Tistou päevaraamat: Enne esimest lund

pühapäev, 21. november 2021

Enne esimest lund

Kaks nädalat tagasi sadas Haanjas ja mujal Lõuna-Eestis maha esimene lumi ning tehti suusasõitu. Meil pole lund siiani tulnud. Tallinnas olen korra küll lörtsisadu näinud, kuid see veel seda päris tunnet ei tekitanud. Ülehomme saame aga ilmelt siin ürgorgude maal ka oma päris esimese lumesaju. Ilm peaks külmemaks keerama ja teisipäevaks on tahkes faasis sadu oodata. Need meteoroloogia-alased ültlemised on vahel nii kentsakad!

Mõne üksiku hallaööga, on siiski vahepealne periood olnud suhteliselt soe ja vihamasajune. Vaid üks päev, selle lõppeva nädala esmapäev (9. november) oli läbivalt miinuskraadides. See oli ka selle sügise esimene miinuspäev. Ilmselt homme saab olema teine, kui prognoos paika peab. Viimased õitsejad üldiselt peavad leebemad hallaööd vastu, kuid kui juba ka päev jääb miinuspoolele, siis see lõpetab värvid ja õied. Üldiselt on selleks aastaks lilleõieiluga kõik. Mõned räsitud astriõied siin ja seal, kuid üldplaanis siiski kõik. Ja mõned neist sel aastal ei jõudnudki õitsema.

Kauni sügisastri viimased õied/ Last blooms of New England Aster

Aster 'Little Carlow'/ Symphyotrichum 'Little Carlow'

Symphyotrichum novae-angliae 'Marina Wolkonsky'

Lillepeenrad on pöördunud erinevatesse pruunidesse ja õlekarva kollastesse toonidesse. Mõned taimed aga muutuvad peale esimesi öökülmi süsimustaks. Sellisteks on näiteks vesikanepid ja maruheinad. Üldse on tegemist väga väärt taimedega, mis panustavad ka hilissügisesse ja talvisesse aeda oma seisukindluse, seemnepeade ja omapärase värviga.

Laiguline vesikanep/ Eupatorium maculatum 'Riesenschirm'

Eupatorium maculatum 'Riesenschirm'

Aiavaade/ Garden View

Olen nädalavahetuseti teinud ikka veel aiatöid. Kui kool on võimaldanud. Viimase kahe nädala vältel on selleks olnud vaid üks pühapäev (täna) ja paar lõunapausi argipäevadel. Täna lõikasin roose ja istutasin viimased tulbisibulad sinnasamasse roosipeenrasse. Pakkisin talveks kokku ka potitaimed. Kuivamas olnud daaliajuurikad said keldrisse salve. Päris õhtu lõpetuseks vedasin veel varasemalt kokku riisutud lehti. Lehtedega toimetamist on veel.

Aga kolmapäeva lõunal võtsin ma ette sinililleistuse. Hilissügis on kõige parem aeg sinililli tellida. Taimed on juba puhkeseisundis ja ka temperatuurid transpordil mõõdukad. 11 uut taimekest said mulda teistele seltsiks.

Uus sinililleke/ New Hepatica among other 10 that arrived last week from Germany and were planted this Wendesday

Viimaste postituste jutud on paljuski keerelnud sügisastrite ümber. Ja nii ka tänane taimejutt keskendub ühele konkreetsele madala astri taimele. Mitmed aednikud on täheldanud sel aastal, et sügisastrid, eriti madalad sügisastrid ei jõudnud õisemiseni. Ka minu aias. Varajased sordid õitseid ikka omal õigel ajal, kuid hilisemad, mis tavapäraselt oktoobris õitsevad, ei avanudki oma õisi. Tänase jutu peategelase, helesinise madala sügisastri otsin 2016. aastal väikse ilupotitaimena, sügisese kompositsioonina. Polnud üldse kindel, kas ta talve üle elab ja kas tast üldse mingit asja saab, aga sai küll. Igal aastal on kenasti oktoobri keskel õitsenud oma taevasiniste õitega. Kuid mitte sel aastal. Esimest korda õiteta. Arvatavasti kuiv kuum suvi tekitas taimes arenguseisaku või võttis sootuks jõu õiepungi välja arendada. Igal juhul nii on. Järgnevalt pildirida läbi aastate.

09.10.2016. Emotsiooniost, veel potis/ This little Aster dumosus was bought back in October 2016. It has bloomed every October since then, except this year. Was it heat, was it drought, who knows but many autumn aster are not blooming this year.

24.09.2017

14.10.2018

06.10.2019

16.10.2020

21.11.2021 Seal oli kaks räbalat õiekest paremal servas novembri alguses, kuid see on ka kõik/ By the mid November this year, the same plant had just two very small and weak blooms on the right edge of the plant.

Lõpetuseks veel pisut pruunikat, pruunimat ja pruuni. Ning mõnd teist tooni.