reede, 28. juuni 2013

Pürenee ramonda - Ramonda myconi

Sellel aastal õnnestus mul pildile püüda vaid viimane pürenee ramonda õis. See viimane oli kõige väiksemal taimel. Suuremad-kiiremad-tublimad olid oma õied juba varem avanud ja pildistmise hetkeks ka oma agarusega ilu lõpule jõundnud. Niisiis panen siia selle ainsa ja räägin loo ikka ära, kui toreda taimega on tegemist on.

Ramonda myconi
Pürenee ramonda - Ramonda myconi
Oma ramonda sain ma Tiialt kingituseks ja juba mitmeid mitmeid aastaid tagasi. Tiia on mulle ikka taimi kinkinud, selline tore päikese kild nagu ta on. Mina ei teadnud sellisest taimest midagi ning ei sedagi, miks Tiia mulle just selle valis. Aga ramonda sai istutatud kiviktaimlasse ja nii, nagu Tiia õpetas - rohkem varjukülge ja kallakule. Minul ta siiski päris kallakule ei saanudki, lihtsalt kivide vahele tegin talle pesa ja hästi seal ta end ka mitmed aastad tundis, sest õitses igal kevadel kenasti. Vahepeal sai taime jagatud ja nüüd on neid kokku neli, eelmisest suvest ka uues peenras.

Minu arvates on tegemist aga täiesti hämmastava taimega. Esiteks muidugi kasvõi see, et üks "aafrika kannike" võib üldse õues ja meie kliimas kasvada. Aga nii sarnased nad ju just ongi, ja üpris lähedalt sugulased pealekauba. Mis aga kõige märkimisväärsem, on selle pisikese taime visadus. Olen paaril korral sügavalt ahastusse ja kurbusesse langenud, leides taimekese eest täiesti pruuni ja kuivanuna, sõna otseses mõttes väliselt surnud kägarana. Ma ei tea, mis instinkt mind neil kordadel küll seda surnud ollust veel kastma pani, aga kõigil kordadel kui ime väel oli taim järgmiseks hommikuks oma rohelise ja pringi olemise taastanud. Eks siis selliseid olukordi võib ette tulla tema kodupaikadeski. Mina siiski sellised shokke väldiks... kuigi nüüd olen juba pisut targem ja kogenum. Ehk Tiia juhtub nüüd lugema ja näeb, kuidas tema kink ikka jätkuvalt tublilt õisi paotab.

Ramonda
Ramonda 2005. aastal/ Ramonda myconi back in 2005
Summary: Pyrenean violet - Ramonda myconi

This Spring I had an idea to make some new pictures of my Pyrenean violets, as I replanted them last Summer and they were setting to bloom nicely. But like I said in my previous post, everything blooms in minutes this year and so my plan failed. I was late. It was only the latest bloom on very tiny plant that was caught and is presented on first picture. So I added another pic from 2005 with the original plant that I got as a gift, now divided to four plants.

Pyrenean violet is an amazing plant in my opinion. Not only its similar look and relationship with African violet, which is common and much loved house plant (and can you imagine them growing outside!?) but also its amazing ability to survive rough times. I have found it several times turned to complete dry, wrinkled brown mush and being devastated about my loss. However, it has always returned shortly after watering to green tight rosette. What a blooms, what a behavior, what a plant!

3 kommentaari:

  1. Armas lill, aga mul kahjuks ei olnud talle head kohta, kiratses vaid ja kinkisin ta heale sõbrale, usun, et kui paljunema hakkab, saan omale ka ühe ja lähen uuele katsele

    VastaKustuta
  2. Uhke taim ja lugu oli ka sinna juurde põnev lugeda!

    VastaKustuta
  3. Armas ja äärmiselt lummav taim. Ma arvan, Milda, et asi pole kohas, ta vajab kergelt aluselist pinnast

    VastaKustuta