Sügisnoppeid

September kihutab tuulte tuhinas oma lõpu poole. Nüüd võib küll juba kindlalt väita, et sügis on käes mis käes. Ja kuigi mingil hetkel tundus, et sügisvärvid jäävad sel aastal olemata, sest puude lehed kippusid juba otsas pruuniks-krõbedaks kuivama, siis nüüd on hakanud ka värve tulema. Lõuna-Eesti kuplid olidki nädalavahetusel juba kuldsetes toonides.

Värvi tooja, kolmapäevaöine öökülm, viis paraku samas minu kirevad eksoodid. Mitte küll täielikult, näpistades peamiselt pealt õisi ja ülemisi lehti. Mis tähendab, et külm oli õhus ja mitte maapinnal. Ilu on siiski läinud ja hooaeg selleks korraks läbi. Jätan daaliad-kannad veel mõneks nädalaks maha, et anda neile aega puhkerežiimile üle minna.  Ka aed tervikuna on puhkusele sättimas. Aktiivne kasv ja õitsemine on lõppenud. Vaid mõned lamedalehised ogaputked punnitavad veel uusi õisikuvarsi. Esimene külm neid küll ära ei võtnud, kuid õitsema minna neil ilmselt ei ole määratud. Mõni õieline värvilaik siin ja seal siiski veel on. Ja need rõõmustavad ennekõike hiliseid kimalasi.

Hydrangea paniculata 'Diamant Rouge'

Hiidiisop 'Black Adder' läheb ajas aina paremaks/ Agastache 'Black Adder' is getting better and better despite first frosts

Hilistele kimalastele on kõige atraktiivsemad hetkel hiidiisopid 'Black Adder' ja erinevad kukeharjad. Punaselehised alustasid õitsemisega juba kesksuvel, nüüdseks on lisandunud ka sügisene klassik 'Herbtsfreude'. Kui looduses on õisi väheks jäänud, muutuvad hilised aiataimed kimalastele eriti väärtuslikeks toiduallikateks.

Olen väga üllatunud, et juba aprillis meie maja vundamendi õhutusavade kaudu põrandaalustes kodu leidnud kaks maakimalase peret on ikka veel aktiivsed. Mitte muidugi nii, nagu suvel, kuid vanade kodude vahet lendasid veel nii viimased töölised kui uued suured kuningannad, kes peaksid peagi talvituspaigad leidma, et kevadel elu edasi viia.

Hokkaido kukehari/ Sedum cauticolum

 

Sedum telephium 'African Sunset'

Sedum 'Herbstfreude' ('Autumn Joy')

Ka hääbumises on ilu ja õieilu hääbumine kannab endas ju tegelikult uut elu. Kõik need toredad seemnepead,-kerad ja -sabad jäävad meenutama möödunud suve ning kindlasti rikastavad talvist aeda. Nii mõnigi suleline külaline võib neist leida kõhutäidet, putukad-mutukad peavarju.

Punased ja kollased siilikud/ Yellow and purple seed heads of Echinaceas

Buddleja davidii 'Black Knight' & Berberis thunbergii 'Orange Rocket'

Monarda toredad seemnepead/ Beautiful seed heads of Monarda 'Pink Lace'

Floks 'Blue Paradise' oli esimene ja jääb ka  viimaseks flokside seas/ Phlox paniculata is the only one which still carries on

Täiesti hullumeelse hoo on sisse võtnud lillherned. Kui kõrvalt võttis lattoad külm ära, siis need õlimitsevad õierohkemalt kui terve suve vältel. Inglise aednikud räägivad, et lillherned on kõige võimsamad ja kaunimad siis, kui need külvata ja ette kasvatada juba sügisel ning siis ületalve hoida külmavabalt kasvuhoones. Arvan, et tänu pikale suvele olen saavutanud umbes sarnase efekti - pikema kasvuperioodi. Kui augusti lõpul korra tundus, et õitsemine on läbi, siis nüüdne pilt ületab kogu varasema. Terve põõsas on kattunud värkete võrsete ja õievahuga.

My sweet peas look better than ever!

Reedel maale sättides, märkasin linnas Skoone bastioni kandis pääsude parve. Ma ei mäleta, et oleksin neid kunagi nii hilja näinud. Ilmad on aga neile soodsad olnud ja ju pole olnud põhjust varasemaks lahkumiseks. Kodumail oli nädalavahetus aga linnuvaikne. Vaid rongad patrullisid metsa ja põllu kohal ning lendasid mänglevalt tugevates tuulepuhangutes. Kuid pühapäeval õhtu eel lendas üle kaks hiiglaslikku haneparve - selge märk, et külmem ilm on siiski saabumas.

Krookused ja võrk-iirised on saanud tagasi mulda. Mõned uued huvitavad lumikellukesed samuti. Oma järge ootavad aga veel tulbid ja hüatsindid. Ilm pidi pidama ja loodetavasti saavad tuleval nädalavahetusel ka nemad maha. Toimetamisi veel on.


Summary: Autumn clippings

September has come to its end and one could firmly say that autumn is in full swing now. And even though it promised to be rather colourless, the first frosty night has brought a change. All the acers that tended to turn brown in mid-September are picking up bright shades these days.

This first frost last Wednesday however, snapped off my summer exotics. All my cannas and dahlias are frost bitten, not completely gone but the beauty is ruined. I will leave them to soil for a while to get ready for winter dormancy. In a week or two I will dig them up and store in cellar. And the garden in whole is starting to set on rest. Growth has stopped and most of the blooms are over. Some splashes of colour can still be found. Bumblebees are especially happy about the late blooms.

Currently most attractive plants to bumblebees are agastaches and sedums. Both carry on until late fall and provide nectar which is more difficult to find in wild. Nothing blooms on our meadows and forests that late. Thus gardens and nectar rich plants become extra important food source. I can see it clearly in my garden. These late blooms are really needed, as bees feast on them even on cloudy days and temperatures less than 15 degrees in Celsius.  

My sweet peas however, have gone absolutely mad! They look better than ever! And even if they looked bit worn out in late August, then now they have new growth and blooms all over. I've read some advices to sow sweet peas in autumn and overwinter in greenhouse to have the maximum growth and blooms next year. In our climate, it is impossible, but with such a long and warm growing season I think I've achieved something equally similar!

On last Friday I saw some swallows. I haven't seen them so late in Estonia. On Sunday evening however, there were flocks of migrating goose in the sky, so colder days must be close. I have planted all my crocus and Iris reticulata bulbs, but still have tulips and hyacinths to dig in. Next weekend is predicted to be nice so I can finish up my autumn works.