Pojengid

Võtsin siis ühe nädalavahetuse vabaks. Käisin laulupeol ja käisin tantsupeol, nautisin heade sõprade seltskonda, vurletasin linnas. Aiale vist mõtlesin vaid niipalju, et tea, kas ka sajab - kuid sadas igal pool - ja kas mu potid peavad vastu kastja saabumiseni, pidasid nemadki. Kuid kui oled nii kaua ära, ja vahepeal on niipalju sündinud, siis pärale jõudses jutkui siseneks võõrasse maailma - kõik on uus.

Mõtlesin koduteel, mis mind ees oodata võiks. Kindlasti palju ümberkukkunud taimi, kes tuulest, kes vihmast. Nii mõnelgi ongi see omaduseks - kultuurtaimede levinud viga: kasvavad ja kasvavad ning ei tunneta oma alalhoiu piire. Pojengid on ju sellised. Eks ma neid nöörisin kevade edenedes, kuid kui õied puhkevad valla ning need sajavad märjaks, siis oleks tegemist jutkui maailma raskeima kandamiga. /... / Ja siis arutlesin enamisi,  et kes juba õitsemas on. Kas pojengid üldse veel on? Viimati minnes olid nad nuppus, kuid nüüd olid juba põhja-eestiski kõik hilised sordid avali. Kas lühterpriimulad on õied avanud? Sõrmkübaralilled? Nii läheb sõit päris kiirelt.

Pojeng 'Coral Charm'/ My peony 'Coral Charm' is half way through blooming, beautiful and exotic nevertheless!

Vanakodu juures oli meil pojenge palju  - terve peenar lausa, lisaks veel mõni iseseisvana. Kaasa sai neist vaid üks - ema vanaema pojeng. Teised miskipärast jäid. Enne veel kui aga sai uude majja sisse kolitud, istutati sinna aeda üks valge pojeng. Pikalt olidki vaid need kaks. Siis sain aga kuskilt punase varase, mis nüüd ka juba kümmekond aastat olnud. 'Bartzella' on kasvatatud väiksest juurejupist, neli aastat vana, ning 'Coral Charm' on kolmandat suve, Aavikuemandalt.

Paeonia 'Coral Charm'

Paeonia 'Coral Charm'

Kolmanda suve 'Coral Charm'/ 'Coral Charm' in its third summer

'Coral Charm' oli puhkemas juba kaks nädalat tagasi. Nüüd olid esimesed ja suuremad õied oma värskuse minetanud, kuid see sort hoiab oma kroonlehti hästi. Mind ei häirinud ei pleekunud värv ega pruuniks tõmbuvad servad. Ainus, et hästi see pojeng küll ei lõhna!

Aiapeenar sõrmkõbarate ja pojengiga/ Garden Bed with peony and foxgloves

Lõhna osas pean aga tagasi tulema oma vana-vanaema heleroosa pojengi juurde, sest sel on parim ja tugevaim lõhn pojengide seas, mida mul on õnnestunud nuusutada. See on lihtsalt imeline!

Vana-vanaema pojeng/ Peony of my grand-grandmother

Paeonia lactiflora cv. 

Ka valge pojeng on paraku nimetu. Vene aja lõpul toodu peab siiski olema mõni levinud sort. Meil kipub ta viljakas savimullas hirmus kõrgeks (ca 1.3 m) kasvama ning siis puhkedes lamanduma. Vaatamata selleaastastele ponnistustele teda varakukult kokku nöörida vajus ta ikka külili. Pole miskit parata, tuleb talle ikka väga konkreetne puitraam panna. Eks järgmine aasta. Praegu lasen tal ära õitseda ja siis pisut enam püsti upitada. Lõhn on sellele valgel pojengil hoopis tagasihoidlikum ja lihtsam võrreldes vana roosaga.

Valge pojeng aiapeenras/ White peony in Garden Bed

Kõik kolm/ All three peonies in my Garden Beds

Sõrmkübaralilled täiendavad hästi hetkel aiapeenraid/ Foxgloves are complementing well my midsummer foxcloves

Kollane pojeng 'Bartzella' kasvab mul kesk liblikapeenart. See on võrdelmisi kuiv ja lahja pinnasega peenar. Põõsas on küll suur, kuid õisi annab vähe, sel aastal kaks õit vaid. Olen teda ikka multšiga kostitanud, kuid võib-olla tahaks ta pisut enamat. Samas peenras varane punane aga tunneb ennast väga hästi. No mine võta nüüd kinni...

Õied olid laupäeval veel nuppus, kuid lõid valla pühapäeva soojuses.

'Barzella' liblikapeenras/  'Bartzella' in my Bee&Butterfly Bed

Paeonia 'Bartzella'

Paeonia 'Bartzella'

Ja kuigi ilmad on olnud juuni lõpus ja juuli esimestel päevil jahedad ja kõledad, andis pühapäev lootuse, et suur suvi on siiski saabumas, seda oli selgelt õhus!