pühapäev, 30. november 2014

Sempvember: tänasesse päeva, praegusesse aeda

Jah, ilus ja värviline oli see 2009. aasta suvi. Kõik see, mis oli olnud pikalt kättesaamatu unistus, oli ühtäkki mu omas peos. Kõik-kõik need kõige kirkamad värvid ja imelisemad vormid. Võib ju näida, et ega neil suurt vahet pole, kuid mina tundsin rõõmu nüanside tundmaõppimisest ja mõistsin, et kõik need maailmas enam kui 3000 sorti on omavahel eristatavad.

Kuid tegelikult on kõik veelgi keerulisem. Ka ühe sordi piires, sõltuvalt kasvutingimustest (mullastik/toitainete kättesaadavus, niiskustingimused, päiksesepaiste), võib esineda tuhandeid värvivarjundeid. Rääkimata aastajalistest muutustest. Üks on aga kindel, nagu öös on kõik kassid mustad, on varjus kasvavad mägisibulad rohelised! Päikest armastavad nad üle kõige ja seda tuleks pakkuda neile maksimaalselt!

August-September 2009
Vormi ja varjundi mängud/ Many forms and colours of sempervivums
Elul on paraku aga omad keerdkäigud. Nii nagu sai otsa see aeg seal põhjarannikul, männimetsaveeres, sai otsa paraku ka minu sinna kogutud mägisibulakollektsioon. Olin pottides mägisibulaid varasemalt mitmetel aastatel ületalve hoidnud kasvuhoones, ilma igasuguste probleemideta. Seal põhjarannikul ajas asja ära sarnaste oludega kütteta palkon. Kahjuks tol viimaseks jäänud 2009/2010 talvel oli aga niivõrd külm, et palkonisse talvituma tõstetud taimekesed seal vastu ei pidanud. Praktiliselt mitte keegi.

Alles jäid vaid mõned looduslike liikide varaitsoonid ja kaks Heufelii liivsibulat kolmest olnust. Sortidest jäi alles kaks 'Cleveland Morgan' järeltulijat - 'Eisbär' (saksa k. jääkaru) ja 'Sweet Irish'. Veel üks sõsar 'Meelah' (samuti 'Cleveland Morgan' järeltulija) õnnestus päästa lehest üles kasvatades. Lehest sai üles kasvatatud ka 'Pacific Devils Food'. Mägisibulal külmub esmalt südamik ehk lühenenud vars. Vahel jäävad aga lehed ellu ja need juurduvad päris kergelt. Nii need paar mainitud sorti pääsesidki.

Beginning of Semperivivum bedMul on rakse öelda, millised sordid on vastupidavamad. Kui piir on ületatud, siis lähevad kõik. Ja pottides kasvatades kaasnevad alati teatavad riskid talvitumisel. Kui potid on talveks maasse kaevatud, siis üldiselt on talvitumine hea. Vaatamata oma suurele krahhile olen neid ka hiljem osalt ikka pottidesse pannud. Sakslased, kes armastavad kasvatada sibulaid samuti pottides ja sageli tõstetud lavatsitel, nägid väga suuri kahjusid kaks talve tagasi. Peale väga pehmet ja vihmast talve tuli veebruaris ootamatult kaheks nädalaks tugev külm, mis muutis kiviks vettindu potid ja lihavad taimed. Kahjud olid üle maa väga suured ja asjaarmastajad olid ahastuses, kuidas oma kollektsioone taastama hakata.

Beginning of Semperivivum bed Enda brutaalse kogemuse najal siiski julgen arvata, et liigid on pisut tugevamad kui liikidevahelised sordid. Kuid loomulikult pole ka kõik liigid ühtviisi külmakindlad. Minul ei ole olnud avamaal kunagi probleeme lubjalembese mägisibulaga (S. calcareum), ometi peetakse seda pisut külmahellaks. Sempervivum atlanticum'ga pole meil mõtet aga katsetadagi vist.

Oma allesjäänud käputäie sortidega läksin tagasi maale. Seal ootasid vanad sõbrad teise loo peategelaseks olnud peenras. Veidi lohakile jäänud peenrast vajasid sibulad juba hädasti päästmist. Kõik leidsid oma uue koha eluhoone lõunaküljel. Peenra rajamisega tegin algust 2010. aasta sügisel, pikendus sai rajatud 2011 kevadel. Peenar on selline kivine, nagu ma neid harjunud tegema olen. Mägisibulad ja kivid passivad hästi. Nelja aastaga on üksikutest rosettidest saanud laiad padjandid. Ja värvid säravad jälle.

Beginning of Semperivivum bed     Beginning of Semperivivum bed

Ülal on pildid värkest istutusest. Esmalt said maha kollektsiooniriismed, seejärel hakkasin kohalikke juurde istutama. Teisi padjandilisi otsustasin mitte panna. Vaid kolm väikest Thunbergi kukerpuud. Hiljem lisasin looduslikke turkestani tulpe. Mõni külaline on peenrast ise läbi käinud. Sel aastal üheksavägine näiteks. 

New rock-bed for houseleeks
Mägisibulapeenar 2011 kevadel/ Sempervivum bed 2011 spring
New rock-bed for houseleeks
Mägisibulapeenar 2011 kevadel/ Sempervivum bed 2011 spring
New rock-bed for houseleeks
Suvi 2011/ Summer 2011
New rock-bed for houseleeks
Suvi 2011/ Summer 2011
New rock-bed for houseleeks
Suvi 2011/ Summer 2011
New rock-bed for houseleeks
Suvi 2011/ Summer 2011
New rock-bed for houseleeks
Suvi 2011/ Summer 2011
Ma võiks nüüd siia panna veel kümneid ja kümneid pilte 2012. ja 2013. aastast, kuid see ajaks postituse ilmselgelt liialt pikale. Näitamaks nelja aasta progressi, toon siia vaid veel mõned pildid sellest suvest. Kuigi mulle vahel tundub, et selliseid värve, kui pottides kasvatades, ei õnnestu peenral saavutada (olgu see saladus siis milles tahes), siis tänavusuviseid pilte vaadates ma võib-olla mõtlen selles aga ümber.

Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Sempervivum bed
Kevad 2014/Spring 2014
Kõik vanad olijad muidugi sellesse peenrasse ära ei mahtunudki. Seepärast sai mägisibulate päralt ka püsikupeenra lõunakülg ja natuke tulbipeenrartki. Kollektsiooniga uuesti alustamiseks sai otsitud üles vanad kontaktid ja tellitud uusi taimi. Sündis niinimetatud 50 varjundi peenar, kus koos kõige lemmikumad sordid. Eelmisel sügiselgi tellisin lisa...

Kui nüüd küsida, et kas mu vaimustus on peale kõike seda veidikenegi lahtunud, siis kindel vastus on ei! Jah, selle suure kogu kaotamine oli tugev löök ning 2010 ei tellinud ega ostnud ma ühtegi mägisibulat. Vahel mul on jäänud mulje, et kollektsionääridele on oluline taime omada-kasvatada vaid mingi perioodi ja siis võib selle lugeda "tehtuks". Mina nii ei saa, mina tahan taimedega koos kasvada, areneda, õitseda. Ja mägisibulatega ei ole lühikest teed - semper vivus - elu igaveseks! Minu puhul siis kogu eluks!

18 kommentaari:

  1. taimede kollektsioneerimine on nagu elu ja armastus ikka, on kiireid ja kergeid suhteid ja sügavat igavikulist kiinudumust :) Ärgu siis su armastus jahtugu, ilusad on need mägede sibulad :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma usun, et mägisibulate puhul kehtib see viimane -sügav ja igavikuline kiindumus! :P See oleks ju ilus vähemalt!

      Kustuta
  2. Kahju veel tagantjärele selle suure kollektsiooni hävimisest. Edaspidiseks aga jääb vaid soovida, et jätkuks päikeselisi kohti Su lemmikute majutamiseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh. Kahju oli muidugi suur. Tegelikult ka vahendite mõttes. Aga mis läind, see läind ja tuleb keskenduda paremale tulevikule. Ma arvan, et tänaseks päevaks on sorte ligilähedaselt samapalju taas olemas. Ja ma seda numbrit ei tahakski suureks ajada. Pigem on soov kasvatada enda jaoks huvitavaid ja ilusaid sorte. Ilu on aga teatavasti vaataja silmades.

      Kustuta
  3. Iga kollektsiooni hävimine viib kaasa tükikese endast, hea, et suudad jätkata. Paljudel puhkudel pole mõnest lemmikust loobumise põhjuseks nende "läbikasvatamine", vaid hoopiski midagi palju proosalisemat.
    Kuigi mägisibulad tunduvad kerged olema, on neil palju vaenlasi. Mitte ainult pakane, vaid ka sügav lumi, kus nad lähevad hauduma, talvine liigniiskus samuti, mis nad ära mädandab. Edu Sulle jätkamiseks soojas päikeses

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh. Jätkata ma kindlasti kavatsen. Nii lihtsalt ma sellest "haigusest" vabaks ei saa!

      Kustuta
  4. Sa ajad mulle ka sibulikeisu peale :). Kuigi mul kipuvad rosettidesse võilillerajakad end sisse külvama ja see pole üldse lõbus. Mul on sibulad kenasti hakkama saanud pottides, mis on servani kergkruusa uputatud ja mul on selline tunne, et kevadel tuleb neid potte sinna okaspuualasse juurde...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi neid toredaid rajakaid on veel. Kui on kaski läheduses, siis külvavad need end toredasti rosettide vahele ja muidugi on veel samblad ühed peamised sõbrad. Kuid pisut peent näputööd ja kõik saab puhtaks!

      Kustuta
  5. Tõesti kahju on Su hävinud kollektsioonist aga hea, et Sa ikka loobumisvõitu ei andnud, eriti neid sellesuviseid sibulapilte vaadates. Neid tahaks teinekord kohe lähemalt uurida. Ja mulle tundub, et nad tunnevad ennast Sinu juures väga hästi, varsti on jälle ala täis kasvanud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No see teinekord võiks ju tuleval suvel tulla, kui nagunii Loodi kanti asja on. Asi see 10 km siis veel edasi sõita! ;)

      Kustuta
  6. I see Tistou that your collection of sempvember is getting bigger year by year. These photos of spring 2014 show nice sempvember of different colors.
    Happy December!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Dear Nadi, thank you for your kind comments!

      Kustuta
  7. Karm katsumus. Hea, et ei loobunud. Uuesti alustamine anneb võimaluse arengu jätkumiseks sealt kus pooleli jäi ning olemasolevate kogemustega on see pisut lihtsam kui päris nullist. Täitsa kogemata leidus seos mägisibulate ja mesilaste vahel. Kuid ilmselt oli see raske tali kõigi elusolendite jaoks. Meie mesilas oli seitsmeteistkümnest perest kevadel elus vaid neli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul on absoluutselt õigus, kuigi karm, on ka see kogemus ja väga oluline kogemus. Tänasel päeval oskan ma nii mõndagi juba teistmoodi teha ja planeerida.
      Mesilastega on vist mingid kummalised lood? Maailmas ja meilgi. Kõige olulisem on suuta sündmus ära mõtestada, muidu jääbki painama.

      Kustuta
  8. Mul on ka megahea meel, et Sa sellest ilust ei loobunud pärast seda karmi katsumust. Niiiiii megailus on Su peenar!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No on ilusad! Ega seepärast saanudki jätta ...!

      Kustuta
  9. Ma uurisin vahepeal sinu linkide abil sordimaailma, oeh see võtab silmad kirjuks! Kõik su tarkused panin kõrva taha. Ma just mõtlesin, et kuidas neid pottides talvitatakse. Selline kaotus lööb tummaks küll ja nii nagu kõik siin eespool on öelnud, väga hea, et sa neid edasi kasvatad. ja muide, ükski mägisibulate postitus pole liiga pikk :)
    See, kuidas nad sul kosunud on ja üldse, nende hingeelu on üdini huvitav ja ilus. Tänud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No mul on hea meel! Võib-olla kujuneb meilgi selline tore aktiivne mägisibulistide kogukond siia nagu Saksas!

      Kustuta