reede, 6. juuni 2025

Kullerkupud ja seaherned

Kullerkuppude nägemine looduses on minus alati teatavat elevust tekitanud. See algupärane tunne pärineb muidugi lapsepõlvest. Minu lapsepõlves olid kohtumised kullerkupuga aga harvad, sest päris kodu lähedal neid ei kasvanud. Seda erutavamad olid need harvad kokkujuhtumised - suurte kollaste lilledega. Kollane värv oli mul samuti lapsepõlves lemmik. Huvitaval kombel nüüd peab teda aias mõõdukalt olema, või isegi pigem vähe. Meeldivad helekollased ja kahvatud toonid. 

Kullerkuppude käsi ei käi tänapäeval hästi. Vanad niisked heinamaad ja luhad kasvavad kinni, heina neil enam ei tehta. Kogunev kulu ja vana hein aga taimele ei meeldi. Neid paiku, kus ma lapsena lilli looduses nägin, enam sellisel kujul polegi - on võssa kasvanud või suisa metsastunud. Kullerkuppe seal muidugi enam ei ole. On aga üks ürgoru luht, otse siit üle põllu, kus kullerkupud kasvavad endiselt.  Keegi seal muidugi heina ei niida. Pole vähemalt 40 aastat niitnud. Võib-olla vanadel aegadel, kui olid veel talud ja loomad... aga taimed on püsinud ja püsivad. 

Trollius europaeus
Kullerkupp/ Trollius europaeus, local pale form

Niisiis saavad vahel kullerkupud ka vanas kulus ja päris kõrges heinas hakkama küll. Vähemalt siin. Luhal kasvavad harvalt ka põõsad, kuid puid õnneks pole tulnud. Loodetavasti jääb see nii ja kullerkuppudele jääb siinne pelgupaik. Lähiringkonnas ma ühtegi teist kasvuala ei teagi.

Trollius europaeus
Kullerkupud luhal/ Globe flowers on nearby meadow
Trollius europaeus
Kullerkupud/ Trollius europaeus
Trollius europaeus
Kollane välu/ Yellow meadow
Trollius europaeus
Kullerkupud/ Globe flowers
Trollius europaeus
Luhal/ On the meadow
Trollius europaeus
Kullerkupp/ Trollius europaeus

Teismelisena tõin ma ühe kullerkupupuhma koduaeda ja istutasin päikselisse majaserva - kaugeltki mitte kõige sarnasematesse tingimustesse võrreldes niiske luhaga. Aga see puhmas on alles ja elab siiani kenasti, juba ligi 30 aastat! Kullerkupp võib olla pikaealine taim.

Mõned taimed tõin ma jälle kolm aastat tagasi, kui avastasin luhalt kolm kahvatut isendit. Kaks taime neist istutasin aeda, taustaks paar tavalist kollast. Seekordesel käigul leidsin taaskord mõned valkjad taimed, uutes kohtades. Näib, et see on omane sellele populatsioonile. Võib-olla annavad heledaõielised samade omasustega järglasi.

Trollius europaeus
Hele vorm tavaliste seas/ Pale form among regular yellow
Trollius europaeus
Kullerkupp/ Trollius europaeus
Trollius europaeus
Teine taim/ Another pale one
Trollius europaeus
Ja kolmas, kes märkab/ And third, who can find?!
Trollius europaeus
Õhtu luhal/ Evening on meadow
Teine taimelugu viib sama päeva hommikusse. Siis pildistasin kevadisi seaherneid meie sisseõidutee otsas. Ka neid mäletan ma juba lapsepõlvest - olid teistmoodi lilled ja kuskil mujal neid polnud, vaid meie tee ääres, tammemetsa all. Tol ajal oli seal justkui vaid üks puhmas, ja seda niiviisi aastaid. Kuid tänaseks päevaks on taim mitmetele ruutmeetritele laienenud ja ka üle tee hüpanud. Olen kevadisi seaherneid leidnud nüüd ka mitmesaja meetri kauguselt, kus neid varem kindlasti ei olnud - nii tekivad asurkonnad!
Lathyrus vernus
Kevadine seahernes/ Lathyrum vernus
Lathyrus vernus
Kevadine seahernes/ Lathyrus vernus
Lathyrus vernus
Metsa all/ Under the oak forest canopy 
Lathyrus vernus
Sinetab!/ Bluish
Lathyrus vernus
Kevadine seahernes/ Lathyrus vernus
Mulle ei meenu, et oleksin noorena tahtnud seahernest aeda istutada. Kuidas sa ikka seda ühtainumast taime ära võtad sealt, kust ta on valinud olla. Pole ka hiljem proovinud, kuid nüüd võiks ühe parema eksemplariga katsetada - tuua ta seltsiks Siguldast saadud roosaõielisele eksemplarile. 

Sellised taimed sellest kevadest, pildistatud 25. mail. 

2 kommentaari:

  1. What a lovely Trollius meadow! Luckily they can also grow in borders. I have some pale yellor ones, like your wild form – they are very attractive and just starting to flower.
    We also have wild Lathyris vernus here on the island where I live – by a former chalk quarry, in a dry wood. I transferred one plant to my garden and it grows happily under an ash tree.

    VastaKustuta
  2. Kullerkuppudel on tõesti mingid maagilised võimed. Minugi hinge on jäänud need lapsepõlvest. kevadeti sõitsime perega kord ühte kord teist lille avastama. kasvukohad olid enamasti samad aga vahel avastasime ka uusi. Kullerkupud, pääsusilmad, sinililled (alati lelletütre sünnipäeval Elva siis veel külje all. Vahel harva olid sinililled õitsed ja pidime ülastega leppima. Seaherned on mul mõlemad, nii liik, mis on imeilus kuigi natuke metsik(oma viga kui õigel ajal nende külviindu ei pärsi) . Roosaõieline pole veel külvama hakanud. Sel aastal avastasin, et roosaõieline on mulle rohkem meeldima hakanud. Oh, seda heitlikku ja reetlikku südant :D

    VastaKustuta