Rohetäpikud

Eelmise nädala keskpaiku, vahetult enne puhkuse algust, otsustasin teha paar välitööpäeva. Esimene sattus ilusale ilmale, teisel sadas vihma. Viimane oligi tegelikult väljamineku eelduseks - siis on hea näha väikseid konnapoegi!

Aga tol esimesel päeval olid pisut teised eesmärgid. Muu hulgas sattusin teepervedele ja metsaservadesse. Ühel lepavõsaga palistatud sihiäärel kasvas suur laik põldohakaid, mis kenasti roosakaslillasid õienutte täis. Õied omakorda olid aga kaetud kõikvõimalike liblikatega. Kõige enam köitis mu tähelepanu rohetäpikute rohkus - neid võis olla oma kümmekond või enam. Oma suure kasvu ja laugleva lennuga on rohetäpikud väga lummavad. Tavaliselt näeb neid ikka üksiti, harva enam. Seda enam olin vaimustunud nende suurest hulgast.

Telefoniga lummust pildile ei püüa, aga mingi aimduse saab siiski/ Butterflies on thistles 

Peale rohetäpikute oli ohakatel väikeseid koerliblikaid, silmikuid, lapsuliblikaid ja väikeseid kapsaliblikaid. Milline liigirikkus! Tabasin end mõttelt, et kas oleks natuke hullumeelne teha kodu üks ohakapeenar - kui ikkagi liblikatele, siis miks ka mitte?! Või siiski mitte...Tore oleks küll enam liblikaliike aias näha, kuid kuskil on ikkagi ka mõistlikkuse piir.  Eks siis jäävad metsaliblikad metsa ja aialiblikad aeda. Igal juhul oli see üks tore elamus.

Pärast suuri aiapidustusi nädalavahetusel jõudsin lõpuks ka koju, maale. Ja mis ma leidsin eest..?!

Rohetäpikud harilikul punel/ Silver-washed Fritillaries on oregano

Rohetäpikud/ Silver-washed Fritillaries

Kõik nähtud rohetäpikud oleks justkui ühe hetkega minu aeda saanud. Ja rohkemgi veel. Kolmel pune põõsal liblikapeenras loendasin kokku üle 20 isendi. Neid lendles kõikjal, sekka mõned valged liblikad ja kollased, ja paar kirjut kah! Lihtsalt uskumatu! Ja ei olegi vaja ohakapeenart. Piisab mõnest harilikust punest, mis samuti toodud loodusest. Ja kaunis teleekia meeldib neile samuti. Paar portreed tegingi sealtki.

Rohetäpik on liblikaraamatu järgi üsna tavaline liik, kes toitub (röövik) vaarikatel ja kannikestel ning talvitub röövikuna. Lendama hakkab juuli algusest, sega- ja okasmetsade sihtidel, valendikel, servadel ja teedel, septembrini välja.

Argynnis paphia & Telekia speciosa

Argynnis paphia

Rohetäpik on oma nime saanud tiibade alaküljelt/ Silver-washed Fritillary name indicates to undersides of this beautiful large butterfly

Niisiis tuleb vahel imede nägemiseks kodust välja minna ja vahel võivad nad juhtuda päris omal õuel. Teine ime juhtus eile. Mõneti oli see lihtsalt suure ootuse realiseerumine. Olin ju külvanud kevade poole harilikku tilli floksipõõsastele lähemale just selle mõttega, et ehk tuleb pääsusaba uuesti ja muneb oma munad taaskord minu valdustesse. Ja ta tuligi. Tuli siis, kui mina kodus, ja munes minu nähes, et ma ikka teaks, et nüüd ei või tillipõõsastelt võtta enam mitteüks oks - sest sel võib olla hinnaline muna, ja iga roheline lible kulub tulevikus ablastele röövikutele.

Vot sellised lood. Liblikapeenar valmistub suureks õitsemiseks ja peosöömaajaks. Puned juba õitsevad, ogaputked ositi ka. Floksidel on ka esimesed õied lahti. Hiidiisopid on oma sinised küünlad taeva poole sirutanud. Kimalasi on palju ja herilasi ka. Ma pole eales näinud, et nad nii isukalt ogaputkedel toimetaks. Eks nüüd, kui kõik kirsid on nahka pistetud (linnud ja herilased), tuleb mujalt magusat suutäit otsida.

Kimalased teleekiaõitel/ Bumble bees on telekia flowers

Otsi pildilt kimalast!/ Find a bumble bee!

Väikeste kapsaliblikate lemmikud on lavendlid/ Lavenders are favorites for small cabbage whites

Suvised nõgeseliblikad on mustad/ The Maps are black in summer

Sellised tegelased ka/ That kind of creatures too!

Suur liblikasuvi on alles ees ja vaatame, mida põnevat sel veel pakkuda on!