Miinusööd ja filmiõhtud

Pill tuleb pika ilu peale. Olen seda enne öelnud ja ütlen jälle. Sest olukord on mõneti päris nutuseks kujunemas. Ega veel täpset tulemust tea, aga kõik kirsside õitsemised ja ploomide puhkemised on jäänud hallaöödele. Ilmselt pole parem lugu marjapõõsastega, mis ka kõik täisõies. Aga et külm on näpistamas käinud, võis lugeda laupäeva hommikul hostade puhkevatelt pungadelt - paljud olid pihta saanud ning vesiseks muutunud. Suured ja väiksed, hiirekesed ka. Esimesed lehed on seega kahjustunud, kuid hostad on head lehekasvatajad, küll nad sellest välja tulevad. Marjasaagid võivad aga sel aastal täielikult olemata jääda.

Huvitav on see, et hostad näivad olema erineva külmakindlusega, nagu nad ka tärkavad erinevalt - mõned oluliselt varem kui teised. Õnneks need varased tõusjad tunduvad olema ka miinuskraadidele vastupidavamad. Näiteks 'Sunpower' on juba lopsaka lehepuhmaga ning sellega ei juhtunud midagi, kui kõrval oleva 'Morning Light' koonusjad pungad muutusid klaasjalt vesisteks. Õnneks pidasid külmale vastu ka lähikonnas olevad murtudsüdamed. Nemadki miinusepelgurid.

Varasemad kevadlilled muidugi külmast ja miinustest numbrit ei tee. Lasevad ehk öö jooksul pea pisut norgu, kuid hommikul plusskraadidega taastub kiirelt loomupärane olek. Varjupeenardes õitsevad nüüd kopsurohud, seinaäärt kuldab kitsekakar.

Kopsurohi 'Blue Ensign' on võrratu sinine lilleke/ Pulmonaria 'Blue Esign' is a wonderful sky blue woodlander.

Kitsekakar on pika õitsemisega väärt kevadlill/ Leopard's Bane is a wonderful longblooming golden spring flower.

Vanad kobarhüatsindid on blogides saanud juba kiidusõnu ja kiidan minagi - ilusad, käituvad viisakalt ja on esinduslikud!/ Old muscari cultivar behaves lot better than modern Armenian grape hyacinth hybrids, which have rather unsighty leaves and mad selfseeding behavior. 

Ja vaatamata kõigele sellele külmale (sest nädalavahetusel olid ka päevad väga jahedad, ning seda tegelikult nüüdki) areneb aiaelu ikkagi edasi. Juba lendavad papagoitulbid, kuigi tavalisedki alles õitsemas. Esimesed habeiirised loovad ka päid.

Varajasemad papagoitulbid/ Earliest of the parrot tulips

Papagoitulbid/ Parrot tulips

Tulipa 'Mysterious Parrot'

Papagoitulbid/ Parrot tulips

Tulipa 'Mysterious Parrot'

Esimesel mail tegin jupikese hernepeenart ja külvasin mõned sordid. Terad langesid kui tuhka. Ma pole nii kuiva pinnasesse varem midagi külvanud. Möödunud kevad oli hull, siis see hetk oli hullem. Õnneks tuli järgmisel päeval korralik vihmasadu, millele omakorda järgnes öösel veel lumesadugi. Päris korralik kiht valget olla maal maas olnud. Pisut painutas see lopsakamaid taimi, kuid õnneks ei murnud kedagi. Maa on aga vähemalt nüüd niiske. Pühapäeval sai uljuses pandud maha ka vagu varast kartulit ja põldoa seemned. Toomingas ju õitseb. Muud külvid on jäetud soojema ilma ootele.

Tulbid püsikupeenras/ Tulips in Perennials Bed

Eile aga käisin linnas 'Piet Oudolfi viit aastaaega' vaatamas. Esimestele korralistele linastustele ei õnnestunudki piletit saada. Õnneks planeeriti lisaseansse, millele on lisandunud veel uusigi kuupäevi, sest ka eile oli Artise suur saal viimse istmeni välja müüdud. Omamoodi mind kummastab selline huvi ja vaatajaskond. Kust nad tulevad, kes nad on? Kas nad on kõik aednikud? Taimehuvilised? Või otsivad lihtsalt midagi ehedat ja päriselulist?

Mulle muidugi Oudolfi tööd meeldivad ja film niisamuti. Endale ma aeda selliseid püsiku-aasu ei looks, kuid taimearmastus on meil sama - meeldivad samasugused taimed. Kõrrelised ja hilised püsikud. Vorm ja tekstuur, ka siis, kui kõik on juba "surnud". Ma mängiks nende samade taimedega vaid natuke teisi mänge. Oudolf loob taimedega tervikpilte, sellekaudu meeleolusid, aistinguid; minu meeleolud tekitavad pigem üksikud taimed ja nende individuaalsed lood. Mis ei tähenda, et nad ei võiks maitsekalt koos olla, loomulikult võiks ja peakski. Tore film oli. Ühtviisi aedniku lugu ja samas aia lugu, kõik meelelises aasaaegade kulgemises. Soovitan kõigile, linastusi jagub veel järelejäänud maisse. Kel nähtud, muljetame!