Aiandus ei ole nõrganärvilistele!

“Aed on suurim õpetaja. Ta õpetab kannatlikkust ja hoolivust.” – Gertrude Jekyll

Me teame mitmeid arvamisi ja ütlemisi aia ja aianduse kasulikkuse osas. Küll parandab see meelt ja keha, küll lisab ka eluaastaid. Ja tõsi ta on, aed võib pakkuda lõpmata sügavaid positiivseid emotsioone... aga ka painavat frutsratsiooni. Kes poleks kogenud kõige kallima taime kahjurite roaks langemist või sootuks ootamatut lahkumist?! Ilma vempe või aastaaegade tempe?  Tänane positus on ajendatud viimase aja raksustest.

Alustan põuast. Põud aprillikuus kõlab naeruväärselt. Mis põud see saab olla, kui kuu-poolteist tagasi sulas alles kogu talve lumi ja vahepeal on võib-olla isegi vihma sadanud. Aga talvelumi oli meil õhuke ja õhuline. Sadaski korra, jaanuari alguses u 20 cm ja kõik. Sulas märtsi alguses ja peale seda on tulnud mõni kübe vihma, kuid tõesti mõni kübe. Viimastel nädalatel mitte midagi. Pindmise juurestikuga väikesed taimed, kes möödunud hooajal istutatud, juba kannatavad kuivuses. Ka sügavama juurekavaga taimed on madalamad, väiksemad kui tavaliselt. Räägin neist, kes muidu kevadel kiiret kasvu näitavad. Kastsin uusi varjupeenraid, sest need on küll õunapuude varjus, kuid lõõtsuvate tuulte kuivatada. Meil on kevadpõud.

Öökülmad. Pole selle aja ja aastaaja kohta midagi imelikku, aga kui on kuiv ja päikeseline ning päeviti tõuseb temperatuur sageli +15 +16 kraadini, siis see on probleem. Sest soe ärgitab hilisemaid külmahellemaid taimi kasvama, öökülm aga näpistab tärkavad võrsed. Ootasin oma roheõie tärkamist kui kevade suursündmust ja see tuli, need tumedad-tumedad tõusmed, et siis järgneval ööl juba miinuskraadides süsimustaks kõrbeda. Samal ööl tuli külm sisse ka kasvuhoonesse, kus Euroopast lopsakana saabunud taimed varjul. Vahakübar ja hiina rohthortensia külmusid täielikult. Krt, krt!

Kahjurid. Vesirotid sõid peenratäie peenemaid flokse. Sellest juba kord kirjutasin. Aga haavad veel ei parane.

Ja siiski, olen ma lõpmata tänulik selle huvi ja selle pühendumise eest, tänulik iseendale, et seda kõike teen, ja kirumise vahele väga ka naudin.

Õrn ülane/ Anemone blanda 'Violet Star'

Postituse tasakaalustamiseks nüüd taimedest, mis tõeliselt hästi edenvad ja paljunevad. Õrn ülane ei ole meie aedades kuigivõrd levinud taim. On teda ka hinnatud selliseks piiripealseks, sest looduslikud levilad on meist oluliselt lõuna pool - Balkani ja Türgi aladel, Lähis-Idas. Meie aias on taim aastaid püsikupeenras kasanud ja sealt laiali levinud. Hüpanud teistesse peenardesse ning rännanud ka murusse ja allee puude alla. Möödunud sügisel istutasin mõned uued peenemad sordid lisaks, nagu ülal 'Pink Star'.

Algne punt õrnu ülaseid 'Blue Shades'/ The original patch of Anemone blanda 'Blue Shades'

Seemikud on levinud kaugemale puude alla/ Seedlings of Anemone blanda can be found further under the trees.

Nad on ka samblases murus, prini puu varjus/ They can be found also in mossy grass under the pear tree canopy. 

Anemone blanda 'Blue Shades'

Anemone blanda 'Violet Star'

Anemone blanda 'Blue Giant'

Üpris sama radu rändavad aias koos õrnade ülastega kirgaslilled. Samuti üks pakk kunagi püsikupeenrasse istutatuna on nad nüüd levinud üle kogu peenra, alleepuude alla, aga mõne üksiku taime võib leida juba ka hoopis teiselt poolt maja, õunapuude all. Imetlen vanu aedu, mis on varakevadiste lillede poolt üle võetud. Meil siis võiks need kunagi olla lumikellukesed, õrnad ülased, kirgaslilled, siniliiliad (ime, et nad pole kiiremini levinud), kevadkrookused ja muidugi sinililled. Ja äkki ka tulevikus koerahambad? Sulevi koerahammas on küll külvanud paljulubavalt. Ja samaga saab hakkama Krõlovi koerahammas.

Sulevi korahammas on ümbritsetud seemikutest/ Erythronium sulevii surrounded by its seedlings

Krõlovi koerahammas/ Erythronium krylovii

Jaapani koerahamba massilist paljunemist vist karta ei ole. Esimese taime õitsema jõudmine ise võttis juba viis aastat. Lisaks istutatud taimed õitsevad küll esimesel kevadel, aga ilmselt on ainuüksi õnn, kui saab nautida nende olemasolu edaspidigi. 

Jaapani koerahammas/ Erythronium japonicum

Erythronium japonicum

Erythronium japonicum

Ka harilik koerahmmas edneb tasapisi, kuigi võttis ka aega kohanemiseks.

Harilik koerahammas/ Erythronium dens-canis 'Frans Hals'

Pool-täidisõieline harilik koerahammas/ Semi-filled Erythronium dens-canis 'Moerheimii'

Siberi koerahambad õitsemise lõpusirgel/ Erythronium sibiricum before withering

Õitseb sinilille muru/ Blooming Hepatica grass along with Eranthis cilicica

Omas peenras levivad hästi ka laialehised kobarhüatsindid, mis võiks olla tolereeritav. Liiga hästi levivad aga tulbipeenras mingid muud kobarhüatsindid (ilmselt armeenia kobarhüatsint) ja see käib pisut närvidele. Nad tulevad nagu muru, oma suure lehemassiga!

Laialehine kobarhüatsint/ Muscari latifolius

Muscari latifolius

Omas peenras külvab päris hästi ka pisiputk, mis on armas!

Pisiputk/ Haquetia epipactis

Tema kirjulehine sort 'Thor'/ Variegated form of Haquetia epipactis 'Thor'

Pisiputkede kodupeenar/ Home bed of Haquetias 

Ahjaaa, ja muidugi võiks kord meie aia täita ka lõokannused. Esmalt meelitan ma neid meie õunapuude all. See on kaunis, eriti õhtupäikeses.

Lõokannuste hübriidid/ Hybrids of Corydalis 

Koos koerahammastega/ With dog tooth violets

Mul poleks ka selle vastu, kui lumeroosid külvama hakkaks... ühes Inglise videoblogis nimetati neid muide potentsiaalseteks nuhtlustaimedeks! Selline kollane nuhtlus mulle sobib!

Helleborus 'Harvington Single Yellow'

Helleborus 'Harvington Single Yellow Golden Nectaries'

Radde püvilillede metsistumist vist pole ka karta... pigem tuleb tunnistada, et viiest taimest on sel aastal alles neli. Ehk üks võttis lihtsalt puhkeaasta. Nad võivat seda teha. Aga nad on ilusad!

Radde püvilill/ Fritillaria raddeana

Fritillaria raddeana

Ja nii ma siis nüüd ootan vihma. Ja öökülmade taandumist. Ja rottide ... Aga tulla võib veel lundki!

Aedniku elu!