Möödunud pühapäevane torm puudutas paljusid Lõuna-Eestis. Ka meil oli väga tugev tuul, mis sakutas puid ning surus nõrgemaid maadligi. Aga üldiselt, kes lagedal kasvanud, see tuulega harjunud, ning peab vastu. Kõige nõrgem meie kandis oli vast riik ise, kes mitme päeva jooksul voolu taastada ei suutnud. Distantsilt kiruda on muidugi kerge, kuid kes kohapeal hakkama saama pidid, neil võis olla päris raske. Ja kahjuks pole elekter tagasi mitmesajale inimesele ka veel täna õhtul.
Tuuline oli tegelikult kogu nädalavahetuse. Juba reedel lõõtsus tuul mööda välju ja kohises puulatvades. Laupäeval pisut tagasi andes hakkas ta tugevnema taas pühapäeva lõunast ning saavutas oma maksimumjõu kella kolme ja nelja vahel. Siis läks ka vool. Õu langes oksi täis, aga need kõik olid kuivanud - torm tegi võrades sanitaritööd! Olen seda ennegi mõelnud, et ajuti on puudele tugevat tuult vaja.
Aias oli rajust kõige enam mõjutatud ehk uus kõrgete kõrreliste ja püsikute peenar kraavi serval, vastu lagedat välja. Tuul sasis taimepuhmaid pikalt ja põhjalikult, kuid kõik jäi kenasti püsti. Roog-sinihelmikad ja vesikanepid, kaunid sügisastrid ja männasmailased.
 |
| Kaunid sügisastrid hariliku lodjapuu taustal |
 |
| Kaunis sügisaster/ Symphyortichum novae-angliae |
Kauneid sügisastreid pole meil varem kunagi olnud. Imelised lilled! Hilised muidugi, kuid just asendamatud nendeks aegadeks, kui esimesed sügisesed öökülmad röövivad valdava õieilu aias. Sortide seas on toredaid värve ning neist tasuks aeda luua koos kõrrelistega üks suurem värvilaik. Ehk siis, tuleb plaani võtta!
Viimaste nädalavahetuste toimetamised ongi olnud kraaviserval oleva peenra juures. Kaevasin seda pikemaks ja istutasin maha mõned sügisel saadud sinised floksisordid ning vereva vesikanepi sordid. Servadesse ja vahele madalate astrite sorte. Ka vesikanepid on uustulnukad ja juba ma arutlen enamisi, et kuidas ma siiani üldse ilma nendeta olla sain. Väga vahvad taimed!
 |
| Sügisesed meeleolud/ Autumn moods |
Püsikupuhmikute vahele tippisin kevadisi sibullilli, peamiselt hüatsinte ja madalaid nartsisse. Torminädalavahetuse tähtsaim ülesanne oligi idahüatsindid jälle maha saada. Nii hilja ma vist neid polegi pannud, kuid ma usun, et sest pole lugu, kuna sügis ongi olnud liiga soe siiani nende juurdumiseks. Üles said aga omakorda kannad ja tuttliiliad. Ja muidugi puulehed, neid on riisutud ja taga aetud ning kompostihunnikusse kuhjatud. Klassikalised sügistööd!
Jah, astrid, need mis ikka õitsema jõuavad on kohustuslikud ja roog-sinihelmikad on tõelised toredused ning sügis on olnud võrratu, peale punakollast tõesti kuldne. Ja millised ilmad ! Meil torm samuti kahju ei teinud ja elektrita olime vähem kui ööpäeva, Seega läks õnnelikult. Nii tugevat tuult polegi ammu olnud. Aga talv ei ole aedniku vaenlane, ometi on aega jälle määda katalooge kolada. Onju :)
VastaKustutaMa kardan, et sügisega saavad kataloogid juba kõik läbi kammitud-kolatud! :D
VastaKustutaKauniste astritega peab katsetama. Mõni sort paistab kirjelduse järgi olema varasem, mõni hilisem. Üks uus taevasinine sort on oktoobris alles õitsev. Aga ma kardan, et ma pean selle ka ära proovima. Olgu siis õied kasvõi kord kümne aasta jooksul.
Ja torm oli meil ju suisa sajandi torm. Lõuna eestis nii kiireid iile polegi viimase saja aasta jooksul olnud!
Meie kanti torm nii hullusti ei räsinud, aga sügiskulla tõmbasid tuuled siingi puudelt maha. Kaunis aster on ka minu ära võlunud, eks Kose Merike ole süüdi, tema jagas neid Heleni juures eelmisel suvel ja milline imeline õiepuhmik sellest tänavu sügiseks kasvas.:) Pealegi ei karda nad nii hullusti külma kui krüsanteemid.
VastaKustutaKülmaga ei paista jah nende puhul üldse probleemi olema, nagu ka jahukastega. Jõuaks vaid õitsema minna. Aga no kliima soojeneb ja küll nad jõuavad! ;)
KustutaTalveaeg on vaenlane jah :) Olen mõelnud, et võib-olla hakkan igatsema aiapausi siis, kui aiatöö mu leivatööks muutub, aga ma ei usu.
VastaKustutaMeist käis torm üle ilma oluliste kahjustusteta, paar korda oli elekter ära, aga mitte pikalt. Puid ei murdnud, pisinodi lennutas. Meie võsapark püüdis hullema tuule kinni, vist.
Astrid. Ma vahepeal loobusin neist ja siis jälle kasvatasin ja siis jälle loobusin ja nüüd tasapisi kogun neid aeda tagasi. Ema aias kasvab üks kõrge nimetu, suuuuurte õitega ja kipub alles oktoobri lõpus novembris õitsema. Kui lumiseid õienuppe tuppa tuua, läheb veel vaasiski lahti. Hallituse all ei kannata ja püsib oivaliselt püsti. Peaks kevadel oma aeda jälle tooma.
Ma igatsen, et ma igatseks aiapausi. Või vähemalt oleks rahul sellega, kui ta tuleb. Hetkel juba mõtlen vaid kevadele ja sellele, et taimed kasvama hakkaks! Täitsa jube! :D
KustutaJa siis ma igatsen, et oleks aega, et oma aiaraamatuid pakkidest välja võtta (mõned neist on pakis avamata olnud väga pikalt- üldse ei mäletagi, mis tellitud ja juba on oht, et tellin asju topelt; aga ei ava ka!) ja lugeda. Aga ikka kipub aega ka selleks nappima - kasutaks siis neid pausegi ära!
Astrid pildusin mina ka aastad tagasi välja. Põhjuseks just see kole hallitus. Aga uued sordid paistavad kõik ilusad tugevad olema, mul vaja ka järgmiseks sügiseks neid ikka istutada. Jagub aeda värvi kauemaks :)
VastaKustutaHilised õied ja värvid on väga suur väärtus! Kauni astri sordid vist väga hallitusse ei langegi, nii et neid tasub istutada!
Kustuta