sest paljas mullapind kipub vihmaga rosette määrima ja lehekeste vahele minema. Kuigi piltide järgi võiks arvata, et kruusahunnikupeenar ongi paljas kruusahunnik, siis nii see siiski ei ole. Kruusale sai laotatud 10-15 cm tüsedune mullakiht, millele istutasin taimed. Ja siis pinna katsin taas peenveeriselise kruusaga.

Aasta hiljem arvasin, et võiks peenra katta hoopis peenliivaga. Aga see lahendus mind eriti ei rahuldanud, sest liiv kippus rosettide vahele minema, nii tuule kui vihmaga. Ja ega see liiv nii väga kena ka polnud. Nüüd hiljem olen kasutanud ka akvaariumikruusa. Peent graniitkillustikku, mis ehk kõige sobivam, pole mulle kätte siiani juhtunud.

Uus kate- peenliiv, 2006 kevad, 'Arno' esiplaanil/ New experimental surface - fine sand, in spring 2006, cultivar 'Arno' in front

Iisaku metsadest pärit kassikäpp/ Catsfoot

2006. aasta suvel oli peenar juba kena täidlase mulje võtnud. Padjandite puhul on minu arvates oluline, et nende ümber on pisut vaba pinda. Nii mõjuvad nad paremini.

2006 suvi/ Summer 2006

2006 suvi/ Summer 2006

2006 suvi/ Summer 2006

Sempervivum x hybridum

Sempervivum tectorum cultivar

Kruusahunniku mängumaa/ My gravel playground

2007. suvel on pilt jälle kruusasem ja padjandid on oluliselt laiemaks kasvanud, nii mägisibulad kui kassikäpad, kivirikud, padjandfloksid, akakapsad. Üldiselt on kõik viimse piiri peal ning tegelikult edasi tuli juba paraku selle peenra allakäik - armutust olelusvõitlusest kas pääsemise või hääbumiseni. Enamus mägisibulaid on rännanud järgmistesse peenardesse, kuid mitmed madalad püsikud on endiselt veel ootel, tulema peab kas peenra taassünd või siis teekond uutesse kasvupaikadesse. Eelistaksin küll esimest varianti, kuid pisikesed okaspuukesed, mis on näha ka piltidelt, laiutavad täna juba üle ahta peenra ja on võtnud enamuse pinda enda alla. Projekt, mis on lükkunud aastast aastasse, tuleb aga ette võtta.

2007. aasta suvi/ Summer 2007

2007. aasta suvi/ Summer 2007

Sügis 2007, vaba pinda praktiliselt enam pole/ Autumn 2007, rockery has grown full

See teine peenar oli mulle väga oluline. Ma võisin seal veerel väga pikalt lihtsalt kükitada ja vaadata oma lemmikuid. Nokitseda ära mõne umbrohulible või kuivanud lehekese. Ja niiviisi kordi ja kordi päevas. Ja iga kord oli ta miskitpidi ikka uus, mitte kunagi igav või "läbi käidud". Ka meie külalistele oli see peenar huvitav ja ikka mindi vaatama, kuidas mägisibulad elavad. Eriti meeldis see minu vanaemale ja ma tunnetasin tema kõikehõlmavat tunnustust selle pisikese maailma loomise eest.  

Edasi viib lugu meid aga uutesse paikadesse ja hoopis uutele tasanditele, kui avanevad virtuaalsed mägisibulamaailmad, suhtlus- ja tellimiskanalid üle ilma ning alguse saab sadadesse sortidesse ulatuva kollektsiooni loomine. Jätkub.


Summary: story of my second rock bed 2005-2007

In my second post looking back to the past of my sempervivum obsession I cover the years 2005-2007 when I had my second rock bed for houseleeks. The birth of that bed was driven by need to move my plants from the previous bed, but not only. The first one was quite small and it overcrowded quickly. But it was also the time when new cultivars started to be available in our market, so obviously I needed a bit bigger playground.

It is not easy task to choose a right place for new rockery. It surely needs to fulfil some certain requirements, like sunny position and well draining soil, which won't be flooded in any case. And regards to sempervivums, I think they need a place by their own, where they can shine fully. They would disappear in part of bigger scheme with herbaceous perennials. I'm not saying that they have to stand completely alone, but the partners need to be equal to them. Like low growing sedums, and saxifragas. And yet there are some low growers that can be so invasive in their habit that they could suffocate the houseleeks in no time. These include creeping phloxes, ajuga (bugle), thymes and some more. They can be grown together but need to be tamed well then.

I chose an old gravel heap for my new rock bed. And even if it looks like fully made of gravel, then it isn't so. I laid about 10-15 cm of good soil first, then planted alpines and later on covered surface with pebbles gravel. In following year 2006 I tried to mulch with fine sand but it didn't turn out as any good solution, so I turned back to using gravel again later on. Sempervivums need some solid surface however, as bare soil tends to dirty up them.

Over the three years my second rock bed evolved rapidly, in other words - grew full quickly, as can be seen on last pictures. I had real pleasure with it. I could crouched there for hours just watching, many times in a single day. It was never boring and always new in ways. Probably the flowerbed I have spent time with for the most.

Later on the bed sadly grew over and I decided to move my semps again. Some of the alpines are still there and waiting renewal of the bed anxiously. They well deserve it and will be my goal for next season.

Sempvember - mägisibulakuu: esimene peenar

Otsustasin siis minagi ette võtta oma lemmikud. Mõni taimeperekond võib vaimustada täielikult ja kõikehõlmavalt - armastus võib-olla isegi kogu eluks! Ilmselt on minul nii mägisibulatega. Selle suhte algusest olen ma juba kirjutanud korra varasemalt, kuid nüüd võiks vaadata vanu pilte ja meenutada, mis olnud, kuis olnud. Küll on head need vanad pildikogud!

Esimene kivipeenar kevadel 2004/ My first rock bed with alpines in spring 2004

Oma esimesed mägisibulapojad pistsin taskusse Räpinas, aastatuhande vahetuse paiku. Ühed olid sinakashallid ja teised tavalised rohelised. Rohkem sorte seal polnudki, kuid needki pakkusid elevust ja ärevust mõõtmatult. Ma ei mäleta, mida ma nende päris esimestega tegin või kuidas toimetasin, kuid kuis iganes see ka oli, on nad mul alles siiani. Kindel on aga see, et u 2001-2002 aastal rajasin oma esimese kivipeenra ja seal leidsid koha ka mu väikesed lemmikud. Kindlasti nende pärast see ettevõtmine teoks saigi. Küllap peenra kujunemisel oli oma koht Tartu BA-l hea eeskuju näol.

Kõige esimesed mägisibulasordid Räpinast/ My very first sempervivum cultivars, planted in rockery

Peenra rajasin vanale saunavarele, lõunapäikeselisele kohale. Kive sai toodud põlluservadest ja metsaveerest, kus iganes neid aegade jooksul kokku oli kogunenud. Ja ega see peenrake ju teab mis suur polnudki. Seltsilisteks mägisibulatele kogusin teisi madalaid ja matsakaid tegelasi - kukeharju ja kivirikke peamiselt. Õitsemise aegu oli see kaunis kooslus.

Kivirikud kivipeenras 2004/ Saxifragas and sedums

Mäletan, et tollal polnud lihtne asukaid oma kivipeenrasse leida. Üht-teist võis saada kohalikult turult ja nipet-näpet koolist (Räpinast), kuid see oli ka kõik. Lapseohtu aednikuna polnud mul siis kontakte teistega, et teha vahetusi või saada täiendusi oma kogule. Näen allolevalt varakevadiselt pildilt, et olin metsast toonud peenrale kassikäpa, nõmm-liivatee, kanarbikke ja nõmm-nelgi. Kassikäpp on veel väga ilus vorm, Iisaku metsade vahelt, alles samuti siiani. Mägisibulate poelettidele jõudmiseni oli veel pisut aega, aga varsti nad ka tulid.

First rock bed in early spring 2004

First rock bed in early spring 2004

Kuigi mulda selles peenras peaaegu polnud, vaid see mis kivide vahele sai pandud, oli probleeme ikkagi niiskuse ja roheliste samblikega. Eriti peale talve. Kuigi avatud lõunapäikesele, on koht ümbritsetud suurtest puudest ja põõsastest ning õhk liigub seal vähe. Samblad kipuvad peenrale ja rosettide vahele ka avatumates situatsioonides. Aga sellest edaspidi.

April 2004

May 2004

Sempervivum tectorum cultivar 2004

Piltide järgi selgub, et 2005. aasta kevadeks oli mul rajatud juba uus mägisibulapeenar, mis hakkas mahutama uusi, värskelt turule ilmunud Haide puukooli aretisi ja müügiartkleid. Milline põnev maailm avanes siis! Kuid globaalse mägisibulamaailma avastamiseni jäi siis veel aastaid...

Üks mägisibulatega kujundatud rõdukast ja uued tulijad 2005. a kevadel/ A balcony setting with sempervivums

Summary: Sempvember - a month of sempervivums in my blog: a First Rockery  

So finally I've decided to go and reveal some of the backgrounds of my biggest addictions in plants world - sempervivums. It is amazing how some families of plants can take you over fully. For me these are the houseleeks. I remember the excitement when I saw large purplish grey cultivar for the first time in my collage garden (though I was studying environment protection there, not gardening). Yes, I had seen houseleeks before by then, the ordinary green ones, but the fact that it could have such a colour was complete surprise for me. And what a rainbow of colours were yet to discover. But back then I just had to have this amazing grey houseleek, so I secretly snipped off one of the offsets and slipped gently to my pocket.

I don't remember exactly how I treated my newly found houseleeks but around 2001-2002 I set up my first little rock bed and it was dedicated to my new little friends to have a perfect growing environment. As there were no sempervivum cultivars freely for sale, my collection reminded very small for years. Not until 2005 when our gardening shops started to provide some local cultivars and introductions from Europe. So besides my precious ones I had some matching sedums and saxifragas in my rockery and some suitable plants from wild - Wild Thyme, Cat's Foot and Sand Pink among some others.

My first rock bed was set on ruins of old sauna house, thus the old chimney on pictures. Though it was open to midday sun and between the rocks very little soil was present, the bed suffered bit in excessive moisture. Thus the growth of mosses and lichen was a problem. However, I have learned later on that in our climate it can be a problem even on the driest and sunniest site! With a bit of weeding everything was fixable and it was really nice bed if in bloom and full colours.

New arrivals of 2005 demanded a new and larger bed for them

But as I said, in 2005 new cultivars started to be available more and soon my little rockery became too small to hold them all. The story continues as the wider sempervivum world was about to open up for me then.