Uinuolek

Kolm lund on olnud ja läinud. Seda on novembri kohta päris palju ja mõnevõrra on ta pakkunud leevendust aasta pimedaimas kuus. Lühenev päev ja pime aeg kipub mulle mõjuma kui karule - ärgata on raske, õiget käiku nagu sisse ei saagi ning kogu elu on unelev. Kuna asjatoimetused vajavad aga tegemist ning aasta lõpp on tööl üks kiiremaid aegu, siis ei ole selline seisund kuigi soodne. Kuidagi veab nädalavahetusse välja ja siis magangi kui karu. Isegi lugeda ei viitsi. Maale ja aeda olen sedaviisi sel kuul saanud vaid kahel nädalavahetusel. Rohkemat pole tahtnuki. Kord oli lumi ja teine kord jälle paljas maa. Vahele jäid vist ka kuskile mõned krõbekülmemad ööd.

Sel möödunud laupäeval oli ilm soe, kraade +7. Igati sobiv natuke väljas askeldamiseks, näiteks lehtede koristamiseks. No toesti, me oleme septembri keskpaigast päris mitmel korral seda tööd ette võtnud, kuid ikka olid kõik kohad lehevaibaga kaetud. Riisusin puhtaks õue ja alleealuse muru ning sissesõidutee - kahe lühikese novembripäeva töö, sinna see nädalavahetus läkski. Pühapäeva õhtupoolikul hakkasid märjad puulehed juba külmast krõbisema ning langema lumehelbeid. Ärasõit oli tihedas lumesajus.

Aiast leidsin õitsemas ühe hilise astri. Novembri algupoole tal õied veel lahti polnud. Nüüd siis, peale lumesid ja külmasid! Ta on  mul potiga lavas ja peenrasse istutamata. Mõtlen nüüd, et peaksin talle ühe seinaäärse koha leidma, kus hilised vihmad ja varased lumed õisi lörtsitama ei pääseks. Võib-olla aitaks ka pisut soojem koht varasemale õitsemisele kaasa. Sel aastal on ta aga mu viimane õitseja.

Üks väga hiline aster kesk pruuni ja sompu/ One very late aster in bloom

Ei mõjuta lumed ei külmad/ Surviving first snows and sharper frost, still going strong

Veel lehtedest. Ma olen ikka täitsa jännis oma tegemistega. Eelmine aasta sain ma kõik-kõik riisutud. Maja eest ja tagant, külgedelt ja õunaaiast. Kui nüüd lumed maha jäävad, siis jääbki osa lehti kevadeks koristada ning õunapuudealustele ma üldse ei mõtlegi. Seal ei saagi riisuda, kõik õunu täis. Kitsed söövad õnneks talvega suurema osa ära. Riisumist ennast ma mingis osas pean ikka vajalikuks. Suurte puude all, kus murukamar hõre ja õrn, tapaks paks lehevaip kevadeks kõik heintaimed. Seal peab riisuma. Nagu ka sissesõiduteel, sest lagunevad lehed muudavad selle poriseks. Suurel muruplatsil aga hõredam lehekord kaob iseenesest - mille puhub tuul ära metsa alla, mille tõmbavad vihmaussid maa alla, mis laguneb ise talve jooksul. Ja kuigi värskelt varisenud lehti on hea kerge koristada, tasub mõelda just ka vihmaussidele, et nemadki oma jao saaks. Las siis veidi enne seisavad. Teine võimalus on mitte väga korralikult riisuda, aga sellega on minul probleeme.

Vahepealne suur lumi lörtis ära kõik mu potentsiaalse talveilu. Vesiselt alanud sadu kleepus kõik taimede külge, muutes need raskeks ja painutades maha. Taimed ise aga olid veel mitmed lehes ja varred rohtsed - need ei pidanud raskusele vastu ja lamandusid. Seega ei saa  kahjuks talvel olema kauneid lumiseid vaateid ei kõrrelistega ega püsikute seemnepeadega.  Pean leppima mõne pildiga, mis novembritalves tehtud sai.

Talveilu/ Winter interest

Talveilu/ Winter interest

Talveilu/ Winter interest

Talveilu/ Winter interest

Talveilu/ Winter interest

Talveilu/ Winter interest

Püsikupeenar/ Perennials Bed in Snow

Liblikapeenar/ Bee&Butterfly Bed

Varajane talv/ Early Witer

Oma viimase pildiga tulen tagasi viimasesse pühapäeva, siis kui kõik lumi oli juba sulanud ja uus veel polnud hakanud sadama. Vaatasin oma smaragdrohelisi kive metsapeenras ja sama rohelisi talvehaljaid sõnajalgu. Nad on ikka nii toredad ja täiesti asendamatud hilissügiseses aias. Mõistsin, et ma peaks neid tippima siia ja sinna peenardesse, nagu siiani hostasid istutanud olen. Nii oli ka Kölni botaanikaaias - sõnajalgu leidus kõikjal, ka kõrreliste peenras näiteks. Miks mitte siis mulgi nii olla võiks. Võtame plaani ja jätame meelde!

Pärast esimesi lumesid on rohelust ja värskust - karvik-astelsõnajalg/ After the first snows and frosts there is still fresh greenness left