Kolmas, paastumaarjapäeval

Täna oli ehk selle aasta esimene tõeliselt kevadine päev. Lõpuks ometi suutis päike murda külma kirdetuule ja panna märtsi sulaveed tänavatel rõõmsalt vulisema. Oli kerget kevade hõngu tunda linnas ka laupäeva varahommikul õue astudes, kuid maale jõudes oli jälle valdav kõle tuul, kerge lumesadu ja talvine vaikus. Otsitud ja loodetud kevadet ei olnud eest leida. Kuid täna siis lõpuks siiski ometi!

Olles jõudnud oma kolmanda ja lubatud viimase numbrilise postituseni, oleks kohatu mitte pühendada mõned read oma päevaraamatu pealkirjakangelasele ja rääkida paar sõna sissejuhatuseks ka endast. Tehkem siis seda!

 

Tistou oli heatahtlik ja rõõmsameelne poisike, kes oli sündinud Säravasse Majja, proua Emale ja härra Isale rõõmuks. Tistou polnud küll ta päris nimeks, kuid nii lihtsalt juhtus, et Francois Baptiste hakati hoopis Tistou'ks kutsuma. Nii läheb ikka, kui lapsele juhtub keeruline ja talle mitteomane nimi pandama. Niisiis elas Tistou Säravas Majas, kus ümbritses teda headus ja hoolivus. Kui saabus aeg koolis käima hakata, juhtus imelik lugu - niipea kui Tistou õpetaja sõnu kuulis, jäi ta magama. See muidugi ärritas õpetajaid ning tekitas meelehärmi härra Isale ja proua Emale. Nii otsustati, et kool ei sobi Tistou'le ja igavad raamatud pole tema jaoks. Oma õpetused peab ta saama hoopis päris elust ja vaatlustest. Nii saadeti Tistou erinevate meistrite juurde õppust saama. Esiteks sattus ta aednik Valgevuntsi juurde. Tema ülesandeks sai täita mõned istutuspotid mullaga. Kuid niipea kui töö sai tehtud, võrsusid nendest begooniad, lopsakad ja õisi täis. Ja nii sai Valgevuntsile selgeks poisikese juures  hämmastav omadus - tal on rohelised sõrmed. Valgevuntsist, kuigi vähese jutuga ja tõsine mees, sai Tistou ustavaim sõber. Edaspidi pidi Tistou aga saama ka teisi õpetusi, õpetusi, et maailmas on ka vaesus, haigused, sõjad. Tistou oli selle üle väga kurb. Kuid ta leidis, et ta saab rakendada oma rohelised sõrmed selleks, et muuta maailma paremaks. Nii kasvatas ta lilled vangla ja trellide ümber, et vangid ennast halvasti tundma ei peaks ning unustaksid põgenemisplaanid, ta muutis roheliste sõrmede abil vaeste agulid rikkalikult õitsvateks aedadeks ning lõpuks peatas sõja, pannes lilled kasvama kahuritorudesse. Kõike mida ta puutus oma sõrmedega, muutus roheliseks ja õitsvaks.

Kuid ühel päeval sai Tistou väga kurva sõnumi,  tema parim õpetaja ja sõber aednik Valgevunts oli kadunud. Mõni ütles, et hea mees on nüüd taevasse läinud, mõni aga jälle, et ta on mulla all. Tistou oli väga kurb, et ta ei leia oma sõpra. Lõpuks läks surnuaiale ning leidis sealt Valgevuntsi haua. Ta surus oma näpud mulda ja kasvatas ilusaimad ja vaimustavaimad õied, mida maailm kunagi näinud oli, kuid ka see ei muutnud midagi, Valgevunts ei toonud miski tagasi. Tistou mõistis, et ainuke, mille vastu lilledega ei saa, on surm. Nii läks ta haljale aasale ja surus seal oma näpud mulda ning kasvatas kaks puud, mis kasvasid otse taevasse ja moodustaid redeli. Ta ronis mööda puid aina kõrgemale ja kõrgemale, et jõuda oma sõbra Valgevuntsi juurde. --- Ja Tistou kadus igaveseks sellesse nähtamatusse maailma, millest keegi, isegi need, kes temast kirjutavad, midagi ei tea. 

Minul muidugi Tistou rohelisi näppe päriselt ei ole. Ehk õige pisut. Küll on aga ka mind lilled lummanud varasest lapsepõlvest peale. Palju rohkem kui tavapärased karvased lemmikud. Ja nii on mind alati ümbritsenud rohelus, sest mulle on meeldinud end sellega ümbritseda. See loob minu keskkonna, minu turvalisuse ja kodutunde. Kuigi loomult ehk pisut aeglasemad, on taimed kindlasti samaväärsed sõbrad nagu iga teine kass või koer. Tunnevad armastust ja armastavad vastu.

Summer orchids