Tistou päevaraamat: 2020

pühapäev, 27. detsember 2020

Tuhksuhkrust suhkruvatini

Jõulupühade ilmaprognoosiga läks nii- ja naamoodi. Jõululaupäev oli meil tõesti palja maaga ja päris pime päev, kuid ümbritsevad päevad on olnud oluliselt valgemad ja helgemad. 23. detsembri öösel oli hommikuks maha sadanud päris kena kihike lund, muutes maailma kohe valgemaks. Paraku üldine plusskraadide foon sulatas lume õhtuks ning jõululaupäevaks polnud sellest enam midagi järel.

Uus lumi tuli jõuluööl. Hommikuks oli paari sentimeetri tüsedune lumekiht katnud puud ja vabad pinnad. Puudealused aga olid jäänud lumeta. Ikka plussis päev kahandas lumekest jõudsalt ning õhtuks polnud palju järel, kuigi kergelt sadas õhtupoolikul ka juurde.

Puuderdatud hortensia õied/ Christmas snow on hydrangea blooms

Jõululumi esimesel jõulupühal/ Christmas snow on Christmas Day

25. detsembri hommik/ Morning of Christmas Day

Eelmisel aastal pildistasin jõulu esimesel pühal esimesi lumikellukese õisi ja juba päris suuri lumeroosi nuppe. Sel aastal on kõik vaoshoitumad, kuigi sügis oli pikk ja soe. Vaid üks, pea kahenädalane külmalaine, võis siiski teha omad korrektuurid ja panna taimed mõtlema talvele. Pole siin hetkel rutata kuhugi. Mis muidugi ei tähenda, et juba paljusid ninasid näha poleks - on küll! Ikka krookuseid ja lumikellukesi, aga ka võrkiiriseid ja kobarhüatsinte. Lumeroosidel ka siiski on esimesi õiepungi näha, kuid nad pole õnneks kuigi kaugele arenenud.

Lumikellukeste ninad õunapuu all/ Snowdrops emerging under the apple tree

Must lumeroos/ Helleborus niger

Samblamaastikud/ Moss landscapes

Samblametsad/ Moss forests

Lumikellukeste hooaeg Inglismaal on juba täistuuridel. See muidugi algabki juba sügisel, sügiseste lumikellukeste (Galanthus reginae-olgae) õitsemisega. Kuid on ka suureõieliste ja kurruliste lumikellukeste sorte, mis tärkavad ja õitsevad varem, ning on tavapäraselt õies jõulupühadeks, mistõttu kutsutkse ka neid jõululumikellukesteks. Sellisteks on näiteks kurruline lumikelluke 'Three Ships' ja suureõieline lumikelluke 'Mrs. McNamara'. Sel aastal olid nemadki juba mitmel pool detsembri keskpaigas, ehk kaks nädalat tavapärasest varem, õies. Ma ei tea, kas ja kuidas saaksid meie oludes jõulukellukesed hakkama. Kas õitseksid ikka lume sulades, või siis enne lund? Pole proovinud. Sügisesete lumikellukeste jaoks on aga meie kliima sobimatu. Õitele järgi tulevad kohe ka lehed ning need ei saa oma ülesannet täita külmas talves, lume all.

Tuhksuhkrune jõululumi/ Dusty Christmas Snow

Kui jõulu esimese püha hommik oli kerge tuhksuhkru piserdusega, siis teise püha hommik oli ilmaelu juba piltlkult suhkruvatti mähkinud. 6-7 cm värsket, kohevat lund! Juba pisut talve moodi! Tegelikult päris talve moodi! Tegin ühe ringi metsas ja see oli ilus.

Uus lumi/ Fresh snow on Boxing Day morning

Hydrangea paniculata 'Limelight'

Eryngium 'Blue Star'

Berberis thunbergii

Aed/ Garden

Metsas/ Forest

Jõe ääres/ By the River

Akna taga on meil kümmekond rasvatihast, kaks sinitihast, kaks puukoristajat, kaks põldvarblast, üks tutt-tihane, vahel tamme-kirjurähn ja põõsa all korjab pudemeid ka pasknäär. Neid võib lõputult vaadata.

Linnud akna taga/ Birds behind the window

kolmapäev, 16. detsember 2020

Jõuluprognoos 2020: roheline

Ilmaportaalid ennustavad vähemalt nädalaks püsivat soojust, temperatuuri ülal pool nulli. See tähendab, et ka jõulupühad tulevad samasugused, ja seega - rohelised. Olgem siiski positiivsed! Ja aednikele nad vist muud karva ei saakski olla. Mustad, st lumeta, võivad nad näida ehk mõnele teisele. Mõneti olen siiski õnnetu selle perspektiivi üle, sest unistan valgest talvest. Varasematel aastatel ehk nii väga ei oodanudki teist, mõtlesin, et aiale vaid kergem. Nüüd vist mõtlen rohkem endale. Ja küll aed hakkama saab.

Esimene lumi sadas meil 30. novembri öösel. Kena 3-4 cm, mis lõi maailma valgeks ja vaated värskeks. Paari päeva jooksul jõudis ta küll sulada, enne kui tuli ligi nädalane külmalaine. Mõne päeva jagu isegi pikaajalisest kuu keskmisest madalamale langenud temperatuur tegi kuiva külma ja kaanetas seisvad veed jääga. Polnud uisutanud vist aastaid... küll oli tore!

Pildid ongi esimesest lumest 30. novembril. Kes teab, kunas tuleb järgmine?! Kaks viimast päeva on sadanud ohtralt vihma.

Esimene lumi kõrgetel püsikutel/ First snow on tall perennials

Siidpööris/ Miscanthus

Kaunis teleekia/ Telekia speciosa

Lumi liblikapeenras/ Snow on Bee&Butterfly Bed

Eks ma siis lepin sellega, mis parasjagu on. Ikkagi pühad ja aeg iseendale. Kui on sula ja ilm lubab, saab tegeleda kompostiga. Läbi kaevata vanu hunnikuid, laotada värsket kraami lumikellukeste peenrale, kust juba ninad nõusmas on. Mõni õrnema taime juurekael värskes istutuses võiks ka saada kerge komposti katte. Igaks juhuks.

Hiina siidpööris/ Miscanthus sinensis 'Morning Light'

Esimene lumi/ First snow

Pühade endi suhtes tuleb leida veel see mõte ja olemine. Hetkel nagu pole.

pühapäev, 29. november 2020

Kõrsi ja varsi ja viimaseid õisi

Isegi selline hall ja pime kuu kui november läheb kiirelt! Kuu algus oli tegelikult veel ilus ja värviline. Aga siis tuli pisut krõbedam külm ja tegi oma töö rohtsete taimedega aias. Lõpetas õieilu ja langetas värvilised lehed. Viimased paar nädalat on olnud juba õige pruunides toonides. Ja halli taevaga. Vahel siiki on ka päikest olnud, kuid sajuseid päevi on vist olnud enam. Sadu siiani ikka vihmana, vaid selle nädala reedehommik tõi valgeid lörtsihooge, millest Tallinnas ei jäänud midagi maha, kuid mõnikümmend kilomeetrit lõuna poole oli maa valge. Meiekandi maa on aga siiani olnud nendes toonides, mis ta parasjagu on, kuid mitte valge. Siin pole tõsisemat valget sadu siiani olnud. Võib-olla täna öösel tuleb, nagu lubatakse.

Kuu alguse plaan pildistada üles kõik õitsejad oleks kujunenud liigseks priiskamiseks. Külmad olid siis vee olemata ja aias leidus palju õitsejaid. Nüüd, kuu eelviimasel päeval, on õitsejaid ühe käe sõrmedel lugeda, ja needki on normist veidi kõrvale kalduvad. Tegelikkuses on õite aeg praeguseks ikkagi läbi.

Kõige veenvamalt, värskete õitega, õitseb hetkel üheaastane õnnehein. Tegelikkuses meie oludes pigem kaheaastane taim sättis pika sooja sügise peale nüüd siiski esimesel aastal õitsema. Väga hilja, kuid siiski. Külmad ööd pole teda siiani heidutanud/ I was looking for late November blooms from my garden. What I found was Erigeron annuus, which acts rather biennial in our climate. However, long and rather warm autumn triggered it to bloom on first year.

Üheaastane õnnehein/ Erigeron annuus or tall fleabane

Lõhnav neitsikummel on teine selline kaheaastane rohttaim, mis võib vahel ka esimesel aastal õitsema minna ja vahel vastu pidada ka kolmanda suveni. See eksemplar sai kasvama küll möödunud aasta, kuid on unustanud end õitsema/ Tanacetum parthenium or also known as Feverfew is another biennial, that can bloom on its first year or last out to third summer. This one germinated last summer and started to bloom a year later but has carried on until today.

Viimane kurereha. 'Rozanne' võiks õitseda vist lõputult, kui talv vahele ei tuleks/ Last of Geranium 'Rozanne' which could go on endlessly unless, if there wasn't the winter!

Minu hiljapeale jäänud päevalill 'Sheila McQueen'. Järgmine aasta ehk juba õigel ajal ja täisõies!/ My poor late Helianthus 'Sheila McQueen'. She's been late in its first year here, in my garden. Hopefully next year she will be on time and will carry tons of vibrant lemon yellow flowers.

Sügisastrid on läbi. Vaid viimased, juba närbuvad 'Little Carlow' õied, näitavad veel omast sinist värvitooni/ Autumn aster are over. Only this withering Aster 'Little Carlow' is still showing its blue colouring.


Mõne kirkama värvilaigu võib pakkuda hoopis Thunbergi kukerpuu oma tulipunaste marjadega. Siin 'Orange Rocket'/ Some bright splash of colour might come from Berberis thunbergii, here cultivar 'Orange Rocket'.

Niisiis, mõni hetk veel, ja ongi vaid kõrred ja varred, mõni hetk veel ja on detsember! Detsember ehk jõulukuu, kõigi oma tähtpäevade ja pidustustega. Millistega küll sel aastal?

Istusin täna hämaras veel aias. Olin lõpetanud lehtede riisumise ning mõtlesin, et nüüd võiks talv tõesti tulla. Selline korralik ja lumega. Mitte liiga külm, aga piisavalt lumine ja valge. Et saaks lund kühveldada ja suusatada. Ei pea muretsema maja ja toataimede pärast, siin ollakse kohal. Kuid siin ja sealpool maakera sünnib aina uusi soojarekordeid... kas nii seda talvegi ...?!

Kõrsi ja varsi/ Some straw and stems

Kõrred ja vesikanep/ Eupatorium maculatum 'Riesenschirm'

Vesikanep/ Eupatorium atropurpurea

Vesikanepid/ Eupatoriums

Kas ma olen talveks siis täiesti valmis? Võiks ju põhimõtteliselt öelda, et jah. Ja samas on ikka üht-teist veel ka teha. Potitaimed on veel talveks kokku pakkimata. On teised täitsa lageda taeva all veel. Põhiliselt sügisel tellitud ja potistatud floksid. Ja sinililled. Osa tuli neist ju alles paar nädalat tagasi. Lembeliiliad on keldrisse tõstmata, pole teistel veel pealsed kõigil ära läinud. No ja mõne lehekese annaks siit ja sealt veel kokku riisuda ning komposti viia. Vanad kompostiaunad peaks ka veel läbi kaevama. Nii et jagub siin jõuluni tegevusi veel küll! Võib-olla saab lundki kühveldada!

Pikk peenar sai täna muide veel täiendust - aiamaalt kokku korjatud lõhnavate neitsikummelite ja sõrmkübaralilledega. Neid tärkab kompostist, siit ja sealt. Suuri taimi korjasin kokku hernepeenrast, mille kevadel kompostiga katsin. Pikk peenar ise aga jääb kevadeni nii, nagu on.

Pikk peenar/ Long Border

Mõned roogsinihelmikad vannuvad juba alla sügisele ja tuultele/ Some Molinias are flopping due to stormy wether and because of the end of season. What a shame they do not stand well into winter!

Samas mõned teised seisavad veel vapralt ja säravad kuldselt- 'Skyracer'/ Some are standing still, like this golden Molinia arundinacea 'Skyracer'.

Veel mõned kõrred ja varred aiast. Kuivanud õiedki!/ Some more straw and stems from the garden. Even some dried flowers!

kolmapäev, 25. november 2020

I-hoone aed

Ma olen mitmel varasemal korral kirjutanud, kuidas mul on aiataimede seas selged lemmikud ja omad meeli kõnetavad kooslused. Olen nüüdseks päris paljudes meie Eestimaa aedades käinud ning tõttöelda pole mul kuskil tulnud seda äratundmist, et need on minu taimed, minu kooslused, minu maitse - miski, mis mind tõeliselt ja terviklikult elevile ajaks. Jah, kindlast on olnud mingeid väikseid elemente, segmente, kuid mitte terviklikku äratundmist. Tõttöelda, ega mu enda aedki sellele vasta.

Sel hilissuvel aga ma leidsin sellise koha, täiesti ootamatust kohast, täiesti ootamatul ajal - ja see oli autoparkla! Jah parkla!

I-hoone autoparka, Telliskivi linnak/ Car park garden in Telliskivi area, Tallinn

See äratundmine oli kohene. Kõik viimseni "minu taimed", mulle meeldivates kooslustes, luues kokku võrratu atmosfääri. Isegi suured asfaldi pinnad ja rohked pargitud masinad tol hetkel haljastatud saarekeste vahel ei vähendanud selle emotsiooni ehedust. Telliskivi kvartali I-hoone autoparkla aed. Minu jaoks aed, kuigi teistele võib-olla vaid haljastus.

Ennekõike olid need ilmselt ikkagi taimed. Kõrrelised, sekka pikitud ogaputked, männasmailased, sügisastrid, mugul-tuliürdid, laugud. Mulle meeldib, kui on palju kõrrelisi ja I-hoone parkla haljastuses on neid rohkelt. Domineerivalt.

I-hoone aed/ Garden of a car park

Haljastuse lahendus on modernne. Selliseid võib sageli kohata inglise aiaajakirjade lehtedel. Need vaated võiksid olla vabalt ka The High Line'lt New Yorkis või Emscher Landscape Park'ist Saksamaal. Kes soovib, see googeldab, ja leiab sarnasused.

Taimede järgi ma isegi arvan teadvat, kust aiandist on nad pärit ja kes on selle aia rajajad.