Olen siia kirja- ja pildiridu riputanud juba kaks kuud, kuid pole veel rääkinud oma mängumaadest ega lemmikkannidest. Ilmselt on igal taime- või aiandushuvilisel oma kired või erilised lemmikud, kes mõnevõrra enam tähelepanu saavad ja hinge värisema panevad, kui mõni uus liik või seninägematu varieteet silmapiirile ilmub. Minu esimene ja ilmselt kõige selgem (ja siiani ikka jätkuv) kirg oli ja on mägisibulad, ühed kummalisemad ja mõnes mõttes ebataimelikumad taimed üldse. Nad justkui pigem oleks üldse mingi omaette eluvorm. Ei taim ega loom, mägisibul. Ladina keeles on mägisibulale antud nimeks sempervivum - igavesti elav. Surelikus maailmas tähelepanuväärne staatus! Ei taimedele ega loomadele pole sellist õnne antud.
Nii üllatav, kui see ka pole, saabusid mägisibulad mu teadvusse võrdlemisi hilja. Olin küll lapsepõlves neid Kommimamma aias näinud, kuid kuna seal oli neid vaid väike pesa, siis polnud mõeldavgi, et sealt mõni ka mulle saada võiks. Muid taimi julgesin ma Kommimammalt küsida küll. Siis aga aeg läks, lapsepõlve peenar rohtus ja ka mägisibulad ununesid, kuna minu teele nad kuskil mujal vahepeal ei sattunud, vaid alles siis, kui läksin Räpinasse. Räpina ilmselt on minust üldse suuresti loonud selle inimese, kes ma täna olen, kuid sellest võib-olla kunagi mõni teine kord. Kuid Räpina tõi uuesti mu teadvusesse siis ka mägisibulad. Sest neid kasvas seal vana söökla ees kivipeenras; ja tavaliste roheliste kõrval lisaks minu jaoks seninägematutes sinakates-hallikates toonides. Seal saidki esimesed pojukesed tasku pistetud ja koju toodud. Nii pole küll ilus ja ehk ka õige, aga ikka tehakse. Mis teha, nii ära tehtud olin. Siiani.
Ma ei hakka hetkel lisama pilte kümnekonna aasta jooksul peetud mägisibulapeenardest ja kollektsioonidest, kuigi see võimalik oleks ja mõni seda isegi põnevaks pidada võiks. Tahtsin tegelikult vaid viimaste piltide toel näidata mägisibulate värvi- ja vormirikkust, lõputuid nüansse, mis iga sordi unikaalseks teevad. Ja sorte arvatakse olema üle 4000.
Viimane 2012. aasta suvel rajatud peenar sisaldab umbkaudu 50 erinevat mägisibula aedsorti, lisaks mõned liikide lokaalvormid ja leviisiad. Värvide pillerkaar algab juba varakevadest ning on pidevas muutumises sügiseni välja. Ehk ka seetõttu on nad nii paeluvad oma olemuselt.
Nii üllatav, kui see ka pole, saabusid mägisibulad mu teadvusse võrdlemisi hilja. Olin küll lapsepõlves neid Kommimamma aias näinud, kuid kuna seal oli neid vaid väike pesa, siis polnud mõeldavgi, et sealt mõni ka mulle saada võiks. Muid taimi julgesin ma Kommimammalt küsida küll. Siis aga aeg läks, lapsepõlve peenar rohtus ja ka mägisibulad ununesid, kuna minu teele nad kuskil mujal vahepeal ei sattunud, vaid alles siis, kui läksin Räpinasse. Räpina ilmselt on minust üldse suuresti loonud selle inimese, kes ma täna olen, kuid sellest võib-olla kunagi mõni teine kord. Kuid Räpina tõi uuesti mu teadvusesse siis ka mägisibulad. Sest neid kasvas seal vana söökla ees kivipeenras; ja tavaliste roheliste kõrval lisaks minu jaoks seninägematutes sinakates-hallikates toonides. Seal saidki esimesed pojukesed tasku pistetud ja koju toodud. Nii pole küll ilus ja ehk ka õige, aga ikka tehakse. Mis teha, nii ära tehtud olin. Siiani.
Ma ei hakka hetkel lisama pilte kümnekonna aasta jooksul peetud mägisibulapeenardest ja kollektsioonidest, kuigi see võimalik oleks ja mõni seda isegi põnevaks pidada võiks. Tahtsin tegelikult vaid viimaste piltide toel näidata mägisibulate värvi- ja vormirikkust, lõputuid nüansse, mis iga sordi unikaalseks teevad. Ja sorte arvatakse olema üle 4000.
Viimane 2012. aasta suvel rajatud peenar sisaldab umbkaudu 50 erinevat mägisibula aedsorti, lisaks mõned liikide lokaalvormid ja leviisiad. Värvide pillerkaar algab juba varakevadest ning on pidevas muutumises sügiseni välja. Ehk ka seetõttu on nad nii paeluvad oma olemuselt.
 |
| Sempervivum bed |
 |
| Sempervivum bed |
 |
| Sempervivum bed |
 |
| Sempervivum bed |
 |
| Sempervivum bed |
 |
| Sempervivum bed |
 |
| Sempervivum bed |
Summary: Fifty shades of Sempervivums
Probably every gardener has his or her favorite plants and passion to collect them, more or less. Mine are houseleeks, or sempervivums in Latin. Sempervivums felt very unique and special from the very first moment I saw them. And I fell for them immidiately. It is rather difficult for me to describe why I like them so much, but maybe because they are so small and different from regular plants. For me, they are like separate life form, apart from plants and animals, living for ever - semper vivum!
In this post I won't fall any deeper to my passion for those wonderful creatures. I just want to give you some idea about the variability of shapes and colours among this family. Last year I planted a new bed with about 50 different varieties. Ever changing colours add an interest troughout a year.
In this post I won't fall any deeper to my passion for those wonderful creatures. I just want to give you some idea about the variability of shapes and colours among this family. Last year I planted a new bed with about 50 different varieties. Ever changing colours add an interest troughout a year.
 |
| Some close ups: from leftp - 'Blaukraut', 'Ohio Burgundy' & 'Silver Song' |
 |
| From left - 'Blue Bird', 'Seeröschen' & 'Alesia' |
 |
| From left centre - 'Smilie ' (fresh green), 'Gargamel' & 'Blue Bird' |
 |
| In front from left - 'Belladonna' & Sempervivum tectorum decoloratum ex CULAZ |
Oo, meid lasti varandusekambrisse. Kõik rubiinid, briljandid ja hõbe avavitriinis vaatamiseks välja pandud.
VastaKustutaMa loodan, et tegemist ei ole saatusliku veaga! :D
KustutaVarakamber tõepoolest ja kui hea elupaik neile veel loodud on.
VastaKustutaNad on tõesti ühed imelised olevused. Ka minu esimesed oli just mägisibulad, kelle botaanikaõpetaja peale kooliaia kohustuslikke rohimistunde ühe algklassi plika pihku poetas. Olin siis nii uhke, sest teised miskipärast sellise õnne osaliseks ei saanud.
On olnud aegu, kus mul pole üldse aeda olnud, seega ka taimi mitte. Aga kui lõpuks siiski avanes aiaks võimalus, olid jälle selle esimesed asukad just mägisibulad. Neid pole just vähe, aga enamuse nimedest võtsid harakad oma lendudele kaasa, aga ega see neid halvemaks muuda, elavad sõbarlikult koos kaktustega samuti kivimäe kallakutel
Nimesid on hea teada, aga minu eesmärgiks pole võimalikult suur sortide number kuskil vihikus, vaid meeldivate värvide ja vormivariatsioonide olemasolu. "Räpina sinine" on mulle sama tähtis kui iga teine peenike nimeline Euroopast või nimetu kuskilt aiandist. Kõik on kallid ja väärtuslikud. Hetkel poputan ühte nimetut, kellest eelmisel kevadel jäi järgi vaid paar elusat lehte. Lehed võtsid küll juured alla, kuid taim sai vaid ühest. Seegi na hädine ja viletsakene, siiski elas talve üle ja polnud suuremat rõõmu tema jällenägemisest, et elus!
KustutaTuttav kõigis varjundites :) Mulle meeldivad nad ka üliväga. Sordinimedega on mul kehvasti. Määrata oskan vaid mõnda, aga minu aias pole see nende puhul ka eesmärk omaette, ma ei raatsiks neist loobuda.
VastaKustutaMina ei ole ka loobunud ühestki vabatahtlikult. Ma reeglina ei ole suutnud ära visata ka ühtegi tütartaime. Küll ei meeldi mulle neid sassi ajada - iga sort, ka nimetu, peab olema eristatav. Mingi kiiks ikka! :D
KustutaSu blogi päises teiste lillepiltide vahel on ka üks mägisibula foto, on ju? See värv, ongi selline olemas või?
VastaKustutaJaa, päises on mägisibul 'Tesoro' Saksa aretajalt Volkmar Schara. Värv ongi selline, suve teises pooles. Väga eriline ja kõrgelt hinnatud sort. Saksa entusiastid ikka valivad lemmikuid igal aastal ja mu meelest on 'Tesoro' sageli top 10-es.
Kustuta