Kullerkupud

Kullerkuppude käekäik Eesti niitudel ei käi viimasel ajal mitte kõige paremini. Maakasutuse ja maa kasutamise viiside muutused on viinud niiskete niitude pindala vähenemiseni või siis taimele ebasoodsate tingimuste kujunemiseni. Kullerkupud on traditsiooniliselt levinud niisketel heinamaadel ja luhtadel, metsaservades. Nende heale edenemisele on kaasa aidanud inimene heinategemise ja karjatamisega - nii pole aastasadade jooksul kasvualadele kuhjunud vana kulu, mis taimele vastumeelt on. Samuti on inimtegevus ära hoidnud võsastumise. Neil põhjustel on aga paljud kullerkupu kasvualad nüüdseks kas juba kadnud, kadumas või tugevalt ahenemas - looduslike niite kasutatakse/hooldatakse aina vähem, sest praktiliselt kadunud on maapiirkondade väikeloomapidamine. 

Meie kandis pole kullerkupu jaoks sobivaid paiku kunagi palju olnud, vaid mõned üksikud väiksed kasvualad. Suhteline mõisa lähedus on tingimud maade kultuuristamise juba ammustest aegadest. Seda enam on üllatav, et ühel ürgoru luhal, kus pole heinategemist olnud võib-olla 40 ja enam aastat ning kus varasemalt pole kullerkupp kuigi levinud olnud, on nüüdseks tekkinud rikkalik asurkond. Luht on liigniiske ja tugeva-kõrge taimkattega, domineerivad kõrged sarikalised ja angervaksad. Ometi igaks kevadeks vana kulu lamandub (või süüakse metsloomade poolt) ja kullerkupud saavad segamatult kasvada ja õitseda. Sealt luhalt, mis minu aiast linnulennul vaid 600 meetri kaugusel, on pärit ka hele-kreemikarva kullerkupud, mis ma eelmisel kevadel aeda tõin. 

Harilik kullerkupp/ Trollius europaeus

Kullerkupud, kollased ja kreemid/ Globe flowers, yellow and cream, in my garden from nearby meadow

Olin heledaid õisi märganud juba paar aastat tagasi ja kohe tekkis mõte, et soovin neid ka omale aeda tuua. Istutustöödeni jõudsin eelmisel kevadel, taimede õitsemise aegu. Ega muidu poleks õigeid suutnud tuvastadagi. Kuna heledaid taimi oli vaid kolm, siis otsustasin, et kaks võin võtta ja ühe pean jätma. Taustaks ja võrdliseks valisin veel kolm suuremaõielst kollast eksemplari. 

Väljakujunenud ning õitsemisealiste taimede ümberistutamine on alati teatava riskiga. Aga näib, et kõik läks hästi - kullerkupud on sel kevadel aias väga ilusad! Taimed on kindlasti õierikkamad, kui möödunud aastal loodusest tuues.

Kullerkupud niidult/ Globe flowers from local meadow, planted last spring

Harilik kullerkupp/ Trollius europaeus

Harilik kullerkupp/ Trollius europaeus

Otsustasin ka sel aastal kullerkuppe luhale vaatama minna. Õitel oli näha natuke öökülmakahjustusi, kuid üldiselt oli õitsemine siiski ilus. Kolmas hele taim oli ka kenasti alles ja suureks rõõmuks leidsin ma veidi eemalt veel ühe. Need esimesed kolm kasvasid üsna koos.

Luhal/ On the Meadow

Luhal/ On the Meadow

Luht/ Meadow

Luht/ Meadow

Trollius europaeus

Trollius europaeus

Loodan, et luht, selle taimestik ja kullerkupud tolle paiga koosluses püsivad. Ehk hoolitsevad nende hea käekäigu eest nii loomad kui loodus ise. Inimese sekkumist pole eriti oodata, kuna seda pole väga ammu juba olnud. 

Veidi ka mai viimasest otsast aias. 

Kuna mai kolmas ja neljas nädal olid puhkus ehk aiatöö, siis tekkis viimase käigus küllalt ülestähendamist väärivaid mõtteid, kuid nüüd, pisut juba nii ajas kui ruumis sellest distantsile jäänuna, jääb meelde vaid kummitama kuivus. Pole olnud minu jaoks aastat, kus ma oleks kevadel aiamaad lausaliselt kastnud või püsilillepeenraid vihmutanud. Aga aiamaad olen põhjalikult kastnund nüüdseks kolm korda, püsikupeenart kaks korda. Seinaäärseid peenraid muidugi ka. Ainsana pole ma siiani kastnud pikka peenart ja loodan, et sealsed taimed saavad hakkama.

Ilm ja kuivus on ideaalne uute peenarde rajamiseks murusse (kamara kaevamine ja kuivatamine), kuid selleni ma kahjuks kahe nädala jooksul ei jõudnud. Plaan on siiski jõuda uue kõrreliste peenra rajamiseni.

Tahtsin ka päris palju taimi jagada ja ümber istutada. Mõned istutasin, aga nähes, kuidas teravas päiksepaistes ja kuivuses kõik kannatab, siis paljude osas ma siiski ei julgenud tööd ette võtta. Ja nüüdseks on taimed juba liiga suured nagunii. Meile hakkab koitma Inglismaa saatus, kus aednikud on juba järeldanud, et ainuke mõistlik (ja võimalik) istutamise aeg on sügis. Kevadel on lihtsalt liiga kuiv ja liiga soe.

Muru olen niitnud kolm korda. Kuna mais on vihma sadanud vaid ühe korra (täpsustus: eile tuli siiski ka teist korda väheke), siis muru enam praktiliselt ei kasva. Isegi võililled õitsesid kiirelt ja ei viska nemadki enam uusi õisi püsti.

Kahjureid näib looduses palju, kuid aias nad õnneks eriti veel ei vaena. Vaid õunapuude lehed on tugevalt puretud. Aga õisi jagub.

Hapukirsse tuleb, magusaid praktiliselt mitte - külm ikkagi võttis õied.

Mõned uued vaated:

Aas-siniliilia/ Scillla litardierei

Varjuline seinaäär/ Shady Border

Roosiring mais/ Rose Bed in May - Tulipa 'Formosa'

Selline sai mai!