Sempvember: teise peenra lugu 2005-2007

Üldiselt olen ma oma mägisibulatega nagu kass poegadega - muudkui kolin neid ühest paigast teise. Ajapikku olen neid majale aina lähemale toonud. Nüüd on osa päris seina ääres juba ja osa püsikupeenra päikselisemas servas. Nagu kass poegadelegi, olen ikka soovinud neile parimat.

Aga teine peenar oli veel ikka päris kaugel - pereallee lõpus, sissesõidu käänakul, kuuseheki ääres. Teise peenra sünni tingis taimede kolimisvajadus, sest vanale kohale edasi nad jääda enam ei saanud. Teisalt aina laienev kättesaadav sortiment ning ülepeakaela uppumine sellesse "mägisibulamaaniasse" vajas ulatuslikumat mängumaad.

Kuna mägisibulad on individuaalselt võttes nii väikesed ja väga erilised, siis mulle on alati tundunud, et nad vajavad täiesti omaette olemise kohta. Ei saa neid sobitada suuremate taimede naabrusesse või vahele, seal kaoks nad kiirelt. Ja eks siis see teinegi peenar sündis kodustest talulillepeenardest eraldi ja eemale - vana kruusahunniku otsa! See veidi kõrgem ja päikseline küngas tundus hästi sobivat ja nii ta saigi.
 

2005 uues peenras/ My semps in new bed, 2005

Aga seda ma muidugi ei arva, et mägisibulad päris üksi peaksid olema. Lihtsalt nende kaaslased peavad olema enam vähem sama mõõtu ja mitte agressiivsed. Mõned pinnakatjad võivad küll probleemseks muutuda, kui neid piisavalt pügamisega ohjes ei hoia. Võistluses selliste mattidega kipub mägisibul ikka lõpuks alla jääma. Kõik kivirikud ja kukeharjad on head kaaslased, padjandfloksid ja akakapsad aga kipuvad liialt kiirelt laiutama. Aga veelkord, kõik on võimalik, kuid peab olema väga järjekindel.

Olen vaadanud ka siin blogisfääris väga toredate mini kivipeenarde sündi, kuid pea neis kõigis on ette aimata taimedega kiiret kattumist. Tänane väike raoke on ilmselt lai latakas taim kolme aasta pärast, mis katab kolmandiku su peenart. Ja ega mägisibulad isegi paljunevad jõudsalt ning katavad võrdlemisi kiirelt pinda. Seda on võimalik tuvastada järgnevast pildireastki.

Uus peenar kruusahunnikus/ New rockery laid on old gravel heap

Ma olen eksperimenteerinud erinevate peenrakatetega, sest paljas mullapind kipub vihmaga rosette määrima ja lehekeste vahele minema. Kuigi piltide järgi võiks arvata, et kruusahunnikupeenar ongi paljas kruusahunnik, siis nii see siiski ei ole. Kruusale sai laotatud 10-15 cm tüsedune mullakiht, millele istutasin taimed. Ja siis pinna katsin taas peenveeriselise kruusaga.

Aasta hiljem arvasin, et võiks peenra katta hoopis peenliivaga. Aga see lahendus mind eriti ei rahuldanud, sest liiv kippus rosettide vahele minema, nii tuule kui vihmaga. Ja ega see liiv nii väga kena ka polnud. Nüüd hiljem olen kasutanud ka akvaariumikruusa. Peent graniitkillustikku, mis ehk kõige sobivam, pole mulle kätte siiani juhtunud.

Uus kate- peenliiv, 2006 kevad, 'Arno' esiplaanil/ New experimental surface - fine sand, in spring 2006, cultivar 'Arno' in front

Iisaku metsadest pärit kassikäpp/ Catsfoot

2006. aasta suvel oli peenar juba kena täidlase mulje võtnud. Padjandite puhul on minu arvates oluline, et nende ümber on pisut vaba pinda. Nii mõjuvad nad paremini.

2006 suvi/ Summer 2006

2006 suvi/ Summer 2006

2006 suvi/ Summer 2006

Sempervivum x hybridum

Sempervivum tectorum cultivar

Kruusahunniku mängumaa/ My gravel playground

2007. suvel on pilt jälle kruusasem ja padjandid on oluliselt laiemaks kasvanud, nii mägisibulad kui kassikäpad, kivirikud, padjandfloksid, akakapsad. Üldiselt on kõik viimse piiri peal ning tegelikult edasi tuli juba paraku selle peenra allakäik - armutust olelusvõitlusest kas pääsemise või hääbumiseni. Enamus mägisibulaid on rännanud järgmistesse peenardesse, kuid mitmed madalad püsikud on endiselt veel ootel, tulema peab kas peenra taassünd või siis teekond uutesse kasvupaikadesse. Eelistaksin küll esimest varianti, kuid pisikesed okaspuukesed, mis on näha ka piltidelt, laiutavad täna juba üle ahta peenra ja on võtnud enamuse pinda enda alla. Projekt, mis on lükkunud aastast aastasse, tuleb aga ette võtta.

2007. aasta suvi/ Summer 2007

2007. aasta suvi/ Summer 2007

Sügis 2007, vaba pinda praktiliselt enam pole/ Autumn 2007, rockery has grown full

See teine peenar oli mulle väga oluline. Ma võisin seal veerel väga pikalt lihtsalt kükitada ja vaadata oma lemmikuid. Nokitseda ära mõne umbrohulible või kuivanud lehekese. Ja niiviisi kordi ja kordi päevas. Ja iga kord oli ta miskitpidi ikka uus, mitte kunagi igav või "läbi käidud". Ka meie külalistele oli see peenar huvitav ja ikka mindi vaatama, kuidas mägisibulad elavad. Eriti meeldis see minu vanaemale ja ma tunnetasin tema kõikehõlmavat tunnustust selle pisikese maailma loomise eest.  

Edasi viib lugu meid aga uutesse paikadesse ja hoopis uutele tasanditele, kui avanevad virtuaalsed mägisibulamaailmad, suhtlus- ja tellimiskanalid üle ilma ning alguse saab sadadesse sortidesse ulatuva kollektsiooni loomine. Jätkub.


Summary: story of my second rock bed 2005-2007

In my second post looking back to the past of my sempervivum obsession I cover the years 2005-2007 when I had my second rock bed for houseleeks. The birth of that bed was driven by need to move my plants from the previous bed, but not only. The first one was quite small and it overcrowded quickly. But it was also the time when new cultivars started to be available in our market, so obviously I needed a bit bigger playground.

It is not easy task to choose a right place for new rockery. It surely needs to fulfil some certain requirements, like sunny position and well draining soil, which won't be flooded in any case. And regards to sempervivums, I think they need a place by their own, where they can shine fully. They would disappear in part of bigger scheme with herbaceous perennials. I'm not saying that they have to stand completely alone, but the partners need to be equal to them. Like low growing sedums, and saxifragas. And yet there are some low growers that can be so invasive in their habit that they could suffocate the houseleeks in no time. These include creeping phloxes, ajuga (bugle), thymes and some more. They can be grown together but need to be tamed well then.

I chose an old gravel heap for my new rock bed. And even if it looks like fully made of gravel, then it isn't so. I laid about 10-15 cm of good soil first, then planted alpines and later on covered surface with pebbles gravel. In following year 2006 I tried to mulch with fine sand but it didn't turn out as any good solution, so I turned back to using gravel again later on. Sempervivums need some solid surface however, as bare soil tends to dirty up them.

Over the three years my second rock bed evolved rapidly, in other words - grew full quickly, as can be seen on last pictures. I had real pleasure with it. I could crouched there for hours just watching, many times in a single day. It was never boring and always new in ways. Probably the flowerbed I have spent time with for the most.

Later on the bed sadly grew over and I decided to move my semps again. Some of the alpines are still there and waiting renewal of the bed anxiously. They well deserve it and will be my goal for next season.