Õuduste suvi

Esiteks, suvi on olnud suvi. Aus ja kaua oodatud. Aga et ta pöördub selliseks kuumuse ja kuivuse kadalipuks, ei osanud ilmselt ükski aednik oodata ja tahta. Vähe sellest, et mais oli mitu nädalat vihmata ja kolmekümneste temperatuuridega, on seda olnud ka aeg alates juuli keskpaigast ning niisamuti augusti algus. Kevadel olid veel mullas sügis-talvised veevarud ja põud seetõttu pisut kergem taluda, kuid nüüd on need kõik ammendunud ning kuivus aeda ja taimi tõsiselt proovile panemas.

Vihma ei ole meil üldse sadanud. Tuli mälu järgi pisut enam kui kolm nädalat tagasi, kuid viimase nädala sajud on meist kõik viimseni mööda läinud. Lähikonnas, Viljandi pool, on sadanud küll. Seetõttu on olukord päris hull. Floksid ei suuda lehtedes turgorit taastada enam ööselgi, rääkimata päevasest ajast, mil enamik püsikuid on norus ja lehed rippu lasknud. Seda on valus vaadata.

Enne veel kui kuivus kimbutama hakkas, ilmnesid kuumuse kõrvetavad mõjud. Ligi kaks nädalat kolmekümne kraadi lähedast temperatuuri osutus liiaks isegi taimede jaoks, kelle puhul seda poleks osanud arvata. Varakult õitsema asunud daalate õied kõrbesid ja närbusid veel enne, kui täielikult avaneda jõudsid. Eriti just täidisõielised, kel muidu õie eluiga pikk. Seetõttu on oodatud daaliailu jäänud kõik olemata. Õite kõrbemise vastu ei aidanud isegi mitte sage kastmine, mille ma majalähedases peenras ette võtsin. Põllus olevad daaliad on pidanud läbi ajama ilma kastmiseta. Päikeses kõrbesid ka budlejade (!) õiekobarad, violetsed ja sinised floksid, nüüd isegi juba siilkübarad.

Aiamaa on kui tuhaväli. Hernekaunad vananesid veel enne, kui täis kasvada jõudsid. Hetkega. Nüüd on kogu peenar juba kollane ja taimed elutegevuse lõpetanud. Sibulad kaotasid pealsed ja need on praeguseks suisa valgeks pleekinud. Põldubade külv jäi hiljapeale, tärkasid küll kõik viimseni, kuid õitsemine ja kaunade moodustamine sattus kuivale ajale ja sealt ei tulnudki midagi. Aedoad ja lattoad on õnneks paremas seisus ja annavad saaki. Neid olen pisut ka kastnud. Varasel kartulil on pealne ammu läinud, hilisel on minemas. Kõrvitsaid ja kabatšokke on hästi, neile soe meeldib, kuid lehed on norus päeviti nendelgi.

No ja kas siis üldse midagi hästi ka on? Kannad vist naudivad olukorda. Õitsevad suurepäraselt ja pikalt, õied neil kuumuses ja teravas kiirguses ei kõrbe. Eks on nad ka vett võrreldes teistega kõige enam kannust saanud.

Canna 'Assaut'/ If the whole garden seems to be suffering in high temperatures and drought, cannas seem to be enjoying this extreme summer we have.

Canna 'Pink Perfection'

Kannapeenar/ Canna Border

Juuli aed/ July Garden

Kannad, daaliad ja lembeliiliad/ Cannas, Dahlias and Lily of Nile

Canna 'Whithelm Pride' & Dahlia 'Fascination'

Tegelikult oli juuli keskpaigas, kui puhkus algas, kõik palju kaunim ja lootusrikkam. Aed oli ilus ja õitsev, suminat ning liblikalendu täis. Kimalasi pole vist ühelgi aastal nii palju olnud kui nüüd. Vaatasin ringi nii mõneski teises õisi täis aias, kuid seal oli putukaelu palju kesisem. Väiksed tiivulised justkui teaks, kui oodatud ja imetletud nad siinsetes peenardes on. Heh, ja maaherilased vist arvavad sama, sest üks pesa on paraadukse all, teine idapoolses majaseinas, kolm tükki pea kõrvu üle hoovi metsaserval mutikäikudes ...

Aedkimalased aga õppisid sel aastal isegi kanna õitest nektarit püüdma, mida ma varem kunagi märganud pole. Kanna õied on sügavad lehtrid ja sinna põhja küündivad tõesti vaid aedkimalased, kelle suised on meie kimalaseliikide seas kõige pikemad. Aedkimalastele meeldivad ka teised "sügavad" õied, nagu sõrmkübaralilled, hostad, käokingad, lembeliiliad jmt. Muudele õitele nad ei pretendeerigi, sest konkurents on tihe.

Aedkimalane kanna õiel/ Bombus hortorum on Canna 'Assaut'. The garden bumblebees learned to drink nectar from canna blooms, which I have never noticed before.

Aedkimalane ja lembeliilia/ Garden bumble bees prefer deep blooms such as this lily of Nile 'Headbourne Hybrids'

Niisiis jõuame lembeliiliateni. Kuidagi on nad mulle hinge pugenud, nagu mitmed teisedki eksoodid. Lembeliiliad pärinevad lõuna-aafrikast ja jagunevad heitlehisteks ning igihaljasteks. Minul on heitlehised, kes on küllaltki külmataluvad, kuid Eesti talvedes siiski eeldatavalt vastu ei peaks. Võib-olla mõne soodsama talve. Katsetada pole siiani tahtnud. Niisiis kasvavad nad pottides ja talvituvad keldris. Õitsemine on sel aastal rikkalik, arvestades, et taimed pole kuigi vanad. Lembeliilia tahab suvel palju vett ja piisavalt toitaineid, siis moodustuvad sügisel hästi ka järgmise aasta õiepungad.

Lembeliiliate kollektsioon/ Collection of agapanthus

Lembeliiliate kollektsioon/ Collection of agapanthus

Agapanthus 'Senna'

Agapanthus 'Charlotte'

Agapanthus 'Northern Star'

Lembeliiliate kollektsioon/ Collection of agapanthus

Agapanthus 'Big Blue'

Agapanthus 'Headbourne Hybrids'

Agapanthus 'Big Blue' & Dahlia 'Walzing Mathilda'

Kõik koos/ All together

Daaliatest on hetkel kõige enam kahju. See on üllatus, et nad kuuma ja kõrvetavat päikest ei kannata, troopikataimed nagu nad on. Kuumus on rikkunud enamuse õisi, kuid ehk on neilt oodata veel üht õitsemispuhangut, kui ilm jaheneb ja tuleb vihma. Muidu nagu polegi enam sellest suvest midagi oodata. Kõik juba kuhtub, kolletub, närbub. Vanaks läinud suvi.

Daalia 'Tangerine Dream' kunagi puhkedes/ Dahlia 'Tangerine Dream' with first fresh blooms back in July. Heat and drought have ruined all rest.

Dahlia 'Walzing Mathilda' kes näib pisut paremini toime tulevat antud oludes. Leegitseva õietooniga, ilmale vastavalt/ Dahlia 'Walzing Mathilda' performs the strongest in summer heat. It's colour resembles well the hot weather we have.

PS!
Postituse pealkiri on ajendatud pühapäevasest meeleheitest ja jõuetusetundest, kui naastes nädalaselt puhkuselt lõunapoolsetesse vennasvabariikidesse avastasin, et meil pole tilkagi vihma sadanud.