Neljapäev, 21. märts 2013

Kevade esimene, minu esimene

Usutavasti on esimese postituse kirjatamine kõige raskem. Vähemalt minu peas tundub see nii - olen seda mõtet mõelnud ehk juba kuid ja kuid, kuid teostuseni pole siiani jõudnud. Kas pole olnud piisavalt pealehakkamist, piisavalt ainest või veel midagi kolmandat, millele hetkel isegi nimetust ei oska anda.

Aga täna näis olevat just see päev. Algas kevad ning just sellega seoses näis olevat viimane võimalus (vähemalt sellel aastal) ka pihta hakata minu aia- ja taimepäevaraamatuga. Eks pikka aega huviga jälgitud aiablogid nii meilt kui mujalt olid toitnud seda mõtet, olla ka ise osaline. Ehkki mul päris oma aeda pole, on mul siiski omad nurgad ja omad taimed ja suur armastus elava ja kasvava rohelise vastu.

Niisiis saab siin olema taime- ja aiajuttu mulle endale ja ehk mõnele teiselegi. Ja kindlasti palju pilte. Minu enda jaoks on see isegi ehk kõige huvitavam.

Ahjaa, veel ehk selle päevaraamatu nimest "Tistou päevaraamat". Nimelt on üks armas raamat "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", kus peategelaseks poisike, kes armastas lilli ja kõike enda ümber olevat roheliseks ja õitsvaks lõi. Võibolla on minus pisut seda poisikest ja pisut rohelistki sõrmedes. Vähemalt üks kallis inimene tavatses nii mõelda ja mind hüüda. See oli küll päris ammu. Aga termin blogi lihtsalt tundub mulle juba kulunud.

Et sissejuhatus ei jääks vaid sissejuhatuseks, siis kaks-kolm sõna ka tänasest kevade algusest. Eks üllatavana on ta tulnud paljudele. Nii külm, nii läbilõikav. Isegi räästad ei taha tilkuda päikesepaistes. Siiski on päike sundinud lund taanduma mõne pöidla jagu minu mõnest nurgast ning eelmisel nädalavahetusel võisin tunnistada juba killukest kevadet!

Sempervivums & first Snowdrops
Kevade esimesed märgid/ The very first signs of Spring

3 kommentaari:

  1. Väga hea! Algus ongi raske. Siis veel, kuskil vahepeal, kui tundub et kõik on tehtud, aga ka siis saab jälle edasi...

    VastaKustuta
  2. No naete, ei mina saa kuskilt otsast aru, mis siin nii rasket on. KATTEVOTMISE ASI. Oli kunagi uks selline banaalne nali.
    Paise pildid on vaga ilusad. Ja hallikene-kullakene, koduaia seina-aar - ajab nutma.... Kas mets juba lohnab? See hulluksajav lohn on kevade algus, urgne ja kutsuv... Paneb liikuma motted, mis vaatavad instinktide taha....

    Great, lenda - lenda, Lepalind!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh mon Mère,... ei veel!
      Tegin tiiru metsas, lumi oli tugev ja kandis nii mind kui kitsi (!) ja okkapuru oli kõikjal (kahjuks ei tea ju mitmes pudenemine), kuid vinge kirdetuul puhus kõik võimalikud lõhnad. Kui see tuul põhjanabalt ükskord lõpuks vaibub, tuleb ka lõhn, ma arvan.

      Suured kallistused sinna mitme mere taha!

      Kustuta