neljapäev, 6. november 2014

Sempvember - mägisibulakuu: esimene peenar

Otsustasin siis minagi ette võtta oma lemmikud. Mõni taimeperekond võib vaimustada täielikult ja kõikehõlmavalt - armastus võib-olla isegi kogu eluks! Ilmselt on minul nii mägisibulatega. Selle suhte algusest olen ma juba kirjutanud korra varasemalt, kuid nüüd võiks vaadata vanu pilte ja meenutada, mis olnud, kuis olnud. Küll on head need vanad pildikogud!

First rock bed
Esimene kivipeenar kevadel 2004/ My first rock bed with alpines in spring 2004
Oma esimesed mägisibulapojad pistsin taskusse Räpinas, aastatuhande vahetuse paiku. Ühed olid sinakashallid ja teised tavalised rohelised. Rohkem sorte seal polnudki, kuid needki pakkusid elevust ja ärevust mõõtmatult. Ma ei mäleta, mida ma nende päris esimestega tegin või kuidas toimetasin, kuid kuis iganes see ka oli, on nad mul alles siiani. Kindel on aga see, et u 2001-2002 aastal rajasin oma esimese kivipeenra ja seal leidsid koha ka mu väikesed lemmikud. Kindlasti nende pärast see ettevõtmine teoks saigi. Küllap peenra kujunemisel oli oma koht Tartu BA-l hea eeskuju näol.

My first sempervivums
Kõige esimesed mägisibulasordid Räpinast/ My very first sempervivum cultivars, planted in rockery
Peenra rajasin vanale saunavarele, lõunapäikeselisele kohale. Kive sai toodud põlluservadest ja metsaveerest, kus iganes neid aegade jooksul kokku oli kogunenud. Ja ega see peenrake ju teab mis suur polnudki. Seltsilisteks mägisibulatele kogusin teisi madalaid ja matsakaid tegelasi - kukeharju ja kivirikke peamiselt. Õitsemise aegu oli see kaunis kooslus.
First rock bed
Kivirikud kivipeenras 2004/ Saxifragas and sedums
Mäletan, et tollal polnud lihtne asukaid oma kivipeenrasse leida. Üht-teist võis saada kohalikult turult ja nipet-näpet koolist (Räpinast), kuid see oli ka kõik. Lapseohtu aednikuna polnud mul siis kontakte teistega, et teha vahetusi või saada täiendusi oma kogule. Näen allolevalt varakevadiselt pildilt, et olin metsast toonud peenrale kassikäpa, nõmm-liivatee, kanarbikke ja nõmm-nelgi. Kassikäpp on veel väga ilus vorm, Iisaku metsade vahelt, alles samuti siiani. Mägisibulate poelettidele jõudmiseni oli veel pisut aega, aga varsti nad ka tulid.

First rock bed
First rock bed in early spring 2004
First rock bed
First rock bed in early spring 2004
Kuigi mulda selles peenras peaaegu polnud, vaid see mis kivide vahele sai pandud, oli probleeme ikkagi niiskuse ja roheliste samblikega. Eriti peale talve. Kuigi avatud lõunapäikesele, on koht ümbritsetud suurtest puudest ja põõsastest ning õhk liigub seal vähe. Samblad kipuvad peenrale ja rosettide vahele ka avatumates situatsioonides. Aga sellest edaspidi.

First rock bed
April 2004
First rock bed
May 2004
Sempervivum tectorum cultivar
Sempervivum tectorum cultivar 2004
Piltide järgi selgub, et 2005. aasta kevadeks oli mul rajatud juba uus mägisibulapeenar, mis hakkas mahutama uusi, värskelt turule ilmunud Haide puukooli aretisi ja müügiartkleid. Milline põnev maailm avanes siis! Kuid globaalse mägisibulamaailma avastamiseni jäi siis veel aastaid...

Sempervivums in containers
Üks mägisibulatega kujundatud rõdukast ja uued tulijad 2005. a kevadel/ A balcony setting with sempervivums


Summary: Sempvember - a month of sempervivums in my blog: a First Rockery  

So finally I've decided to go and reveal some of the backgrounds of my biggest addictions in plants world - sempervivums. It is amazing how some families of plants can take you over fully. For me these are the houseleeks. I remember the excitement when I saw large purplish grey cultivar for the first time in my collage garden (though I was studying environment protection there, not gardening). Yes, I had seen houseleeks before by then, the ordinary green ones, but the fact that it could have such a colour was complete surprise for me. And what a rainbow of colours were yet to discover. But back then I just had to have this amazing grey houseleek, so I secretly snipped off one of the offsets and slipped gently to my pocket.

I don't remember exactly how I treated my newly found houseleeks but around 2001-2002 I set up my first little rock bed and it was dedicated to my new little friends to have a perfect growing environment. As there were no sempervivum cultivars freely for sale, my collection reminded very small for years. Not until 2005 when our gardening shops started to provide some local cultivars and introductions from Europe. So besides my precious ones I had some matching sedums and saxifragas in my rockery and some suitable plants from wild - Wild Thyme, Cat's Foot and Sand Pink among some others.

My first rock bed was set on ruins of old sauna house, thus the old chimney on pictures. Though it was open to midday sun and between the rocks very little soil was present, the bed suffered bit in excessive moisture. Thus the growth of mosses and lichen was a problem. However, I have learned later on that in our climate it can be a problem even on the driest and sunniest site! With a bit of weeding everything was fixable and it was really nice bed if in bloom and full colours.

Sempervivum in containers
New arrivals of 2005 demanded a new and larger bed for them
But as I said, in 2005 new cultivars started to be available more and soon my little rockery became too small to hold them all. The story continues as the wider sempervivum world was about to open up for me then.

16 kommentaari:

  1. Oikuipõnev!!!:D Keegi OMETIGI kirjutab oma mägisibulaaiast.:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma loodan, et ei teki küllastumust ja kellegile on ikka huvitav ka... Sulle äkki ja Tsiilile ja Neljandikule kindlasti ka! :P

      Kustuta
  2. mägisibul, kiusatus on su nimi :D
    selline ajalooline lähenemine on tore, mõtlesin isegi sel talvel pisut aia ajalooga tegelda

    VastaKustuta
  3. Aitäh, aitäh, lõpuks ometi :) Ja mulle ka meeldib see aia ajaloo ja mägisibulate ühendamine, nii tore lugeda

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Paar peatükki on vähemalt veel tulemas!

      Kustuta
  4. Väga huvitav ja ilmselt läheb aina põnevamaks. Sempvember on ka ülihea :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma loodan ka, sest pilte on hilisematest perioodidest ja ettevõtmistest juba rohkem. Esimesele panin sisuliselt selle, mis oli. Ega ma ju teadnud, et kümne aasta pärast hakkan blogi pidama! :P

      Kustuta
  5. Sellised läbi aja vaatamised on põnevad. Mägisibulatesse olen minagi nüüd nakatunud. Mul varem polnud nende jaoks kohta, aga sel aastal tuli idee ja järgmisel aastal saab ehk teoks ka. Tegelikult võiks temperatuuri poolest praegugi õues tegutseda ja ettevalmistusi teha, aga meil sajab kolmandat päeva vahelduvalt ja nii märg on, et mu vanad kondid ei igatse õue kohe üldse mitte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina veetsin oma pühapäeva 50 varjundi peenras, terve valge osa sellest. Näpud külmetasid terve aja ja üldine olemine oli ka värinaid tekitav - sest kükakil paigal nokitsemine sooja ei anna. Aga peenrasse oli samblaid siginenud ja need vajasid eemaldamist. Ikka sammal välja ja liiva-mulla segu asemele. Natuke kruusa kaunistuseks. Õhtul oli hea meel ja tore vaadata, et korda sai.

      Kustuta
  6. Need aedniku ja aia kujunemislood on alati väga huvitavad. Kivirike, mägisibulate ja kivide koosluses on alati midagi lummavat.
    Ka mul on päris suur mägisibulate kogu, aga nime tean nüüd, peale selle, kui harakad etiketid laiali pillutasid, vaid mõnel sordil

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on harakatega selline kogemus, et vahel mõni mägisibulgi võib neile ka nokavahele sattuda. Ja kui see juhtub olema kallis ainueksemplar kaugelt maalt, siis on oi-oi!

      Kustuta
  7. Tistou, your Sempervivum is wonderful! Love its color, I think I should buy Sempervivum for my rocky garden as well!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh yes, you defenetly should try some, they are wonderful!

      Kustuta
  8. Nutt tuleb peale, kui vaatan neid esimesi peenraid.. Paris esimese tegid vist 9 aastaselt.. Maletan et see jai isa ehitusele jalgu ja Sa pidid ta ara kolima. Mul oli nii kahju ja olin Juri peale pahane ka, kas lapse peenar poleks voinud siis jaada kus ta oli...
    Vaadates ymber praeguste laste tegemisi, pakun et lillepeenraid vist ei tehta :)
    Ehk ainult vaga isepaised tegelased, ja tore kui neid oleks rohkem!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh jaa, oh jaa, aga no mis parata! Aga nagu Sa lõpus ütled, et tegelikult on üldse väga hea, et see nii on olnud. Ma ise olen küll väga rahul - on mida meenutada - lillepeenar heki taga, metsa servas, kus keegi seda ei näe. Kusjuures ma olin väga rahul sellega- täiesti oma maailm.

      Kustuta