teisipäev, 12. aprill 2016

Meil on mesilased!

Ei-ei, mesilasperet pole me enestele soetanud. Vennas sättis küll eelmisel suvel ühe taru valmis ja pani ka aeda üles, kuid sinna kedagi ei kolinud. Küllap jäime pisut ka hiljaks. Meemesilaste sülemlemised toimuvad ikka suve algupoole. Eks see aasta saab uuesti proovida - nii võib juhtuda küll, et tühja, valmissätitud tarusse mõni heidupere sisse kolib.

Lugu seisneb hoopis selles, et juba aastaid pole meie aeda meemesilasi eriti sattunud, vaid metskimalased. Sellest ajast kui me endi viimane mesitaru nugiste roaks langes, pole meelinde aias näha olnud, sest ka ümbruskonnas teisi mesilaste pidajaid pole. Kui õieti mäletan, siis terve eelmise aasta peale nägin ma vist vaid ühte meemesilast. Pühapäevane soe päikest tulvil kevadpäev tõi aga tõelise üllatuse - varajased õied olid ühtäkki mesilasi tihedalt täis. See oli nii tore vaatepilt. Kust nad küll tulid? Kus on nende kodu? Kas nad leiavad piisavalt nektarit ja õietolmu? Päeva peale ilmus välja ka palju kimalasi, kokku kolmest liigist - niidukimalasi, maakimalasi ja talukimalasi. Mõistsin seepeale, et kui mu aedlemisel pole muud sügavamat mõtet, siis on mõte vähemalt nende väikeste tiivuliste jaoks.

Tulip & Bee
Meemesilind ja tulp/ Honey bee and tulip
Tulpidest avasid oma õied pühapäeval siis ka Tulipa biflora ja Tulipa polychroma. Mesilased maiustasid hoolega neilgi, kuigi meelislilledeks olid õietolmurikkad krookused. Võrkiiristest on kodumesilastel keeruline nektarit kätte saada, küll saavad sellega hakkama suured kimalased.

Tulipa biflora
Kaheõieline tulp/ Tulipa biflora
Tulipa polychroma
Tulipa polychroma
Tulipa pulchella 'Violacea Group'
Kaunis tulp/ Tulipa pulchella Violacea Group
Tulip Bed
Tulbipeenar/ Tulp Bed with first species tulips in bloom
P1010518
Tulbid, krookused, lumikellukesed/ Tulips, crocuses and snowdrops
Selle nädalavahetuse tähed olid ikkagi aga krookused. Sibulapesad on kenasti täidlaseks kasvanud ning moodustavad kirevaid värvilaike peenardes. Krookused on vist ka ainsad kevadised sibullilled, milledega pole mingit meelehärmi olnud. Hiired on õnneks eemale hoidnud. Haigused ei tülita.

Perennials Bed
Püsikupeenar krookustega/ Perennials Bed with spring crocuses
Perennials Bed
Kevade värvid/ Spring colours
Crocus cv
Segi läinud sibulad, ikka ilusad/ Accidentally mixed crocuses
Crocus cv
Puhas valge/ Pure white
Tulipa 'Flower Record'
Crocus 'Flower Record'
Crocus cv
Nime kaotanud, aga lihtsalt imeline!/ Lost label crocus, but very beautiful
P1010569
Püsikupeenar/ Perennials Bed
Mul oli mõte ja soov ära teha paljut selle nädalavahetusega. Tegelikkuses ei jõudnud vist isegi mitte poolt. See tegi lõpuks tuska ja hakkasid keerlema tundmused, et kevad läheb liiga kiirelt, mul on aga liiga vähe aega ja kokkuvõttes ei käi mul jõud enam kõigest sellest üle. Ja siiamaani pole veel grammigi aiamaaga tegelenud. Kunas ja kuidas ma sellega veel hakkama saan?! Õunapuude lõikus jäi kah lõpetamata, sest mul vist õnnestus käärid koos okstega lõkkesse visata (sest kadunuks nad ükshetk jäid) ja teleskoop oksalõikuril katkes tross. Aednik või asi niiviisi.

Ah eks ma tean, et kõigil on need hetked. Need lähevad mööda.
Peenardes on aga ilusaid asju veel!

Iris reticulata 'White Caucasus'
Iris reticulata 'White Caucasus'
P1010583
Iris reticulata 'Blue Note'
Spring irises
Võrkiitised/ Group of Iris reticulata hybrids


P1010573
Kevade rõõmud/ Joys of Spring
Iris winogradowii
Iris winogradowii
Crocus 'Yellow Mammoth' & Iris reticulata 'Harmony'
Crocus 'Yellow Mammoth' & Iris reticulata 'Harmony'
Bulbocodium vernum
Kevadine valevlill/ Bulbocodium vernum
Hepatica nobilis 'Rubra Plena'
Harilik sinilill 'Rubra Plena'/ Hepatica nobilis 'Rubra Plena'
Iris donfordiae & Muscari 'Pink Sunrise'
Iris danfordiae & Muscari 'Pink Sunrise'
Adonis amurensis & Scilla sibirica
Adonis amurensis & Scilla sibirica

25 kommentaari:

  1. Nuidugi on teistel ka nii ja muidugi läheb see üle. Huvitav, et Su aias õitsevad nüüd kõik nagu korraga. Minul on krookused kenasti lõpetamas, võrkiirised ja sinililled õitsevad aga esimesed tulbid ja nartsissid seavad alles nuppe. Ja milleks stressata kui selline ilu vaatab peenrast vastu. Küll lõpuks jõuab kõik ära teha :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see stress tekib tempost, mis peale surub. Pole aega eriti olla ja vaadata. Aga kui seda hetkeks võtta, siis on sellest ilust rõõmu ja rahu küll... seni kuni tegemata tööd jälle kripeldama hakkavad ja liigutama sunnivad.

      Kustuta
  2. Sul on tõesti nii rikkalik seal, ja nii palju õitsejaid...ja ma leidsin jälle mõne, mida enda õue soovida :) Mummide küllatulek on tõesti tore. Aga mis jõudmisse puutub, siis mõistetavad on su tunded...käid ju nii kaugelt, ei saa iga hetk kui soovid õue astuda. Aga samas oled sa palju ju ka jõudnud ja ilus on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh tunnustuse eest!
      Ma olen püüdnud neid väiksed varajasi õitsejaid ikka siia ja sinna pikkida, et oleks kohe varakult värvi ja rõõmu.

      Kustuta
  3. Hea mõte ikka panna kevadlilled kõik üksteise lähedusse, mitte mööda aeda laiali, siis täiendavad üksteist ja aia õitsemine tundub olevat suurem. Sinilill Rubra Plena on üle mõistuse ilus . . . ja kobarhüatsint juba õitsemas!

    Jõudmisega on nii, et kord saab planeeritust vähem tehtud, teinekord jälle rohkem. Eelmisel paaril aastal algas kevad juba veebruaris, oli aega aeda valmis seada maa ja ilm. Sel aastal nii palju aega pole antud. Viljapuude lõikamiseni pole mina selles elus veel jõudnud, nii et ei oskagi seda igatseda. Teooriaid lõikamise vajalikkuses osas on ka nii ja naasuguseid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellele 'Rubra Plenale' tahaks sinist varianti seltsiliseks. Küll oleks ilus! :) Kobarhüatsindi ajas õitsele ikka see soe seinaäär!
      Lõikamise osas võiks tõesti võtta vabamalt ja keskenduda nendele teooriatele, et ei peaks üldse lõikama. Üldiselt ma arvangi, et puul tuleb lasta kasvada oma mõõt täis. Kui on tugevakasvulisel alusel, siis ei ole mõistlik teda sundida kängitsetud kääbuseks. Pisut hõredamaks lõikamine on siiski vajalik.

      Kustuta
  4. Segi läinud puhmast on hea vaadata (vabadus või nagu muu tõug).
    Ühes vanas aiandusraamatus õpetati viljapuude võrseid noaga lõikama... tänapäeval on ka väiksed teravad oksasaed võimelised vesivõsusi puhta lõikega saagima, haav jääb nagu noaga silutud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No vaat siis, pean võtma õpetust ja proovima. Aga seekord oli mul võtta teine paar kääre (korralik aednik ikkagi! :D )ja sain jätkata, seni kuni teleskooplõikur lagunes. Siis andsin alla, sest ega käed ja käärid igale poole ulatu.

      Kustuta
  5. Esimene pilt on üle kõige fototabamus. Mesimumm tulbi kohal. Ka varjudes. Ilus.:) Ja üldse on kevad üks imeline aeg. Kõik need värvid...Sinu külluslikku aeda vaadates tekkis mõte, et jah, võiks neid krookusi, võrkiiriseid ja muid kevadvärve veelgi rohkem olla. Vaja augustikuu plaani võtta vanade sibulapesade laiali istutamine. Millised värvid!:)
    Ükski tulp meil veel ei õitse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See pilt tuli jah kuidagi toredalt välja ja lõi selle postituse peateema.
      Isegi mina mõtlen, et võiks rohkem olla. Ja ma näen isegi oma suhteliselt väikses püsikute peenras sellesk kohti! :P
      Tellimused teele!

      Kustuta
  6. Jagan sinu rõõmu, kui neid pole kaua näha olnud ja välja ilmuvad, see ju puhas rõõm. Kui saad midagi loodusele anda, see teeb rõõmu.
    Oh, pealkirja lugedes ma küll mõtlesin, et nah, võtsidki mesilased :) Mul on ka aias ootetaru, aga õnneks pole keegi sisse kolinud, siis peaks ju nendega tegelema hakkama :) Lugesin kusagilt, et kollane on neile vastupandamatu (siit ka see rapsijama).
    Kui mul aed vahepeal väga kollaseõieliseks läks, siis lohutasin end sellega, et helendab mesilastele :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib-olla tasuks siis ka tarud kollaseks võõbata? Igaljuhul on nüüd põnev, et kumbal ootamine enne ära tasub. Mina saan tegelemise vennasele suunata. Aga taru juures kipuvad nad olema kurjad ja sutsamist ma ei kannata. Niisiis tegelikult ma ka väga ei oota ja piirduks vaid külastajatega, need on rahumeelsed.

      Kustuta
  7. Imeilus, ara kurvasta joudmise yle... Jookse poega, joua poega :) Koik on nii armas, kodu on ikka yle koige.. ka siis, kui miskit vajaka. Ja pane aga vennad ka toole, aiamaal vahemalt :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jajah, küll see poeg ka jõuab! ;)
      Ja vendade osaski on Sul õigus...

      Kustuta
  8. See mesilinnu lend on hea tabamus jah, vari voimendab seda vahvalt :) Ja sellel aedlemisel on ikka hoopis sygavamad juured. Papa Maslow nimetas seda kuuluvusvajadust "social needs" .. Loodusega kokkukuulumist talle pahe ei tulnud. No ja kui ta vaataks Sinu fotopilte ja "ma ise ilutegemist" ta ytleks self actualisation, mis ongi inimarengu eesmark :) Keep going...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No näed, küll on ikka hirmus, kui inimene nii targaks saab! Kohe on igal asjal oma seletus olemas ja võtta! :D
      Going on, steadily!

      Kustuta
  9. Praegu on alles aprilli teine nädal, küllap jõuad veel kõik õigeks ajaks korda. Lihtsalt igal kevadel käib igast aednikust see paanikahoog kord üle.
    Muide, viimasel ajal soovitatakse viljapuid üldse lõigata suve teisel poolel. Äkki ongi kaks ühes, lõikad korraga saagi ka alla :D
    Mida vanemaks aed saab, seda rohkem ilmub sinna kõiksugu tegelasi. Meilegi on tänavu jälle 2 uut linnukest, keda varem pole kuulnud, juurde tulnud. Puud kasvavad pesitsuspaikadeks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui suve teises pooles õunapuid lõigata, siis see stimuleerib kasvu ja võrsed ei valmistu talveks, rohtsed võrsed on õrnad.
      Mina lõikan õunapuid kaks korda aastas; tulemus on küllalt sarnane Asta Kase viisile, ka tema õunapuud polnud kevadel võsude puhmad. Võibolla leiad googeldades tema viisist materjali.
      Mina lõikan suvel enne jaani. Lõikan välja võrasisesed viljatud oksad ja reguleerin võrsete kasvu, ühtlasi on sel ajal võimalik reguleerida ka saaki, kuigi juulivarisemine on veel toimumata. Teise lõikamise teen kevad-talvel, siis teen rohkem üldist kujundust, sest suvel jätan saagiga ja uute viljaokste lootuses oksi kasvama. Nii tuleb 30 aastaselt puult kõigest kaks peotäit oksi; üks kevadel, teine suvel. Ja suvel lõkkekohta pandud materjal on kevadel hea algus lõkkeks.

      Kustuta
    2. Tore et sellised arutlused tekivad! Minule on see kõik kõrvataha panemiseks. Meie puud on ka u 30 aastased. Aga oksi tekib lõkketäite jagu. Mulle tundub, et nad on tugevakasvulistel alustel ja tegelikult nende kasvu vastu niiväga võidelda ei maksakski. Hõredamaks ja ühtlasemaks, seda muidugi. Kuna eelmine kevad jäid aga lõikamata, siis seekord on pisut enam materjali.

      Kustuta
  10. Imeliselt värvikirev kevad on Sinu aias :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Värvikirevus teeb meele rõõmsaks.

      Kustuta
  11. Ohhh, kui palju ilu! Kuidas mina küll oma kakofoonia ka selliseks rõõmsaks saan!?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma arvan, et mul on ikka ka paras kakofoonia. No Tootsi peenar vähemalt - kõike ja läbisegi. Aga see ongi ilus. Ja igale on oma.

      Kustuta
  12. Värvikirev ja mõnus. Sinu juttu lugedes ja pilte vaadates tekkis ka mõte aknast vaadeldavasse istutusalasse tillemaid sibulikke rohkem sisse tippida kõrgete püsikute vahele. Kevadesse on ju värvi vaja :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise ka vahel vaatan ja mõtlen, et mida kõike küll see väike püsikupeenralapp sisaldab ja üleval pidada suudab. Aga mulle paistab mõni laik mõne kevadise õitseja jaoks veelgi! :P
      Kevadesse on kindlasti värvi ohtralt tarvis!

      Kustuta