Jätkamaks oma päevaraamatu traditsioonidega, esitan ka selle aasta alguses tagasivaate eelmisele aastale pildireaga igast kalendrikuust, mis kõige enam iseloomustas seda või tekitas kõrgendatud meeleolu. Ilmateenistuse abiga meenutan ka möödunud aasta ilmaolusid, sest ilm on jätkuvalt mitmepalgeline ja kõneainet tekitav.
2024. aasta aianduslikult oli hea ja väga huvitav, nagu ikka. Pelgasin karmi talve (paljamaa külmalaine, vette uppunud peenarde jäätumine pikaks ajaks) järel, et võib olla kaotusi. Aga neid tekkis vaid mõned üksikud - lahkus viimane buddleja - nad pidasid vastu u kümme aastat, aga kuna see maani maha külmumine pole siiski päris loomupärane puittaimele, siis lõputult see kesta ei saa - , kahest pundist andis alla üks kaeralill 'Lucifer' (alles jäi ebasoodsamas ja vesisemas kohas olev sats), hukkus ka ogaputk 'Oxford Blue'. Viimasest oli küll kahju, sest ta oli omal ajal ostetud Inglismaalt (kui kõik oli veel võimalik) ja uut taime on väga keeruline saada. Rohkem lahkunud ei meenugi. Tugevalt said kahjustusi hiina siidpöörised, kuid mingid elumärgid suutsid nad lõpuks kõik tekitada. Mingeid lagedaid auke mul peenardesse kuskil ei tekkinud. Usun jätkuvalt, et ebasoodsatel talvedel on palju kasu taimede endi pealsetest, mis on jäetud lõikamata.
Huvitavaks tegid aasta mitmesugused uued ja põnevad taimed, mis jõudsid meie aeda. Täielikult avanes varjutaimede maailm (ikka ise avasin endale selle) ja see on hetkel ääretult köitev. Õnnestus saada väga haruldasi ja vähelevinuid või raskesti kättesaadavaid taimi, näiteks trilliumeid, koerahambaid ja kõikvõimalikku halja-mudru (kellad, tiivad, mütsid jne). Paljusid uusi taimi näen alles sel kevadel esimest korda tärkamas - nii põnev, nii põnev!
Säärane aasta!