12 emotsiooni 2019

Traditsiooniline pildirida, 2019. aasta kuude järjestuses. Meenutusi oma päevaraamatust ja mälestustest, ilmainfot Ilmateenistuse kodulehelt.

Jaanuar oli talvine kuu. Lume- ja suusakuu. Temperatuuri poolest samas võrdlemisi pehme, sest miinused alla 14,4 kraadi (Kuusiku) ei langenudki. Aias valitses rahu ja vaikus. Aednik kibeles aga juba uue aiaasta järele ning tellis hoogsalt köögiviljaseemneid.

Veebruari algul valge talv jätkus, kuid juba kuu keskpaigaks viisid sulad suurema osa lumest. Tartu maratoni radadel siiski lund jagus ja sõit toimus. Ja ometi kujunes sünoptikute sõnul veebruar keskmisest külmemaks, mida oli raske uskudagi. Külm oli just kuu viimane kolmandik. Sellegi poolest, kuu lõpus õitsesid seina ääres lumikellukesed ning tärkasid jõudsalt juba hostapeenraski. See andis lootust varajaseks kevadeks.

Märtsi alul jäi kevad pisut vinduma. Vahel tuli pisut lund, siis jälle sulas. Aga varased sibulilled arenesid ikka oma soodu, lumega siis või ilma. Kuu oli taas pisut normist madalama keskmise temperatuuriga, vähemate sademete ja enama päikesepaistega. Kuu lõpul õitses kõikjal krookuseid.

Aprill kujunes kevade kiire arengu kuuks. Kõik oli väga varajane. Aga kui päevad olidki soojad (9. aprillil Tõraveres 23,1 'C!), siis ööd olid sageli tugevalt miinustes, veel kuu lõpulgi. Nii said mitmed hostatõusmed öökülmadest pihta. Õnneks pidasid kõik kirsi- ja ploomiõied vastu ning andsid hiljem rikkalikku saaki. Sinililled meelitasid oma iluga. Kuu viimasel päeval õitses juba toomingas.

Mai algus oma hallaöödega tekitas meelehärmi. Kuu esimestel päevadel sadas lundki veel. Edasi läks soojaks ja suisa kuumakski ning nii hakkas kuivus kimbutama. Vihma anti alles päris kuu lõpus. Kõigest hoolimata, ikka üks aasta ilusamaid aegu!

Juunigi oli suvise ilmega, see tähendab võrdlemisi soe. Kuu teine pool aga taaskord kuiv ning koos soojaga sundis taimi, sealhulgas ka aiavilja kiirele arengule. Kartul õitses kuu lõpus ning hakkas varsti juba kolletama.

Juuli keskpaik hakkas näitama intensiivselt arenenud kevade ja varasuve tõttu sügise märke - kollendavad viljapõllud, esimene puna pihlakatel, ritsikalaul. Tekkis kahtlus, et nii võib päris suvi vahelegi jääda, seda enam, et kuu esimene pool oli olnud pigem jahe ja vihmane. Kuu lõpul 29.07 oli aga Tallinnas +34,2 'C. 

August, taaskord üks vihma ootamise ja saamise kuu. Üldse paljud eelmise aasta pildid on vihmamärjad ja ülestähendused vihma ootavad. Ju siis nii oligi. Augusti keskpaiga vihmad kippusid rikkuma aga ilusat floksiaega. Aed andis augustis juba saaki ja mets ohtralt kukeseeni. Erakordne ploomiaasta! Aga muidu olla august olnud üks soojemaid alates 1961. aastast.

Septembri algus oli suvesoojaga (27,7 'C 07.09 Tallinnas) aga lõpp viis suvelillede ilu. Septembrikuist öökülma, mis lilled võtaks, oli viimati meie aias 2014. aastal. Sel aastal esimene öökülm suve viimasel päeval juba. Septembri lõpp oli taas malbem ja meeldivam, nii pääsukeste kui liblikatega.

Oktoobriga tuli värviline sügis. Puud ja põõsad võtsid endale kireva rüü. Aias andsid värvi sügisastrid ning troonisid kõrged roog-sinihelmikad ja siidpöörised. Aimaalt sai kena progandi-, peedi- ja pastinaagisaagi. Kuu lõpp tegi sissejuhatuse tormide hooajale, jättes inimesi elektrita nädalaks, ning tuulisena on ta hoidnud ilmad valdavalt siiani. 

Novembrid on ikka hallid ja pimedad. Ei erinenud seegikordne. Päikest oli normist vähemgi. Aga temperatuurilt malbe, lumeta. Lehtede riisumised, viimased istutused. Komposti tegemine ja peenardele jagamine. 

Detsembriga saabusid mõned väikesed lumed, mis ometi jõuluks sulavad ja pühadele musta tooni annavad. Palju sademeid vihmana ja palju tugevat tuult. Hing ihkab kirgast ja valget talve, kuid mida ei tule, seda pole. Detsembris 2019 oli Eestis keskmiselt 7 tundi päikesepaistet!

2020 kogub juba oma pilte ja lugusid.