neljapäev, 26. juuni 2025

Vahel ei oska, ei mõista

See kevad on teistsugune. Ilm on teine, aeg on teine ja mu enda tähelepanu on olnud mujal - keskendunud koolitööle ja seetõttu on mitmed aiatööd jäänud tahaplaanile. Mõnes mõttes pratatamatus ja prioriteetide seadmise küsimus. Kindlasti on paljud sellega kokku puutunud ja mõistavad. Õnneks aial endal on teatav puhverdusvõime ja ei lähe käest hetkega. Ma veel hetkel loodan ja usun, et saan asjad taas järjele ja korda. Umbrohtu on, aga see ei ole veel üle pea, peenraservad on karvased, aga need saab veel sirgeks ja siledaks lõigata. Mõned hädalised taimed ümber istutada. Mutid saab kätte, aga kas ka vesirotid? Vähemalt mingi kontrolli alla? Mis puudutab iluaeda ja taimi, siis sellega ma saan hakkama, aga tarbeaia osas on mu mõistus otsas.

Siiani olen maha teinud vaid kartuli ja sibula. Ja istutanud daaliad. Muud ei midagi ja ma pole kindel, kas ma üldse midagi veel panen. Ma ei mõista oma maad ja mulda. See on sel aastal nii märg, nii tihe ja nii paakunud, et see on täiesti võimatu. Täiesti töödeldamatu. Daaliaid istutasin nagu plastiliini sisse. Pealt kivikõva ja tükkis, alt plastiline murenematu mass. Kõik see võtab tuju nii ära, et ei taha midagi teha. See meie maa ja muld seal põllulapil on erinevatel aastatel olnud väga eriilmeline. See on olnud ka ideaalselt mure ja kobe, hakka või ise selles kasvama. Aga on ka varem olnud tükkis ja murenematu. Nüüd siis jälle. Ja ma ei tea, millest see sõltub ja milline on minu kui harija osalus selles. 

No on savimaa, see on peamine. Sõnnikut on saanud, aga mitte igal aastal ja võib-olla mitte piisavalt - see võiks mõjutada orgaanika sisaldust ja sõmerust. Samas olen lasknud sisse künda igal sügisel sügiseseid lehti. Lisab ju orgaanikat?! Või segab hoopis mulla niiskusreziimi ja vee liikumist mullas? Palju rohkem küsimusi ja peaaaegu mitte ühtegi vastust. Enam kui kümme aastat selle lapiga tegelemist ei ole mulle õpetanud mitte kui midagi. Või olen ma kehv õpilane? Ei kuula? Ei märka? Eks sedagi.  

Oma osa on ilmselt pehmel ja vesisel talvel. Ja oh kui vesisel kevadel - nii mais kui eriti juunis. Jaanikuul on olnud loetud päevad, kui ma üldse jalaga sellele maale olen saanud astuda. Hetkel jälle ei saa, ei paistagi seda aega, kunas saaks, sest vagude vahel lainetab vesi. Jaanipäeva sajud. Ma juba väga suure huviga ootan Ilmateenistuse kuukokkuvõtet juuni kohta - kui palju siis meie kandis seda vihma maha sadanud on? Ikka 20 mm kaupa pea iga sadu, ja neid sadusid näib olema olnud lõputult.  

Et see kole jutt vähe ilusam paistaks, panen piltidele ikka ilusaid asju. Taimi-vaateid juunist enne jaanipäeva.

Iris germanica 'Flavescens'
Sirdunkollane iiris on üks armas taim. Tubli ja tugev, lehed alati terved/ Iris 'Flavescens' is lovely iris, healthy and strong grower.
Iris germanica 'Flavescens'
Iris 'Flavescens'

Sidrunkollane iiris on lapsepõlve aiast. Seega oluline. Väga oluline. Imeliselt tugev ja terve taim. Tahab kasvada muidugi täispäikeses, aga õitseb ja saab hakkama ka täisvarjus. Meil on teda u 2 m läbimõõduga laik õunapuude all. Kunagi, kui ta sinna istutati, olid õunapuud noored ja väikesed, nende vahelt paistis päikest küllalt, kuid nüüd on võrad suured ja liitunud ning nende all valitseb hämarus. Iris on alles ja laienenb. Ja õitseb. Siiski ma vahel mõtlen, et peaks ta taas päikese kätte aitama. Mitte et õunapuud maha võtaks, seda mitte, aga viiks taimed kogu täiega uude avaramasse kohta. Just täpselt sama suure pundina. Oleks see vast vaatepilt!

Õitsevad ka teised iirised. Valdavalt on nad nimetud, kuid kalliks saanud sellegipoolest! Siberlased sinna juurde. 

Perennials Bed
Püsikupeenar/ Perennials Bed
Iris sibirica
Selle siberi iirise puhma läbmõõt Püsikupeenras on ka juba meeter/ This Iris sibirica in Perennials Bed have a diameter about 1 meter. 
Iris germanica cv.
Aediiris/ Iris x germanica cv.
Iris germanica cv.
Iris x germanica cv.
Iris germanica 'Flavescens' & Iris sibirica
Siberi iiris Aiapeenras/ Iris sibirica in Garden Border

Iirised on sel aastal õierohked, välja arvatud üksikud erandid. Ju neile sobis talv, ma arvan, et see mõjutab enim õitsemist. 

Veel rääkides sadudest ja suurest niiskusest sel kevadel, siis see on loonud ideaaltingimused tigude arenguks. Neid on massiliselt. Kui tahes palju ma neid ka ühtedelt ja samadelt taimedelt ära ei korjaks, ikka tuleb neid juurde ja juurde. Eriti näikse neile maitsevat floksid, aga no süüakse kõike ja suhteliselt valimatult. Jube. Kui meil siin veel kanad olid (vabapidamisel), polnud meil ühtegi tigu ega molluskit. Aga seega - ma tean rohtu! ;)

Mõõlad on ilusad tagasihoidlikud taimed. Oma pastelsetes õietoonides on nad väga ilusad. Kahjuks pole moodsamad sordid kuigi pikaealised. 'Mai Tai' oli mul võib-olla kolm aastat ilus, siis jäi kiduraks. Võtsin ta üles, eraldasin elusad jupid ning pistsin need pottidesse. Aasta pärast tagasi peenrasse ja nüüd omakorda aasta hiljem õitsevad taas kaunilt. Aga ma pole kindel, kas ma nendega niiviisi lõputult mängida viitsin...

Geum 'Mai Tai'
Mõõl/ Geum 'Mai Tai' is a wonderful plat with delicious colour, but need rejuvenating often 
Geum 'Mai Tai'
Geum 'Mai Tai'

Lisaks looduslikele kullerkuppudele on meil aias ka mõned sordid. Ikka meeldivad mulle enam heledad toonid ja neid sortide seas leiab. Siinkohal olgu esitletud 'New Moon'.

Trollius x cultorum 'New Moon'
Aed-kullerkupp/ Trollius x cultorum 'New Moon'
Trollius x cultorum 'New Moon'
Trollius x cultorum 'New Moon'

Alanud on lühterpriimulate aeg. Hetkel aia suurim vaatamisväärsus. Järgmises postituses neist ehk enam, sest nad on tõesti kaunid ja rõõmsavärvilised.

Primula sp.
Primula x bulleesiana 

Sügisel istutasin aiapeenardesse kokku kahest erinevast allikast saadud kirjud kolmiklilled (Trillium maculatum). Üks neist läks kevadel kiirelt õitsema, kuid teine venitas ja venitas. Ja siis ükshetk ta õitses ja oli hoopis käänd-kolmiklill (Trillium recurvatum). Selline tore üllatus siis, seda enam, et seda liiki mul ei olnudki. Ise sellise toreda nupsukese õiega! Kaubandusest on muide väga keeruline saada liigi ja sordiehtsaid kolmiklilli. Mäletate, millise kolmiklille sain ma Inglismaalt kollase kolmiklille pähe?!  

Trillium recurvatum & T. cuneatum
Kirju kolmiklill (vasakul) ja käänd-kolmiklill (paremal)/ Trillium cuneatum (left) and Trillium recurvatum (right)

Lõpetuseks veel mõned jaanieelsed nopped aiast.

Rosa pimpnellifolia
Näärelehine kibuvits/ Rosa pimpinellifolia
Green June
Juunikuine lopsakus/ Lush growth of June
Long Border
Pikk peenar/ Long Border
Early summer borders
Püsikupeenra päiksepoolne serv/ Sunni side of the Perennials Bed
Lilium bulbiferum
Tuliliilia/ Lilium bulbiferum
Iris germanica 'Flavescens'
Iris 'Flavescens'
Iris germanica 'Flavescens'
Iris 'Flavescens'

Tomatid istutasin ma sel aastal kasvuhoonesse 18. aprillil. See oli rekordiliselt soe päev, suisa suvekuum. See oli ka rekordiliselt varajane istutamine. Siis läks aga jahedaks ja väljas kimbutasid mitmed öökülmad. Tomatid jäid küll ellu, kuid põdesid pikalt, sinetasid ja alumised lehed kolletasid. Nüüd on nad küll kasvuhoo ja viljumise üles saanud. Siiski üks varajane sort suutis esimesed viljad punaseks kasvatada jaanipäevaks. Üks edulugu vähemalt seegi!

Viimaseks jääb pilt jaanipäeva õhtust...

Midsummer rain
Aiamaa, 24.06.2025/ Veg Plot 24th of June


reede, 6. juuni 2025

Kullerkupud ja seaherned

Kullerkuppude nägemine looduses on minus alati teatavat elevust tekitanud. See algupärane tunne pärineb muidugi lapsepõlvest. Minu lapsepõlves olid kohtumised kullerkupuga aga harvad, sest päris kodu lähedal neid ei kasvanud. Seda erutavamad olid need harvad kokkujuhtumised - suurte kollaste lilledega. Kollane värv oli mul samuti lapsepõlves lemmik. Huvitaval kombel nüüd peab teda aias mõõdukalt olema, või isegi pigem vähe. Meeldivad helekollased ja kahvatud toonid. 

Kullerkuppude käsi ei käi tänapäeval hästi. Vanad niisked heinamaad ja luhad kasvavad kinni, heina neil enam ei tehta. Kogunev kulu ja vana hein aga taimele ei meeldi. Neid paiku, kus ma lapsena lilli looduses nägin, enam sellisel kujul polegi - on võssa kasvanud või suisa metsastunud. Kullerkuppe seal muidugi enam ei ole. On aga üks ürgoru luht, otse siit üle põllu, kus kullerkupud kasvavad endiselt.  Keegi seal muidugi heina ei niida. Pole vähemalt 40 aastat niitnud. Võib-olla vanadel aegadel, kui olid veel talud ja loomad... aga taimed on püsinud ja püsivad. 

Trollius europaeus
Kullerkupp/ Trollius europaeus, local pale form

Niisiis saavad vahel kullerkupud ka vanas kulus ja päris kõrges heinas hakkama küll. Vähemalt siin. Luhal kasvavad harvalt ka põõsad, kuid puid õnneks pole tulnud. Loodetavasti jääb see nii ja kullerkuppudele jääb siinne pelgupaik. Lähiringkonnas ma ühtegi teist kasvuala ei teagi.

Trollius europaeus
Kullerkupud luhal/ Globe flowers on nearby meadow
Trollius europaeus
Kullerkupud/ Trollius europaeus
Trollius europaeus
Kollane välu/ Yellow meadow
Trollius europaeus
Kullerkupud/ Globe flowers
Trollius europaeus
Luhal/ On the meadow
Trollius europaeus
Kullerkupp/ Trollius europaeus

Teismelisena tõin ma ühe kullerkupupuhma koduaeda ja istutasin päikselisse majaserva - kaugeltki mitte kõige sarnasematesse tingimustesse võrreldes niiske luhaga. Aga see puhmas on alles ja elab siiani kenasti, juba ligi 30 aastat! Kullerkupp võib olla pikaealine taim.

Mõned taimed tõin ma jälle kolm aastat tagasi, kui avastasin luhalt kolm kahvatut isendit. Kaks taime neist istutasin aeda, taustaks paar tavalist kollast. Seekordesel käigul leidsin taaskord mõned valkjad taimed, uutes kohtades. Näib, et see on omane sellele populatsioonile. Võib-olla annavad heledaõielised samade omasustega järglasi.

Trollius europaeus
Hele vorm tavaliste seas/ Pale form among regular yellow
Trollius europaeus
Kullerkupp/ Trollius europaeus
Trollius europaeus
Teine taim/ Another pale one
Trollius europaeus
Ja kolmas, kes märkab/ And third, who can find?!
Trollius europaeus
Õhtu luhal/ Evening on meadow
Teine taimelugu viib sama päeva hommikusse. Siis pildistasin kevadisi seaherneid meie sisseõidutee otsas. Ka neid mäletan ma juba lapsepõlvest - olid teistmoodi lilled ja kuskil mujal neid polnud, vaid meie tee ääres, tammemetsa all. Tol ajal oli seal justkui vaid üks puhmas, ja seda niiviisi aastaid. Kuid tänaseks päevaks on taim mitmetele ruutmeetritele laienenud ja ka üle tee hüpanud. Olen kevadisi seaherneid leidnud nüüd ka mitmesaja meetri kauguselt, kus neid varem kindlasti ei olnud - nii tekivad asurkonnad!
Lathyrus vernus
Kevadine seahernes/ Lathyrum vernus
Lathyrus vernus
Kevadine seahernes/ Lathyrus vernus
Lathyrus vernus
Metsa all/ Under the oak forest canopy 
Lathyrus vernus
Sinetab!/ Bluish
Lathyrus vernus
Kevadine seahernes/ Lathyrus vernus
Mulle ei meenu, et oleksin noorena tahtnud seahernest aeda istutada. Kuidas sa ikka seda ühtainumast taime ära võtad sealt, kust ta on valinud olla. Pole ka hiljem proovinud, kuid nüüd võiks ühe parema eksemplariga katsetada - tuua ta seltsiks Siguldast saadud roosaõielisele eksemplarile. 

Sellised taimed sellest kevadest, pildistatud 25. mail.