Kevad on läbi ja jaanid möödas ning hinges on tundmus, et üks periood on läbi saanud. Eks ta ongi. Pisut on tühjust, pisut on väsimust ka. Pühadega sai justkui viimase ponnistuse korras kogu aed üle käidud - murud, peenrad, taimed, aiamaa. Istutatud sai suur hulk varakevadel saabunud ning siiani pottides konutanud hostasid. Hostapeenar on nüüd kaks korda pikem ja rikkam. Mul ikka on nende hostadega mingi teema. Hostadest saab ülevaade olema õige pea.
Roosid on kõikjal puhkemas. Nagu ikka, on seinaäärses tulbipeenras kõik varasem, nii ka sealne roos - The Lark Ascending.
Roosid on kõikjal puhkemas. Nagu ikka, on seinaäärses tulbipeenras kõik varasem, nii ka sealne roos - The Lark Ascending.
 |
| 'The Lark Ascending' is first rose to bloom in my Tulips Bed. Everything is much earlier in that bed. |
 |
| Roheline jaaniaeg/ Green Midsummer time |
 |
| Peavõrd hostadega on mul teema kõrrelistega - kõrrelised tuules ja liikumises, pilt mis mind alati paelub/ As much as I love hostas I love grasses and I'm constantly drawn to their airiness and moveness. |
 |
| Ega vana arm ka roosteta - mägisibulad/ Another old love - sempervivums |
 |
| Pisihostade pere püsikupeenra serval, kivide vahele sättinud stepirohud seltsiks, ramonda kah!/ Family of miniature hostas on the Northern edge of my Perennials Bed. |
 |
| Pisihostad/ Miniature hostas |
 |
| Ramonda myconi |
 |
| Ramonda myconi |
 |
| Üks nelk, pärit vist algupäraselt Muhedikemaalt/ One fine pink |
Ühest veel. Seisin silmitsi küsimuse ja küsijaga, et kas ma kunagi maale ka ilma uute taimedeta lähen. Tõsi, vist ei lähegi. No kui pole mitte just südasügis või laustalv. Südasügisel muide saab veel edukalt igasugu sibulilli maha panna, nii et see ei lähegi arvesse! Kindlasti ei osta ma taimi ostmise pärast (või siiski?), vaid ikka selle pärast, et need on väga vajalikud ja olulised ning peaksid vääriliselt täiendama olemasolevaid kooslusi. Muidugi on ka selliseid, milleta elu näib lihtsalt lausa mõttetu, kuid keda pole kuhugi panna ja kellele on vaja luua täiesti oma uus keskkond. Ja nii neid on kogunenud viimase viie aasta jooksul, kõvasti. Kahtlustan, et liiga palju.
Kui alustaksin uuesti, kas siis teeksin teisiti? Võib-olla suudaksin vähemaga, lihtsamalt?! Keskendudes enam ruumile ja meeleolule ning vähem üksikutele taimedele. Teistpidi olen aga ikkagi nii kinni oma taimedes, et ilmselt pikikisin "loodava lihtsuse" lõpuks ikka täis oma eriilmelisi lemmikuid.
Võib-olla väike paus ja uue jõuga suvesse?!
Eks Sa peaksid ehk mõlemale keskenduma, nii ruumile kui taimedele. Ruumi ju taimedeta ei kujunda, on vaja nii seinu kui vaipu :)
VastaKustutaSee kuldne juus-stepirohi on küll imeline kõrs.
Jah, ja eks kõik peab olema tasakaalus, et tekiks harmoonia.
KustutaMa arvan, et tasapisi saad vastuse aialt ja taimedelt. Aga see võtab muidugi aega.
VastaKustutaSee on ilus mõte ja ma usun sellesse täielikult! Aitäh! :)
KustutaOh, ma ei tea :) kõik kokku on oluline ja aed on sul imeline aga vahepeal tuleb selline imelik meeleolu, et oleks võinud teisiti. See läheb üle ja elu läheb jälle rõõmsalt edasi. Kui Togram teatas, et on oma aeda armunud, siis sel aastal olen seda taas minagi :D
VastaKustutaMa olen alati armastanud oma loodut ning just võõrastes aedades tunnen ma alati eriti selgelt oma aia armastust ja õisust/sobivust iseendale. Iga aed ongi oma omanikule - õige ja sobiv.
KustutaMu nurin on pigem seotud töödega ja sellega, et võib-olla saaks oma vajadusi rahuldada ja meeleolusid luua ka lihtsamalt, vähemaga.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaOh, oh. Tean, et mul on võimalus oma aed muuta korrapärasemaks, askeetlikumaks ja sellest teadmisest piisab. Olen tähele pannud, et kui vähendan aiast liike-sorte, siis on pärast üks liik-sort vähendamise eelsest ajast rohkem. Nii kuidagi on.
KustutaMa ei tea, kas see on minu viga, et ruumi ma isegi ei aima. Mu selja taga seisab üks raamat ruumist, olen seda nii- ja naapidi lugenud, aga ikka ei saa järje peale. Vormist saan vist aru.
Segadus võib olla lihtsuse osa.
VastaKustutaSul on seal toesti paras segadus, ehk peaks selle nyyd jutumarkidesse panema :) Ma motlen "segadust".. Et kas kord ja harmoonia on kattuvad moisted... Aga sellest ma saan aru, et Sulle iga libluke kallis on :) No vaesel Ramondal pole ruumi hingatagi, enne oli ta justkui priskem.. Kyll aeg annab arutust jah.. Ja koik kokku ikka vaga armas, oled yks Monty Don varsti valmis :)
VastaKustutaThank you, my dear Mama! See oli nüüd öeldud sellise natuke Lady Mary Crawley alatooniga! :D
KustutaAga muidugi, või siis ültelme lihtsalt lustlikult kirju ja vaheldusrikas! :P
Monty Doni ja minu aedadest võib leida sarnasusi küll, taimede osas vähemalt!
Seda veel et ramondasid on mul kokku neli, kaks suuremat ja kaks väiksemat. Selle korra piltidele sattus üks väiksem. Tal oli lihtalt hetkel kõige enam õisi avatud vist. Tegelikult tunnevad nad kivide vahel ennast kõige paremini ja kindlamalt. Nad on mäestiku taimed ja tahavad kasvuks kaldpinda, et vesi kiirelt leheroseti vahelt välja voolaks.
KustutaSu aed on imearmas ja pildid suurepärased ja teisititegemise või kahtlusetunne tekib tavaliselt just kellegi Väga Aiast tulles. Aga nii nagu üks kunagi ütles, igale oma ja nii ongi. Ja neid uusi taimi on sel hetkel eluliselt vaja, pole kahtlustki.
VastaKustutaKahetseda ei ole vaja midagi, meie ise olemegi oma aed ja areng!
Aitäh-aitäh-aitäh! Sa ütlesid väga õigeid asju! Suur tänu.
KustutaSu pühade tööderaportist kõlas kerge väsimus - muru, peenrad jm. Seda ongi korraga palju kaugaianduse puhul.Mõni nõrkeb niitmise peale ära :D Nüüdseks on ilmselt unustet juba.
VastaKustutaLihtsuse võlu on lummav ja mingil hetkel tuleb see lihtsalt, mingil hetkel raskemalt. Siis kui taimed pea segi ajavad :)
Mõned taimed kasvatad nö "läbi" ja saad tänuga neil minna lasta, et uutele ruumi teha. ja lõpuks igas aias on salaaed ja see katsetamise koht, see on lihtsalt vastupandamatu võimalus.
Jah, see väsimus oli/on päris ilmne. Sel laulupeo nädalavahetusel jätsingi aia sinnapaika ja keskendusin teistele meelelistele sündmustele. Nüüd läheks ja niidaks hea meelega kasvõi muru! :D
KustutaSellele taimede läbikasvatamisele olen ka mõelnud. Paljud aednikud räägivad, et kui taim ei sobi või ei kasva eeskujulikult, siis on tema koht automaatselt kompostis. No mina ei suuda üldjuhul elusat taime komposti panna. Näiteks oli ühes edevas hostapotis üks roheline segment, urgitsesin ta puhmast välja, aga no kuidas ma vistkan ta ära?!
Sellises seinaäärses peenras saab vist ükskõik, mida troopilist kasvatada. :D Peale kurdlehise ja näärlehise ei õitse mul veel ükski roos ega hakka ka veel niipea õitsema - pungad kõik kindlalt kinni veel.
VastaKustutaMis puutub aina taimede juurde muretsemisse, siis ma pole ühegi unistustetaime aeda toomist kahetsenud. :)
Mina ei kahetse otseselt ka midagi! Vahel lihtsal mõtlen, et kas oleks teist moodi saanud. Aga kõik toodud-istutatud on põnevad ning nende arenguid-kulgemisi on põnev jälgida.
KustutaSeinaäär on üks eriline koht, tõsi! :P
Your sempervivums and grasses are gorgeous Tistou. The collection of hostas surprised me - you have such little ones!
VastaKustutaI also loved Ramonda myconi, it's new to me.
Happy July!
Thank you dear Nadeza! My hosta collection is quite big and holds both, small and big cultivars. I will make a longer post of them soon.
KustutaRamonda is one of the most lovely plant of all plants!
Väga kaunis.:)
VastaKustutaJahe ja vihmane suvehakatus on justnagu hostadele loodud. Muudest aiaelanikest rääkimata.